Euroopa Kohus:
liikmesriikidel ei ole õigust määrata kindlaks künniseid, mis välistaksid KMH
läbiviimise teatud projektide puhul
Euroopa Kohus on 21. märtsi otsus kohtuasjas
C-244/12 leidnud, et EL liikmesriigid ei või määrata lõplikult kindlaks
künniseid, millest väiksema mahuga tegevuste puhul ei ole vaja kaaluda
keskkonnamõju hindamise (KMH) algatamist. Kuna Eestis on sellised künnised
Vabariigi Valitsuse määrusega paika pandud, on tegemist ka meie jaoks olulise
lahendiga.
Asjaolud
Euroopa Kohus lahendas kõnealuses kohtuasjas Austria
kõrgeima halduskohtu eelotsusetaotlust, kuna Austria kohtus oli tekkinud vaidlus
EL
direktiivi 85/337/EMÜ (nn KMH direktiiv, täna kehtiv direktiivina
2011/92/EL) rakendamise üle. Austria kohtuasjas oli Salzburgi lennuvälja
käitav äriühing Salzburger Flughafen vaidlustanud kohustuse Salzburgi lennuvälja
laiendusele KMH algatamiseks.
Salzburger Flughafen taotles lennuvälja
laiendamist aastatel 2002-2004 mitu korda. Äriühing soovis rajada lennuväljale
lisaterminali, ehitada uusi ladusid ning laiendada sõidukite ja lennukite
parkimisala, samuti ehitada ümber ruleerimisradasid. Laienduse keskkonnamõju ei
hinnatud, kuna Austria õigusnormide kohaselt tuleb KMH algatamist kaaluda
alates sellisest lennuvälja ümberehitamisest, millega tõenäoliselt kaasneb
lendude arvu suurenemine vähemalt 20 000 võrra aastas, antud asjas
laiendused sellele tingimusele ei vastanud.
Kuna lennuväli asub linnapiirkonnas, kus on
suurenenud õhureostus ning lennuvälja laiendusega võivad kaasneda ka muud keskkonnamõjud,
leidis Austria vastav keskkonnaametkond (Umweltsenat),
et KMH algatamine oli siiski vajalik ning et Austria õigusnormidest tulenev künnis
KMH algatamise kaalumiseks oli liiga kõrge. Sellise künnisega võib juhtuda, et
väikeste või keskmise suurusega lennuväljade taristute ümberehitamisega
kaasneva keskkonnamõju hindamine ei pruugi mitte kunagi nõutav olla.
KMH künniste määramise alused ja
senine praktika
Keskkonnamõju hindamise kohustus on määratletud
nii EL KMH direktiivis kui Eesti siseriiklikus õiguses kahel viisil: esiteks
tegevuste loeteluna, mille puhul on KMH läbiviimine alati kohustuslik (KMH
direktiivi I lisa ning KeHJS § 6 lg 1).
Nendest väiksema mahuga tegevuste puhul tuleb igal üksikjuhul hinnata, kas
tegevusel võib olla oluline keskkonnamõju, ning sellest lähtuvalt otsustada KMH
algatamine või algatamata jätmine. Õigusnormides on sätestatud
tegevusvaldkonnad, mille puhul tuleb KMH algatamist kaaluda (KMH direktiivi II
lisa, KeHJS § 6 lg 2) ja kriteeriumid, mida tuleb kaalumisel arvestada (KMH
direktiivi III lisa ning KeHJS § 6 lg 3).
KMH direktiiv annab liikmesriikidele seejuures
võimaluse sätestada ise tingimusi või künniseid, mille abil teha kindlaks, kas
kavandataval tegevusel võib olla oluline keskkonnamõju (KMH direktiivi varasema
versiooni art 4 lg 2 p b). Ka Eesti KeHJS alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus
nr 224, mis loetleb täpsemad tegevusvaldkonnad (künnised), mille puhul
otsustajal tuleb endal hinnata, kas kavandataval tegevusel on oluline
keskkonnamõju (nt maismaale rohkem kui 5 tuulikuga ja üle 7,5 MW koguvõimsusega
tuuleelektrijaama rajamine).
