|
Keskkonnatasud järgmistel aastatel küll tõusevad, ent vähesel määral
Novembri alguses avaldas Keskkonnaministeerium juba 2013.
aastast koostatud keskkonnatasude raamkava 2016+ lõppversiooni ning sellest lähtuvad
keskkonnatasude seaduse ja maapõueseaduse muudatusettepanekud. Raamkava
koostamise eesmärgiks oli panna järgmiseks kümneks aastaks paika nii keskkonnatasude
arvestamise kord kui konkreetsed tasumäärad. Maavarade kaevandamise ja vee
erikasutuse eest makstavate uute tasumäärade ettepanekud avalikustas
Keskkonnaministeerium oktoobri lõpus ning Vabariigi Valitsus jõudis muudatused
juba 13. novembril vastu võtta. Järgnevalt anname ülevaate olulisemates
muudatustest ja nende taustast.
Põhimõttelised muudatused keskkonnatasude arvestamises ja jaotuses
Raamkavas ettenähtud põhimõttelisemad uuendused on koondatud
keskkonnatasude ja maapõuseaduse muudatusettepanekutesse. Olulisteks
märksõnadeks on liiva ja kruusa kaevandamistasu kaheosaliseks muutmine ning
kogutud raha jaotuse muutmine.
Kruusa ja liiva kaevandamisel on eelnõu seletuskirja
kohaselt senises praktikas probleemiks maavarade „broneerimine“. Maavarade
kaevandajad maksavad tasu vaid väljakaevatud maavara eest, mistõttu on
ettevõtjatele tihti kasulik taotleda kaevandamisluba, ent kaevandada maavara
tegelikult vaid perioodidel, mil see on suurema nõudluse tõttu kõige
kasumlikum. Seletuskirja kohaselt on lausa 60% liiva- ja kruusakarjääridest
sellised, milles kaevandatakse vähem kui 10% loa alusel lubatud keskmisest
aastamäärast. See moonutab konkurentsi (piirab teiste ettevõtjate juurdepääsu
maavaradele) ning pikendab kaevandamise kestust ja sellest tulenevalt
häiringuid kohalike elanike jaoks. Lahendusena näeb eelnõu ette, et lisaks
kaevandamistasule tuleks 2019. aastast tasuda ka kaevandamisloa omamise tasu,
mis oleks 10% keskmise kaevandamise aastamäära (mis saadakse jääkvaru ja
järelejäänud kaevandamisperioodi jagamisel) eest makstavast kaevandamistasust.
Kogutud raha jaotamine Keskkonnainvesteeringute Keskuse
(KIKi) ja riigieelarve vahel on käesoleval hetkel seotud 2009. a kehtinud
tasumääradega. KIKi ja selle kaudu otseselt keskkonnahoidu suunatakse raha, mis
saadaks keskkonnatasudest vastavalt 2009. a kehtinud määradele. Kuna tasumäärad on
vahepeal oluliselt tõusnud, siis see nn ülejääk suunatakse riigieelarvesse. Uus
eelnõu näeb ette lihtsama ja selgema jaotuse – riigile laekuvatest keskkonnatasudest
suunataks KIKi vahendusel keskkonnakahjude hüvitamisse 35%. Ülejäänud 65%
riigile laekuvatest tasudest (ca 50% kõigist keskkonnatasudest) läheks
riigieelarvesse ilma kindla sihtotstarbeta. Vastavalt eelnõu seletuskirjale
vähendaks muudatus perioodil 2016-2019 KIKile laekuvat summat, samas kui
riigieelarvesse sihtotstarbeta laekuvate tulude summa kasvaks koheselt
hüppeliselt (2016. a
6 milj euro võrra võrreldes kehtiva süsteemiga).
Samuti muudetaks keskkonnatasude laekumise jaotust KOVide ja
riigi vahel. Üheks põhjuseks on maardlate üleriigilise ja kohaliku tähtsusega
maardlateks jaotamisest loobumine. Eelnõu seletuskirja kohaselt laekuks
muudatuste kohaselt edaspidi KOVide eelarvetesse ca 20% kõigist
keskkonnatasudest (kindla protsendina erinevatest tasudest, nt 20% lubjakivi,
dolokivi, kristalse ehituskivi või fosforiidi kaevandamistasudest).
