Euroopa Liidu nõukogu võttis vastu uue tööstusemissioonide direktiivi
8. novembril kiitsid Euroopa Liidu liikmesriikide esindajad nõukogu istungil heaks uue tööstusemissioonide direktiivi, mis koondab seitse senist suure keskkonnamõjuga objektide emissioone reguleerivat direktiivi. Asendatavate direktiivide hulka kuuluvad näiteks 96/61/EÜ (saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise direktiiv) ning 2001/80/EÜ (suurte põletusseadmete direktiiv).
Muudatuste eesmärgiks oli ühelt poolt muuta eksisteeriv normide süsteem selgemaks ja läbipaistvamaks, teisalt aga tagada tööstuse keskkonnamõjude vähendamist. Direktiivi poolt kaetavate ettevõtete hulka kuulub hetkel umbes 52 000 erinevat tootmiskompleksi, mis moodustavad olulise osa Euroopa Liidus toodetavatest heitmetest, mõjutades seeläbi suurt osa Liidu elanikkonnast. Peamise muudatusena sisustati parima võimaliku tehnika kasutamise nõuet selliselt, et vähendada sellest tehtavate erandite hulka. Samuti tõhustati järelevalvet puudutavaid sätteid.
Mõõdupuuks parim võimalik tehnika
Sarnaselt olemasolevale tööstusemissioonide alasele Euroopa Liidu regulatsioonile lähtub ka uus direktiiv parima võimaliku tehnika (PVT) režiimist. Selle kohaselt on komplekslubade alusel tegutsevad ettevõtted kohustatud rakendama oma tegevuses tehnikat, mis on majanduslikult jõukohastest alternatiividest kõige keskkonnasäästlikum. Senise direktiivi üheks peamiseks probleemiks oli PVT vähene järgimine praktikas – näiteks ületas tsemenditööstuses uuritud ettevõtete hulgast ¾ PVT-ga saavutatavat lämmastikoksiidide emissiooni hulka.
Muudatuste kohaselt tuleb keskkonnakomplekslubades määrata kindlaks õhku, vette ja pinnasesse heidetavate saasteainete piirväärtused, mis ei tohi olla suuremad kui vastavas sektoris kasutatava PVT-ga saavutatav emissioonihulk. Seejuures lähtutakse Komisjoni ja liikmesriikide poolt koostatavatest PVT juhenddokumentidest (nn BREF-id), mis lähtuvad liikmesriikides kasutatavast heast praktikast.
Üldine kohustus lähtuda loa andmisel parimast võimalikust tehnikast eksisteerib juba praegugi, samas näeb kehtiv IPPC-direktiiv (2008/1/EÜ) ette, et loa väljaandmisel tuleks lisaks arvestada ka asjaomase käitise tehnilisi omadusi, geograafilist asukohta ning kohalikke keskkonnatingimusi. Viimane ongi peamiseks põhjuseks, miks BREF-id praktikas olulist mõju ei oma.
Uue regulatsiooni kohaselt on erandid ette nähtud vaid juhul, kui liikmesriigid suudavad tõestada, et tehnilistel või muudel kohalikel põhjustel oleksid kulud keskkonna paranemisest saadava kasuga võrreldes ebaproportsionaalselt suured. Euroopa keskkonnaorganisatsioonide ühenduse EEB ja portaali EurActiv arvamuse kohaselt on oodata, et varasemalt sagedasti levinud erandite tegemine PVT-st selle sätte alusel väheneb. Viimast seisukohta toetab ka asjaolu, et direktiivi üheks peamiseks hüveks peetakse võrdsete tingimuste loomist erinevates riikides tegutsevatele käitajatele.
Samas jäi kompromissettepanekust mõnede liikmesriikide tugeva vastuseisu tõttu välja Parlamendi poolt taotletud minimaalsete piirväärtuste regulatsioon. Selle kohaselt oleks kehtestatud kõikidele käitajatele rakenduvad, teatud minimaalse keskkonnahoiu standardiks olevad emissioonide piirmäärad. Sellegi ettepaneku eesmärgiks oli piirata võimalike erandite hulka ja mõju.
Kriitika suurte põletusseadmete osas
Laialdast kriitikat on pälvinud ka uue direktiivi sätted, mis puudutavad suuri põletusseadmeid (peamiselt soojuselektrijaamad). Vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu vahelisele kompromissile rakenduvad direktiivis toodud rangemad piirväärtused lämmastikoksiidide, vääveldioksiidi ja tolmu emissioonidele alles alates 2016. aastast. Lisaks sellele võivad liikmesriigid töötada välja ning taotleda Komisjonilt luba kasutada nn „üleminekukavasid“, mille alusel võiksid rangematele piirväärtustele mittevastavad käitised tegutseda aastani 2020. Samuti ei pea vanemate, rohkem saastavate käitiste emissioonid vastama uutele normidele juhul, kui need suletakse aastaks 2023 ning nad ei tegutse pärast 2016. aastat enam kui 17 500 tunni vältel.
EEB hinnangul on tegemist liiga leebe kompromissiga. Eelpool toodud ained, mille osas on võimalik taotleda erandeid, on ohtlikud nii keskkonnale laiemalt kui ka inimeste tervisele, põhjustades happevihmasid ja vähki. EEB hinnangul annab selline erand ka riikidele nagu Poola ja Suurbritannia, mis on oma elektritootmisel jäänud vanemate ning keskkonda saastavate kivisütt kasutavate elektrijaamade juurde, eelise võrreldes riikidega, kes on oma elektritootmise puhtamaks muutmiseks investeerinud.
KÕKi hinnangul on suure tõenäosusega ka Eesti nende riikide hulgas, kes Komisjonilt direktiivi jõustumisel Eesti Energia põlevkivil töötavate elektrijaamade käitamiseks erandit taotlevad. Liikmesriikidel on selleks aega kuni aastani 2013, direktiivi tekst avaldatakse oodatavasti enne aasta lõppu Euroopa Liidu Teatajas, jõustumise järel on liikmesriikidel kohustus see kahe aasta jooksul oma õiguskorda üle võtta.
Vt Euroopa Komisjoni pressiteadet
Vt ka Euroopa Parlamendi pressiteadet
Vt ka portaali EurActiv uudist
Vt ka uudist EEB kodulehel
Tagasi uudiskirja juurde
|
