Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus Aprill 2013
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Aleksandri 8, 51004 Tartu | k6k@k6k.ee   

Euroopa Kohus: liikmesriikidel ei ole õigust määrata kindlaks künniseid, mis välistaksid KMH läbiviimise teatud projektide puhul

Euroopa Kohus on 21. märtsi otsus kohtuasjas C-244/12 leidnud, et EL liikmesriigid ei või määrata lõplikult kindlaks künniseid, millest väiksema mahuga tegevuste puhul ei ole vaja kaaluda keskkonnamõju hindamise (KMH) algatamist. Kuna Eestis on sellised künnised Vabariigi Valitsuse määrusega paika pandud, on tegemist ka meie jaoks olulise lahendiga.


Asjaolud

Euroopa Kohus lahendas kõnealuses kohtuasjas Austria kõrgeima halduskohtu eelotsusetaotlust, kuna Austria kohtus oli tekkinud vaidlus EL direktiivi 85/337/EMÜ (nn KMH direktiiv, täna kehtiv direktiivina 2011/92/EL) rakendamise üle. Austria kohtuasjas oli Salzburgi lennuvälja käitav äriühing Salzburger Flughafen vaidlustanud kohustuse Salzburgi lennuvälja laiendusele KMH algatamiseks.

Salzburger Flughafen taotles lennuvälja laiendamist aastatel 2002-2004 mitu korda. Äriühing soovis rajada lennuväljale lisaterminali, ehitada uusi ladusid ning laiendada sõidukite ja lennukite parkimisala, samuti ehitada ümber ruleerimisradasid. Laienduse keskkonnamõju ei hinnatud, kuna Austria õigusnormide kohaselt tuleb KMH algatamist kaaluda alates sellisest lennuvälja ümberehitamisest, millega tõenäoliselt kaasneb lendude arvu suurenemine vähemalt 20 000 võrra aastas, antud asjas laiendused sellele tingimusele ei vastanud.

Kuna lennuväli asub linnapiirkonnas, kus on suurenenud õhureostus ning lennuvälja laiendusega võivad kaasneda ka muud keskkonnamõjud, leidis Austria vastav keskkonnaametkond (Umweltsenat), et KMH algatamine oli siiski vajalik ning et Austria õigusnormidest tulenev künnis KMH algatamise kaalumiseks oli liiga kõrge. Sellise künnisega võib juhtuda, et väikeste või keskmise suurusega lennuväljade taristute ümberehitamisega kaasneva keskkonnamõju hindamine ei pruugi mitte kunagi nõutav olla.

KMH künniste määramise alused ja senine praktika

Keskkonnamõju hindamise kohustus on määratletud nii EL KMH direktiivis kui Eesti siseriiklikus õiguses kahel viisil: esiteks tegevuste loeteluna, mille puhul on KMH läbiviimine alati kohustuslik (KMH direktiivi I lisa ning KeHJS § 6 lg 1). Nendest väiksema mahuga tegevuste puhul tuleb igal üksikjuhul hinnata, kas tegevusel võib olla oluline keskkonnamõju, ning sellest lähtuvalt otsustada KMH algatamine või algatamata jätmine. Õigusnormides on sätestatud tegevusvaldkonnad, mille puhul tuleb KMH algatamist kaaluda (KMH direktiivi II lisa, KeHJS § 6 lg 2) ja kriteeriumid, mida tuleb kaalumisel arvestada (KMH direktiivi III lisa ning KeHJS § 6 lg 3).

KMH direktiiv annab liikmesriikidele seejuures võimaluse sätestada ise tingimusi või künniseid, mille abil teha kindlaks, kas kavandataval tegevusel võib olla oluline keskkonnamõju (KMH direktiivi varasema versiooni art 4 lg 2 p b). Ka Eesti KeHJS alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus nr 224, mis loetleb täpsemad tegevusvaldkonnad (künnised), mille puhul otsustajal tuleb endal hinnata, kas kavandataval tegevusel on oluline keskkonnamõju (nt maismaale rohkem kui 5 tuulikuga ja üle 7,5 MW koguvõimsusega tuuleelektrijaama rajamine).

