Ülevaade veeseaduse muudatustest
Nagu eelmises uudiskirjas märkisime, jõustusid 17. juulil muudatused veeseaduses. Kuna tegemist on oluliste muudatustega, ning lisaks on muudatuste alusel kehtestatud juulis rida uusi määruseid või kehtivate määruste muudatusi, anname siinkohal nendest põhjalikuma ülevaate.
Muudatused olid põhiliselt ajendatud veepoliitika raamdirektiivi (2000/60/EÜ) sätete ülevõtmise vajadusest. Samuti võeti üle põhjaveedirektiivi (2006/118/EÜ), üleujutuste direktiivi (2007/60/EÜ) ning keskkonnakvaliteedi standardite direktiivi (2008/105/EÜ) sätteid. Muudatuste hulka kuuluvad veemajanduskavade ning meetmeprogrammide koostamise kohustus vesikondade kaupa, ohtlike ainete kasutamise piiramine, põhjavee kaitse meetmete täiendamine ning üleujutuse vastaste ning nende kahju piiravate meetmete väljatöötamine.
Veepoliitika raamdirektiivi eesmärgid ja lähenemisviis
Veepoliitika raamdirektiivi ülesandeks on kehtestada Euroopa Liidus ühtne tegevusraamistik vee kaitse kavandamiseks ja korraldamiseks. Peamiseks eesmärgiks on kõikide vete, st nii pinnavete (sh rannikuvee) kui põhjavee hea seisundi saavutamine aastaks 2015. Peamiseks mehhanismiks, mille läbi seda eesmärki teostada plaanitakse, on veemajanduskavade koostamine vesikondade kaupa. Veemajanduskava on dokument, mis sisuliselt koondab kogu teavet vesikonda kuuluvate veekogude ja põhjavee olukorra ning selle kasutamiseks ja kaitseks planeeritud meetmete kohta. Vesikonnad omakorda moodustatakse pinnaveekogude valgalade baasil, seega lähtudes geograafilisest, mitte administratiivsest jaotusest.
Uue lähenemisena on selle eesmärgi saavutamiseks kasutatav nn kombineeritud lähenemisviis. Vastavalt veeseaduse § 31 välditakse või piiratakse saasteainete pinnavatte juhtimist keskkonnanõuete, sealhulgas parima keskkonnapraktika, parima võimaliku tehnika ja parimate olemasolevate meetodite rakendamise, heite piirväärtuste ning keskkonna kvaliteedi piirväärtuste kehtestamise ja rakendamise teel. Kui neist nõuetest ei piisa eesmärkide saavutamiseks, tuleb rakendada täiendavaid, rangemaid meetmeid eesmärgi saavutamiseks. Näiteks võidakse vee erikasutusloa tingimuste ülevaatamisel vajadusel kehtestada senisest rangemaid nõudeid pinnavette suunatavale reoveele.
Meetmeprogrammi koostamise kohustus
Üheks olulisemaks uuenduseks on kohustus koostada eraldi meetmeprogrammid, mis on aluseks pinna- ja põhjavee ning kaitset vajavate alade kaitse keskkonnaeesmärkide saavutamisele. Antud programmidel on ka oluline mõju planeerimismenetluste läbiviimisele - nimelt tuleb nendega arvestada kohaliku omavalitsusüksuse üld- ja detailplaneeringute koostamisel, uuesti läbi vaatamisel ning muutmisel (§ 314 lg 1). Meetmeprogramme, sarnaselt veemajanduskavadele, koostatakse vesikondade kaupa. Meetmeprogrammi koostamine toimub avatud menetluse sätete kohaselt, programmide ülevaatamine ja ajakohastamine toimub hiljemalt 22. detsembriks 2015 ning seejärel vähemalt iga kuue aasta järel. Meetmeprogrammi sisu reguleerib muudetud veeseaduse § 315, mille lõikes 3 on loetletud meetmed, mille hulgast tuleb valida eesmärkide saavutamiseks sobivaimad, lõikes 4 aga täiendavad meetmed, mis saavad olla vaid toetava iseloomuga. Lisaks koostab Keskkonnaamet meetmeprogrammide rakendamise tegevuskava, kusjuures koostamisse tuleb kaasata vesikonna territooriumil asuvaid maavalitsusi, kohalikke omavalitsusi ning teisi asjast huvitatud isikuid. Samuti hakkab Keskkonnaamet koostama iga-aastaseid meetmeprogrammi rakendamise ülevaateid, mille üle teostab järelvalvet veemajanduskomisjon.
