Muudatused keskkonnamõjude hindamise regulatsioonis
26. oktoobril võttis Riigikogu vastu keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seaduse. Muudatuste üheks põhjuseks oli asjaolu, et Eesti ei olnud siiani korrektselt üle võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (nn KSH-direktiiv). Seoses ebatäieliku ülevõtmisega algatas Euroopa Komisjon 7. mail 2010 Eesti vastu ka kohtuasja (C-227/10) direktiivi nõuete rikkumise osas. Lisaks selle kohtuasjaga seotud muudatustele, lisandus seaduseelnõule Riigikogus arutamisel ka muid täiendusi, mida käesolevas uudiskirjas samuti kajastame.
Euroopa Komisjoni poolt algatatud kohtuasi
Käesoleva aasta 7. mail esitas Euroopa Komisjon Eesti vastu Euroopa Kohtule kaebuse, milles leiti, et riik on jätnud teatavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiivi 2001/42/EÜ (teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta) sätted nõuetekohaselt üle võtmata.
Esimese probleemina toodi välja asjaolu, et keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) §-s 31 sätestatud strateegilise planeerimisdokumendi mõiste on liiga kitsas. Antud mõiste ei hõlmanud Euroopa Komisjoni hinnangul kõiki haldusorganite poolt seaduse või selle alusel antud õigustloova akti (nt määruse) alusel koostatavaid või kehtestatavaid strateegilisi planeerimisdokumente. Katmata olid näiteks juhtumid, mil dokumendi koostab üks haldusorgan, kehtestab aga mõni teine haldusorgan või Riigikogu.
Samuti heideti ette, et KeHJS § 37 lg 2 p 3 ja seeläbi ka § 41 võimaldab haldusorganitel valida, kas samaaegselt keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) programmi ja aruandega avalikustada strateegilise planeerimisdokumendi lähteülesanne või eelnõu. Komisjon asus seisukohale, et strateegilise planeerimisdokumendi lähteülesanne on liiga üldsõnaline selleks, et võimaldada hinnata kõiki planeerimisdokumendi mõjusid keskkonnale ja inimeste tervisele, seega peaks samaaegselt KSH programmiga avalikustama planeerimisdokumendi eelnõu.
Viimasena heideti Eesti seadusele ette seda, et KeHJS § 35 lg 4 ja § 36 lg 3 ei taga direktiivist tulenevat nõuet konsulteerida kõigi asutustega, mille ainuomaste keskkonnaalaste tööülesannete tõttu kavade või programmide rakendamisega kaasnev keskkonnamõju tõenäoliselt puudutab. Antud sätetes leiduv loetelu võimaldas mitmesugust tõlgendusviisi ning otsene konsulteerimise kohustus piirdus selles nimetatud haldusorganitega (Sotsiaalministeerium, Kultuuriministeerium, Keskkonnaministeerium, Keskkonnaamet või kohaliku omavalitsuse organ).
Komisjoni algatatud kaebusega seotud muudatused
Esialgne seaduseelnõu kujutas endast reaktsiooni Komisjoni poolt välja toodud puudustele. Nii muutub KeHJS § 31 toodud strateegilise planeerimisdokumendi mõiste senisest laiemaks. Uus mõiste hõlmab ka dokumente, mis on haldusorgani poolt vaid koostatud, ent mitte kehtestatud ning dokumente, mille koostab haldusorgan, aga kehtestab Riigikogu, Vabariigi Valitsus või muu haldusorgan. Samas tuleb märkida, et KSH direktiivi formaalse ülevõtmisega on kahetsusväärselt juhtunud, et senist KSH kohustust on tegelikult kitsendatud – kui varem kohaldusid KSH nõuded kõigile kavadele, siis nüüd piirdutakse strateegilise planeerimisdokumendi mõiste sisustamisel (analoogselt KSH direktiiviga) vaid kavadega, mille koostamine on õigusaktis ette nähtud. See tekitab olukorra, kus haldusorganite poolt omaalgatuslikult mingi teema või küsimuse lahendamiseks koostatavate kavade puhul ei olegi KSH läbiviimine ega isegi selle algatamise kaalumine kohustuslik (sellesse kategooriasse kuulub KÕKi hinnangul näiteks Saaremaa püsiühenduse kava (millele senikehtinud regulatsiooni kohaselt on KSH siiski juba läbi viidud)). KÕKi hinnangul võimaldab see lahendada olulisi küsimusi kavadega ilma KSH-d läbi viimata.