Keskkonnaõiguse Keskuse poolt sel kuul avalikustatud kohtupraktika
analüüsis oleme kohtupraktika põhjal leidnud, et seni ei ole täielikult
selge VV määruses nr 224 sätestatud piirmäärade ehk künniste tähendus. Nimelt
ei ole praktikas olnud selge, kas määruses sätestatud piirmääradest väiksema
mahuga tegevuste puhul ei tule KMH algatamist üldse kaaluda. Ka kohtupraktikas on
olnud erinevaid seisukohti.
Kohtuasjas
nr 3-08-2114 leidis Tallinna Halduskohus seoses 2700-pealise mingifarmi
rajamisega, et kuna arendaja tegevuse maht jäi alla määruse nr 224 § 9 punktis
7 sätestatud piirmäära, ei olnud KMH algatamise kaalumine üldse vajalik,
mistõttu ei olnud kohaliku omavalitsuse poolt KMH algatamine õigustatud.
Täiesti
vastupidisele seisukohale asus analoogses küsimuses Tallinna Ringkonnakohus
asjas nr 3-08-1694. Ka selles asjas jäi arendaja tegevus (kalajahu tootmine)
alla määruses nr 224 sätestatud piirmäära, ent ringkonnakohus leidis, et
määruse § 15 p 9 kohaselt tuleb KMH algatamise vajadust kaaluda muude tegevuste
korral, mis võivad kaasa tuua ebameeldiva või ärritava lõhnaaine eraldumise
välisõhku. Ringkonnakohus sedastas seejuures, et määrusel nr 224 on üksnes
täpsustav iseloom ning et see ei saa piirata KeHJS-st tulenevat kohustust
hinnata tegevuslubade väljastamisel tegevusega kaasnevat eeldatavat
keskkonnamõju.
Euroopa Kohtu seisukohad
Kõnealuses kohtuasjas C-244/12 leidis Euroopa
Kohus, et KMH direktiivi art 4 lg 2 p b jätab liikmesriikidele küll
kaalutlusruumi, milliste tegevuste puhul tuleb kindlaks teha, kas tegevuse
keskkonnamõju tuleb hinnata – ent see kaalutlusruum on piiratud direktiivi
artikli 2 lõikes 1 sätestatud kohustusega hinnata niisuguste projektide
keskkonnamõju, mis oma laadi, mahu või asukoha tõttu võivad keskkonda oluliselt
mõjutada (otsuse p 29).
Euroopa Kohus ütleb otsuses sõnaselgelt, et KMH kaalumise
künniste eesmärk on hõlbustada
kindlaksmääramist, kas konkreetse tegevuse keskkonnamõju tuleb hinnata, mitte
aga jätta selle kohustuse alt a priori
välja kõik selle direktiivi II lisas loetletud projektid (otsuse p 30).
Kaalumiskohustuse alt võib tegevusvaldkonna välja
jätta üksnes siis, kui kõik selle valdkonna tegevused kindlasti ei avalda
kunagi olulist mõju (otsuse p 31).
Kõige lõpuks on kohus sisuliselt leidnud, et kui liikmesriik on siiski
kehtestanud sellised künnised, mis on vastuolus eeltooduga, ei kuulu need
künnised kohaldamisele. Sel juhul on direktiivil vahetu mõju ning liikmesriigi
pädevad asutused peavad tagama, et KMH kaalumine oleks läbi viidud (p 48).
Lahendi olulisus
Euroopa Kohtu otsus on oluline kõigi jaoks, kes
puutuvad kokku olulise keskkonnamõjuga tegevuste lubamise otsustega.
Kohtuotsusest tuleneb väga selge tõlgendusjuhis ka VV määruse nr 224
rakendamiseks – määruses sätestatud künnised ei tähenda, nagu ei peaks alla
nende mahtude jäävate tegevuste puhul KMH algatamist kunagi kaaluma, vaid
künniseid tuleb pigem lugeda abivahendiks olulise keskkonnamõju määratlemisel.
Seejuures tuleb alati arvestada sellega, et teatud piirkonnas vm tingimuste
poolest eripärase tegevuse puhul võib oluline keskkonnamõju (ja seega ka KMH
algatamise kohustus) esineda ka künnisest väiksema tegevusmahu korral.
Euroopa
Kohtu otsus asjas nr C-244/12
|