Seletuskirja kohaselt suureneks KOVidele laekuvate keskkonnatasude kogusumma
juba 2016. aastal ca 1,2 milj eurot.
Maavarade kaevandamise tasud
Enim avalikkuse tähelepanu on viimasel ajal saanud maavarade
kaevandamisega seotud tasud, eeskätt põlevkivi puudutav. Tuginedes enda poolt
tellitud Ernst&Young uuringule väitsid põlevkivitöösturid, et igasugune
maksutõus oleks katastroofiliste tagajärgedega, levitades seda sõnumit ka läbi
jõulise meediakampaania.
Keskkonnaministeerium võttis
omalt poolt lähtepunktiks Praxise koostatud analüüsi, mida kajastasime ka omalt
poolt septembrikuu
uudiskirjas. Praxise hinnangul oleks põlevkivitööstust pärssivaks
tasumäärade kasv 25% aastas. Samas 10% kasv 2018. aastani ning seejärel
suurenev kasv võiks motiveerida põlevkivitööstust oma tegevust säästlikumaks
muutma. Keskkonnaministeerium andis Praxise analüüsi valmimise järel teada, et
soovib tasusid tõsta 3-10% aastas.
13. novembril vastu võetud kaevandamistasude
määruse kohaselt tõuseb põlevkivi kaevandamisõiguse tasu 2020. aastani 3
protsenti ning pärast seda 5 protsenti aastas. Teiste maavarade puhul on
maksimaalne aastane tõus 6% (nii palju tõuseb aastas nt hästilagunenud turba
kaevandustasu). Mõningate maavarade (tehnoloogiline dolokivi ning täitepinnaseks
kasutatav kruus) puhul aga kasvu ei toimu, st inflatsiooniga arvestades läheb
maavara kaevandamine isegi odavamaks. Põhjendusena on seletuskirjas välja
toodud soov ühtlustada samalaadsete maavarade (liiva ja kruusa, dolo- ja
lubjakivi) tasumäärasid, mis saavutatakse läbi hetkel madalama määraga
maavarade kaevandamistasude tõusuga ja kõrgema määraga kaevandustasude
külmutamise.
Kuigi eelkirjeldatud tasumäärad
on mõeldud kehtima järgmised 10 aastat, on määrusesse lisatud võimalus 2020.
aastani tasumäärasid muuta. Muutmine on võimalik, kui muutuvad tasumäärade
kehtestamise lähtealused, majanduslikud või sotsiaalsed tingimused või
keskkonna kasutusõiguse hinna arvutamise metoodika. Seletuskirja kohaselt on
säte seotud eelkõige põlevkivi tasumääradega, mida võidakse muuta kas
väärtuspõhiseks (nt nafta hinnast lähtuvaks) või ümber hinnata väliskulude
analüüsi põhjal. Säte täpsustab juba keskkonnatasude seaduse
muutmisettepanekusse sisse kirjutatud võimalust tasumäärasid perioodi keskel
muuta. Selline lahendus on selgelt inspireeritud Riigikohtu lahendist asjas 3-4-1-27-13,
milles kohus leidis, et tasumäärade ootamatu muutmine 2012. aastal oli
põhiseadusega vastuolus, kuna kahjustas lubamatult ettevõtete õiguspärast
ootust. Uus regulatsioon annaks küll riigile juriidilise aluse tasusid muuta,
ent selle kooskõlas Riigikohtu lahendi mõttega
võib KÕKi hinnangul tõsiselt kahelda.
Veekasutuse tasud
13. novembril võttis Vabariigi Valitsus
vastu ka veevõtu
tasumäärasid kehtestava uue määruse. Eelnõu seletuskirja kohaselt on
tasumäärade muutmisel võetud eesmärgiks suunata isikuid tarbima
pinnalähedasemaid põhjaveekihte, kuna viimased taastuvad kiiremini. Samuti on
soovitud vähendada tasumäärade sõltuvust kasutusviisist, kuna vee võtmise
keskkonnamõju ei sõltu kasutusotstarbest, vaid kasutatavast veekogust.
Sarnaselt kaevandustasudega on ette nähtud võimalus tasusid
enne 2020. a
muuta. Põhjuseks on taas soov jätta võimalus muuta põlevkiviga seotud
keskkonnatasusid juhul, kui töötatakse välja tulupõhine tasustamise mudel või
muutusi õigustab väliskulude analüüs.