Keskkonnaministeeriumi poolt avaldatud teabe kohaselt on meetmeprogrammid juba koostatud juba seadusemuudatuste jõustumist, kuna meetmete programmid on osaks juba varem välja töötatud veemajanduskavadest. Tulevikus on Keskkonnaministeeriumil plaanis meetmeprogramme igal aastal uuendama ning kavas esitatud meetmete saavutamist mõõtma hakata.
Ohtlike ainete kasutamise piiramine
Teine oluline muudatus puudutab valgalade kaitset reostamise eest. Ühe suure uuendusena määratletakse üldmõiste „saasteaine”, selleks on mis tahes aine, mis võib põhjustada reostust (§ 265 lg 1). Raamdirektiivist lähtuvalt jagunevad kõik veekeskkonnale mõju avaldavad ained hierarhilisse süsteemi:
1) kõik saasteained (kõige laiem rühm aineid);
2) ohtlikud saasteained;
3) prioriteetsed ained;
4) prioriteetsed ohtlikud ained.
Prioriteetsete ja prioriteetsete ohtlike ainete nimekirjad on suletud, need on kehtestatud Euroopa Komisjoni poolt läbiviidud protseduuri tulemusena, kahe ülejäänud ainete loetelud on avatud. Varasema regulatsiooni kohaselt kehtestas keskkonnaminister ohtlike ainete nimistud 1 ja 2, need jäävad prioriteetsete ja prioriteetsete ohtlike ainete nimekirjadega kõrvuti kehtima 22. detsembrini 2012. Nimistusse 1 kuuluvate ning prioriteetsete ohtlike ainete puhul on nende juhtimine pinnavette ning otse põhjavette keelatud, nimistusse 2 kuuluvate ning prioriteetsete ainete puhul tuleb pinnavette ning otse põhjavette juhtimist piirata (vee erikasutuslubade kaudu). Eestis kehtestati nimistud 1 ja 2 ning prioriteetsed ning prioriteetsed ohtlikud ained 21. juulil Keskkonnaministri määrusega. Erinevalt varasemast regulatsioonist sisaldavad nimistud 1 ja 2 suuremaid ainerühmi (näit püsivad mineraalõlid ja naftapäritoluga süsivesinikud), ohtlike ainete nimetused aga kas väiksemaid ainerühmi või üksikuid aineid (näiteks triklorobenseenid ja pentaklorobenseen). Seega on nüüdsest ainete, mille vette juhtimine on keelatud või piiratud, nimistu varasemast täpsem ning konkreetsem.
Põhjavee kaitse meetmete täiendamine
Põhjavee saastatuse osas võetakse direktiivist 2006/118/EÜ (põhjaveedirektiiv) lähtuvalt kasutusele läbiväärtuse ja piirväärtuse mõiste. Läviväärtus on Eesti põhjaveele iseloomulik saasteainesisalduse väärtus. Selle kontsentratsiooni ületamisel on oht, et põhjavesi ei vasta hea keemilise seisundiklassi nõuetele. Kui läviväärtused on kohalikku vett iseloomustavad näitajad, mis sõltuvad paljudest erinevatest kohalikest faktoritest, siis piirväärtused on kehtestatud kõikidele liikmesriikidele, sõltumata nende looduslikest eripäradest. See väärtus näitab saasteainete kontsentratsiooni põhjavees, mida ei tohi inimeste tervise ja keskkonna kaitsmise huvides ületada. Kui mingi saasteaine sisaldus on tõusnud 75%-ni kehtestatud piirväärtusest või läviväärtusest, tuleb hakata rakendama meetmeprogrammis ettenähtud meetmeid selle saasteaine sisalduse vähendamiseks.
Lisaks on veeseadusesse lisatud põhjavee kaitstuse tasemete definitsioonid, mis seni olid määratletud erinevates määrustes (kaitsmata, nõrgalt kaitstud, keskmiselt kaitstud, suhteliselt kaitstud või kaitstud põhjaveega alad (VeeS § 2313 lg 3)). Varasemast regulatsioonist on välja jäetud infiltratsioonifiltri või veejuhtivuse kriteeriumid, ning põhjavee kaitstust hinnatakse vaid moreenikihi, kruusa- või liiva- või savikihi paksuse järgi.