Keskkonnaõiguse Keskuse poolt sel kuul avalikustatud kohtupraktika analüüsis oleme kohtupraktika põhjal leidnud, et seni ei ole täielikult selge VV määruses nr 224 sätestatud piirmäärade ehk künniste tähendus. Nimelt ei ole praktikas olnud selge, kas määruses sätestatud piirmääradest väiksema mahuga tegevuste puhul ei tule KMH algatamist üldse kaaluda. Ka kohtupraktikas on olnud erinevaid seisukohti.

Kohtuasjas nr 3-08-2114 leidis Tallinna Halduskohus seoses 2700-pealise mingifarmi rajamisega, et kuna arendaja tegevuse maht jäi alla määruse nr 224 § 9 punktis 7 sätestatud piirmäära, ei olnud KMH algatamise kaalumine üldse vajalik, mistõttu ei olnud kohaliku omavalitsuse poolt KMH algatamine õigustatud.

Täiesti vastupidisele seisukohale asus analoogses küsimuses Tallinna Ringkonnakohus asjas nr 3-08-1694. Ka selles asjas jäi arendaja tegevus (kalajahu tootmine) alla määruses nr 224 sätestatud piirmäära, ent ringkonnakohus leidis, et määruse § 15 p 9 kohaselt tuleb KMH algatamise vajadust kaaluda muude tegevuste korral, mis võivad kaasa tuua ebameeldiva või ärritava lõhnaaine eraldumise välisõhku. Ringkonnakohus sedastas seejuures, et määrusel nr 224 on üksnes täpsustav iseloom ning et see ei saa piirata KeHJS-st tulenevat kohustust hinnata tegevuslubade väljastamisel tegevusega kaasnevat eeldatavat keskkonnamõju.

Euroopa Kohtu seisukohad

Kõnealuses kohtuasjas C-244/12 leidis Euroopa Kohus, et KMH direktiivi art 4 lg 2 p b jätab liikmesriikidele küll kaalutlusruumi, milliste tegevuste puhul tuleb kindlaks teha, kas tegevuse keskkonnamõju tuleb hinnata – ent see kaalutlusruum on piiratud direktiivi artikli 2 lõikes 1 sätestatud kohustusega hinnata niisuguste projektide keskkonnamõju, mis oma laadi, mahu või asukoha tõttu võivad keskkonda oluliselt mõjutada (otsuse p 29).

Euroopa Kohus ütleb otsuses sõnaselgelt, et KMH kaalumise künniste eesmärk on hõlbustada kindlaksmääramist, kas konkreetse tegevuse keskkonnamõju tuleb hinnata, mitte aga jätta selle kohustuse alt a priori välja kõik selle direktiivi II lisas loetletud projektid (otsuse p 30).

Kaalumiskohustuse alt võib tegevusvaldkonna välja jätta üksnes siis, kui kõik selle valdkonna tegevused kindlasti ei avalda kunagi olulist mõju (otsuse p 31).

Kõige lõpuks on kohus sisuliselt leidnud, et kui liikmesriik on siiski kehtestanud sellised künnised, mis on vastuolus eeltooduga, ei kuulu need künnised kohaldamisele. Sel juhul on direktiivil vahetu mõju ning liikmesriigi pädevad asutused peavad tagama, et KMH kaalumine oleks läbi viidud (p 48).

Lahendi olulisus

Euroopa Kohtu otsus on oluline kõigi jaoks, kes puutuvad kokku olulise keskkonnamõjuga tegevuste lubamise otsustega. Kohtuotsusest tuleneb väga selge tõlgendusjuhis ka VV määruse nr 224 rakendamiseks – määruses sätestatud künnised ei tähenda, nagu ei peaks alla nende mahtude jäävate tegevuste puhul KMH algatamist kunagi kaaluma, vaid künniseid tuleb pigem lugeda abivahendiks olulise keskkonnamõju määratlemisel. Seejuures tuleb alati arvestada sellega, et teatud piirkonnas vm tingimuste poolest eripärase tegevuse puhul võib oluline keskkonnamõju (ja seega ka KMH algatamise kohustus) esineda ka künnisest väiksema tegevusmahu korral.

Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-244/12