Euroopa Kohus: maaomanikud võivad taotleda
maa Natura võrgustikust väljaarvamist (C-301/12)
Euroopa Kohus tegi 3. aprillil otsuse kohtuasjas C-301/12, milles võttis seisukoha, et kui Natura 2000 võrgustikku kuuluv ala ei ole
enam kaitsmist väärt, tuleks algatada selle võrgustikust väljaarvamise menetlus.
Sellise menetluse algatamise ettepaneku võivad teha ka maaomanikud.
Vaidluse sisu ja asjaoludAntud asjas oli
Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotlus Itaalia poolt seoses kohtuvaidlusega
äriühingu Cascina Tre Pini Ss (edaspidi „Cascina”), Itaalia keskkonna-,
maastiku- ja merekaitseministeeriumi, Lombardia maakonna, riigikantselei, ning
Somma Lombardo kohaliku omavalitsuse (KOV) vahel. Vaidluse keskmeks oli Itaalias, Lombardias
Milano-Malpensa lennujaama läheduses asuv Cascinale kuuluv maatükk, mis arvati
2002. aastal Valle del Ticino looduskaitseala koosseisu. Euroopa Komisjoni
poolt nimetati see Natura 2000 alade võrgustikku 2004. aastal. Vahepeal oli aga
jõutud asuda realiseerima 1999.
a kinnitatud Malpensa piirkonna planeeringut, mis näeb
ette alade kasutamist kaubandus- ja tööstusrajatiste jaoks ning Milano-Malpensa
lennujaama laiendamist. Cascina väitis vaidluses, et Malpensa lennuliikluse
pidev suurenemine on põhjustanud ala keskkonnaseisundi halvenemise. 2006.
aastal esitas Cascina taotluse talle kuuluva ala väljaarvamiseks Natura 2000
võrgustikust, sest ala ei vastavat enam Natura alade kriteeriumidele.
Haldusasutused tema taotlust ei rahuldanud. Eelotsusetaotluses palus Itaalia riiginõukogu
Euroopa kohtul hinnata, kas EL õigusest tuleneb liikmesriigile õigus vaadata
Natura loodusalade nimekiri ise üle (maakondade asemel), kui liikmesriik
märkab, et ala keskkonnaseisund on muutunud, ning kas sellist otsustusõigust
võib rakendada mitte ainult omal algatusel, vaid ka maaomaniku nõudmisel.
Kohtu seisukohadEuroopa Kohus
leidis otsuses, et ehkki loodusdirektiivis ei ole ühtki sätet, mis otseselt
näeks ette võimaluse ala Natura võrgustikust väljaarvamiseks, lubab direktiiv
ala väljaarvamist, kui see on looduslikest arengutest tulenevalt õigustatud.
Protseduur ala Natura võrgustikust väljaarvamiseks peab toimuma samamoodi nagu
ala nimetamine Natura võrgustiku alaks. Kui liikmesriigi poolt läbi viidud seire annab
aluse arvata, et ala ei vasta enam Natura ala kriteeriumidele ning on lõplikult
kindel, et ka lisameetmeid rakendades ei ole sellega enam võimalik EL
looduskaitseliste eesmärkide täitmisele kaasa aidata, on liikmesriigil kohustus
esitada Komisjonile ettepanek ala Natura võrgustikust väljaarvamiseks. Kohus märgib
otsuses, et kui liikmesriik sellises olukorras ala väljaarvamise ettepanekut ei
tee, võib ta jätkata ala kaitse korraldamisega, ent see tähendaks asjatut
ressursikulu. Samuti on kohtuotsuse kohaselt oluline, et Natura
2000 võrgustiku ala staatus piirab maaomaniku omandiõigust. Kuni alal on
kaitsmist väärivad omadused, on omandiõiguse piirangud keskkonnakaitselistel
eesmärkidel õigustatud. Ent kui ala kahjustumine ei võimalda seal enam elupaiku
ja liike kaitsta, võivad jätkuvad piirangud ala kasutamisele kujutada endast
omandiõiguse rikkumist. Kohus märgib siiski, et üksnes maaomaniku
oletuslik väide, et ala ei ole enam keskkonnakaitseliselt väärtuslik, ei saa
olla aluseks ala Natura võrgustikust väljaarvamiseks. Väljaarvamise eelduseks
on kindlus, et vaidlusalune ala ei saa „lõplikult
enam anda mingit panust looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja
taimestiku kaitsesse või Natura 2000 võrgustiku loomisesse“. Samuti ei
õigusta ala väljaarvamist automaatselt üksnes liikmesriigi suutmatus konkreetse
ala kaitsmise kohustusi täita. Sel juhul on liikmesriigil hoopis kohustus ala
kaitseks vajalikud meetmed ikkagi kasutusele võtta.
Võimalik tähendus edasisele praktikaleEuroopa Kohtu
otsusest võib jääda ekslik mulje, nagu oleks alade Natura võrgustikust
väljaarvamine maaomaniku palve alusel nüüd lihtsam või põhjendatum. Nii see
kindlasti ei ole. Ainus selge
järeldus, mis võib edasist praktikat mõjutada, on see, et juhul, kui on selge,
et ala ökoloogiline seisund ei ole enam kaitsmist väärt, on liikmesriigil
kohustus algatada menetlus selle Natura võrgustikust väljaarvamiseks (senises
õiguses ega kohtupraktikas ei olnud sellist otsest kohustust väljendatud). Jätkuvalt jääb aga
püsima Euroopa Kohtu poolt juba nn Lappeli
kaldapealse kaasuses (C-44/95)
rõhutatud kriteerium, et Natura võrgustiku alade kindlaksmääramisel ei saa olla
aluseks majanduslikud kriteeriumid, vaid eelkõige ökoloogilised kriteeriumid. See
tähendab, et ka ala võrgustikust väljaarvamise aluseks ei saa olla näiteks see,
et keegi soovib alal mõnd arendusprojekti (Eestis on seni olnud kõne all nt
sadam, sõudekanal, Rail Baltic) rajada. Ala võrgustikust väljaarvamine saab
toimuda ainult põhjusel, et selle ökoloogiline seisund on tõepoolest sedavõrd
halb, et ala enam Natura ala ökoloogilistele kriteeriumidele ei vasta. See
eeldab ala ökoloogilise seisundi põhjalikku väljaselgitamist, inventuuride
läbiviimist jmt. Silmas tasub
pidada ka seda kohtu viidet, et ala Natura võrgustikust väljaarvamine toimub
samas korras nagu ala võrgustiku osaks arvamine. See tähendab, et otsust loodusala
Natura võrgustikust väljaarvamise kohta ei saa teha üksnes Eesti vastavad riigiasutused,
vaid ettepanekud alade nimekirja muutmiseks arutatakse läbi Euroopa Komisjoni
juurde loodud ekspertkogudes ning need peavad ka Komisjonilt lõpliku heakskiidu
saama.
Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-301/12 Euroopa
Kohtu pressiteade (pdf, ingl k)
|