Üleujutusohu ohjamine
EL direktiivi 2007/60/EÜ (üleujutusohu direktiiv) ülevõtmiseks on täiendatud veeseadust uue peatükiga 5.1, milles on kehtestatud sätted üleujutusohu hindamiseks ja ohjamiseks. Üleujutusohu riski hindamise põhjal tuleb koostada piirkondade kaardid, kus esineb üleujutusoht (üleujutusohupiirkonnad) ning sellega seotud riskide maandamiskava (vesikondade kaupa). Maandamiskavas võidakse meetmetena kavandada näiteks jõeluhtade kasutusest väljajätmist, jätkusuutlike maakasutustavade edendamist jm. Maandamiskava nõudeid ja meetmeid tuleb arvesse võtta näiteks üld- ja detailplaneeringute koostamisel, seega võivad need otseselt mõjutada teatud alade maakasutustingimusi.
Muud muudatused
Veeseadusega muudeti ka vee erikasutusloa andmise nõudeid (VeeS § 8). Muuhulgas ei ole vee erikasutusluba enam vaja veekogu tõkestamiseks üldisemas mõttes (jätkuvalt on vee erikasutusuba nõutav paisutamise ja hüdroenergia tootmise korral), samas aga sätestati selgelt vee erikasutusloa kohustus vee suublasse juhtimisel maavara kaevandamise eesmärgil. Viimati nimetatud muudatus jõustub 1. jaanuaril 2011.
Lisaks sisaldab seadus väiksemaid muudatusi seoses puurkaevude rajamise korraldusega. Kehtestatud on uus määrus puurkaevude rajamise nõuete kohta, vt Keskkonnaministri 29. juuli 2010. a määrus nr 37 „Nõuded puurkaevu ja puuraugu projekti ja konstruktsiooni ning likvideerimise ja rekonstrueerimise projekti kohta, puurkaevu ja puuraugu projekteerimise, rajamise, kasutusele võtmise, likvideerimise ja konserveerimise kord ning puurkaevu või puuraugu asukoha kooskõlastamise, rajamise ja kasutusele võtmise taotluste, puurimispäeviku, puurkaevu ja puuraugu andmete keskkonnaregistrisse kandmiseks esitamise ning puurkaevu ja puuraugu likvideerimise akti vormid”. Peamiseks muudatuseks, võrreldes senikehtinud regulatsiooniga, on kohustusliku puurimisloa asendamine kohustusega saada Keskkonnaametilt kaevuprojektile heakskiit; jätkuvalt on puurkaevu rajamiseks vaja kohaliku omavalitsuse väljastatavat ehitusluba.
Seoses veeseaduse muudatustega muudeti ka Vabariigi Valitsuse 16. mai 2001. a määrust nr 172 „Naftasaaduste hoidmisehitiste veekaitsenõuded” Määruse muudatused on seotud põhjavee kaitstuse tasemete definitsioonide muutmisega (naftasaaduste hoidmisehitisi võib rajada ainult teatud põhjavee kaitstuse tasemega aladele).
Kemikaaliseaduses tunnistati kehtetuks seaduse § 12, seoses selles sätestatud volitusnormide tõstmisega veeseadusesse.
Allikad ja materjalid:
Veeseaduse muudetud redaktsioon Riigi Teatajas
Määruse „Veekeskkonnale ohtlike ainete ja ainerühmade nimistud 1 ja 2 ning prioriteetsete ainete, prioriteetsete ohtlike ainete ja nende ainete rühmade nimekirjad” tekst Riigi Teatajas
Määruse „Naftasaaduste hoidmisehitiste veekaitsenõuded” tekst Riigi Teatajas
Määruse „Nõuded puurkaevu ja puuraugu projekti ja konstruktsiooni ning likvideerimise ja rekonstrueerimise projekti kohta, puurkaevu ja puuraugu projekteerimise, rajamise, kasutusele võtmise, likvideerimise ja konserveerimise kord ning puurkaevu või puuraugu asukoha kooskõlastamise, rajamise ja kasutusele võtmise taotluste, puurimispäeviku, puurkaevu ja puuraugu andmete keskkonnaregistrisse kandmiseks esitamise ning puurkaevu ja puuraugu likvideerimise akti vormid” tekst Riigi Teatajas
Veepoliitika raamdirektiiv
Tagasi uudiskirja juurde
|