Muud keskkonnatasud
Keskkonnatasude seaduse muudatuste eelnõuga plaanitakse
muuta ka kalapüügiõiguse tasumäärasid ning nn saastetasude (õhu- ja veeheite
ning jäätmete kõrvaldamise eest makstavate tasude) määrasid. Saastetasude kasv
oleks eelnõu seletuskirja kohaselt keskmiselt 5-8%, enam kasvaks just ohtlike
saasteainete eest makstavad tasud, seda nii õhku kui vette paisatavate ainete
puhul. Tava- ja olmejäätmete ladestamise tasu kasvaks aastas 5% võrra.
Hinnangud muudatustele
Lisaks mäetöösturitele kritiseeris keskkonnatasude eelnõud
just põlevkivi osas ka Riigikontroll. Juba käesoleva aasta märtsis
avalikustatud auditiaruandes
„Riigi tegevus põlevkivi kasutuse suunamisel“ leidis Riigikontroll, et
senised keskkonnatasud ei ole motiveerinud ettevõtjaid vähem saastama ega
loodusvarasid säästlikumalt kasutama. Samuti ei saa riik põlevkivi
kaevandamiset ja kasutamisest väärilist tulu. Ka 23. oktoobril Riigikogule üle
antud aastaaruandes
pühendas Riigikontrol põlevkivisektorile eraldi peatüki. Selles heidetakse ette, et riigil puudub selge ülevaade kõigist
põlevkivisektori mõjudest, mistõtttu ei ole võimalik hinnata keskkonnatasude
vajalikku suurust. Samuti tuleb välja töötada nn riigitulu (royalty) kogumise süsteem.
KÕKi hinnangul ei ole tasumäärade sedavõrd vähesel määral
tõstmine kooskõlas ka teiste uuringute järeldustega. Nt Säästva Eesti Instituudi ja
Tartu Ülikooli RAKE poolt 2013. a läbiviidud põhjalikus keskkonnatasude
mõjuanalüüsis soovitati jätkata keskkonnatasude tõstmist inflatsiooni
ulatuses ning tõsta ennaktempos keskkonnatasusid neis valdkondades, kus
keskkonnakasutus kasvab. Mõneprotsendine kasv või isegi 0% kasv, mis paljude
tasumäärade osas välja pakutud või juba kindlaks määratud tähendab sisuliselt
seda, et keskkonnakasutus mitmes valdkonnas isegi odavneb. Sellised tasumäärad
ei täida oma üht peamist eesmärki – motiveerida ettevõtjaid oma keskkonnamõju
väiksemaks muutma.
Keskkonnatasude eesmärgiga ei ole kooskõlas ka kavandatud
tasude jaotamise plaan, st kavatsus suunata tulevikus vaid 30% keskkonnatasudest
KIKi vahendusel otse keskkonnahoidu. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS)
§ 12 lg 2 kohaselt on keskkonna kasutuse eest makstava tasu kasutamise eesmärk
aidata kaasa KeÜSi §-s 1 sätestatud eesmärkide (keskkonnahäiringute
vähendamine, loodusliku mitmekesisuse kaitse jms) saavutamisele. Kuigi
kavandatud muudatused vaid seadustaks ja arendaks edasi senist praktikat, kus
märkimisväärne osa keskkonnatasudest kasutatakse riigi jooksvate kulutuste
katmiseks, ei ole see KÕKi hinnangul õiguspärane. KeÜSi sõnastusest ega
seletuskirjast ei nähtu, nagu oleks seadusandja pidanud võimalikuks, et
keskkonnatasusid kasutatakse riigieelarve puudujäägi katmiseks, nagu seda
alates 2011. aastast tehtud on. Seega ei ole kavandatud muudatused mitte KeÜSi
täpsustavad, vaid kontseptuaalselt erinevad ja üldosa seadusega vastuolus.
Keskkonnatasude
seaduse ja maapõueseaduse muudatuste materjalid Eelnõude Infosüsteemis
Riigile
kuuluva maavara kaevandamisõiguse tasumäärade määruse materjalid Eelnõude Infosüsteemis
Veevõtu
tasumäärade määruse materjalid Eelnõude Infosüsteemis
|