Muudatuste kohaselt tuleb samaaegselt KSH aruandega avalikustada strateegilise planeerimisdokumendi eelnõu (KeHJS § 41). Samas jäi muutmata KeHJS § 37 lg 2 p 3 regulatsioon, mis võimaldab KSH programmiga samaaegselt avalikustada vaid strateegilise planeerimisdokumendi lähteülesande. Kuivõrd see oli säte, millele otseselt viidati komisjoni esitatud kaebuses, on karta, et vastuvõetud muudatus ei pruugi selles osas Eesti suhtes algatatud rikkumismenetlust lõpetada.
Hulk muudatusi on seotud konsulteerimiskohustuse muutumisega. Vastavalt Euroopa Komisjoni poolt välja toodule on vastuvõetud seaduses kohustus konsulteerida kõigi asutustega, mis keskkonnamõjust tõenäoliselt puudutatud oleks. Pikendatud on ka näidisloetelu, mh on lisandunud maavalitsus. Kuigi eelnõu seletuskirja kohaselt läheneti ka varasemale regulatsioonile mõistlikult, konsulteerides tihti ka loetelus nimetamata ent tõenäoliselt mõjutatavate organitega, mõjub konkreetne kohustuse sätestamine KÕKi hinnangul positiivselt õigusselgusele ning ühetaolise halduspraktika väljakujunemisele.
Riigikogus menetlemisel lisandunud muudatused
Seaduseelnõule lisati selle menetlemisel Riigikogus mõned olulised muudatused, üks muudatusettepanek, mille esitas erakonna Eestimaa Rohelised (EER) fraktsioon, jäeti juhtivkomisjoni poolt arvestamata. EER poolt esitatud muudatusettepaneku kohaselt sooviti alandada põhjavee võtmisel keskkonnamõju hindamise (KMH) kohustust tekitavat kogust 10 miljonilt kuupmeetrilt 200 000-le kuupmeetrile aastas. EER põhjendas istungil oma seisukohta sellega, et praegune regulatsioon võimaldab ammutada ligi kümnendiku Eesti elanikkonnale kättesaadavast põhjavee kogusest ilma keskkonnamõjusid hindamata. Kuna juhtivkomisjon seda ettepanekut ei arvestanud, jäeti see ka läbi hääletamata.
Vastuvõetud muudatustest esimesega otsustati võrdsustada Peipsi järve, Lämmijärve ja Pihkva järve süvendamise ning nimetatud järvedesse tahkete ainete uputamise KMH kohustuslik määr mere suhtes kehtestatud määraga (10 000 m3). Keskkonnakomisjon oli seisukohal, et senine piir on praktikas osutunud liiga madalaks, tekitades keskkonnamõju hindamise kohustuse ka juhul, kui tegelik mõju puudub. KÕKi hinnangul on nimetatud järved tõepoolest märkimisväärselt suuremad kui kõik ülejäänud siseveekogud. Samas aitaks muudatuse põhjendatust märksa paremini mõista konkreetsete praktikas esinenud juhtumite väljatoomine seletuskirjas või Riigikogus toimunud arutelul. Antud juhul neid kahjuks nimetatud ei ole.
Ülejäänud muudatused käsitlesid KMH läbiviimise vajadust juhul, kui keskkonnamõju on varem juba hinnatud (KeHJS § 11 lg 6). Muudatustega kaotati 4-aastane piir varasema sama tegevusega seotud KMH aruandega arvestamisel. Samuti sätestati selgesõnaliselt, et sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine. KÕK on seisukohal, et formaalse 4-aastase piiri kaotamine õigustab end juhtudel, mil selle järgimine tooks kaasa asjatu KMH menetluse. Muudatuse positiivne mõju saab avalduda aga vaid juhul, kui haldusorganid kasutavad korrektselt neile antud kaalutlusõigust hindamaks uue KMH menetluse vajadust. Senist praktikat arvestades on see muudatus KÕKi hinnangul enneaegne, kuna KMH algatamise kaalumise senine kvaliteet ei luba järeldada, nagu otsustaksid haldusorganid iga kord tõesti sisuliselt, kas KMH läbiviimist on vaja või mitte (ehkki neil on vastav kohustus). Seetõttu tähendab KMH aruannete 4-aastase kehtivuse piiri kaotamine praktikas tõenäoliselt seda, et hakatakse kasutama vanu aruandeid, mis oma sisult ega läbiviimise menetluse puudulikkuse tõttu ei ole tegelikult piisavad.
Vt KeHJS muudatusi Riigi Teatajas
Vt ka KeHJS muudetud versiooni Riigi Teatajas (jõustub 26.11.2010)
Tagasi uudiskirja juurde
|
