Uus veeseaduse eelnõu: lühiülevaade olulisematest muutustest
2. septembril avalikustas Keskkonnaministeerium Eelnõude Infosüsteemis uue veeseaduse eelnõu, mis
asendaks seni kehtiva veeseaduse. Praegune veeseadus on üks keskkonnavaldkonna
vanemaid; see võeti vastu juba 1994. aastal ning seda on seejärel korduvalt
muudetud ja täiendatud. Uus eelnõu on osaks keskkonnaõiguse kodifitseerimisest,
seega on eelnõu üheks eesmärgiks viia veevaldkonna reeglid kooskõlla augustis
jõustunud keskkonnaseadustiku üldosaga. Uue tervikteksti koostamisel on
otsustatud teha ka sisulisi muudatusi, millest tähtsamaid järgnevalt
tutvustame.
Mõisted
Kehtivas seaduses kasutatavaid mõisteid on uue
eelnõuga plaanis täpsustada, et kõrvaldada praktikas tekkinud raskusi nende
sisustamisel. Põhjalikult muudetaks „reovee” mõistet. Kehtivas õiguses on
reoveeks vesi, mis on üle kahjustuspiiri rikutud. Kuna kahjustuspiiri ületamist
on keeruline tuvastada nii eraisikutest reovee tekitajatel kui järelevalve
teostajatel, loetaks eelnõu kohaselt reoveeks olmes, tööstuses või tootmises
tekkinud vett, mida tuleb koguda ja puhastada. Uus definitsioon on selgem ning
peaks seetõttu olema praktikas kergemini kohaldatav.
Eelnõu kohaselt loobutaks „suubla” mõistest.
Selle katustermini all mõeldakse kehtivas õiguses igasugust maapõue või veekogu
osa, kuhu heitvett juhitakse. Eelnõus kasutataks selle üldtermini asemel
konkreetsemaid mõisteid, nt veekogu, põhjavesi, pinnas või keskkond. Seegi
muudatus peaks tulevikus hõlbustama veekaitse reeglite kohaldamist.
Ühisveevärk
ja kanalisatsioon
Täiesti uudsena kohustaks eelnõu kohalikke
omavalitsusi tagama igale elanikule päevas vähemalt 50 liitri tervisele ohutu
joogivee kättesaadavuse. Valitud kogus põhineb ÜRO koostatud maailma veearengu teise aruandel,
mille kohaselt vajab inimene joogiks, toidu valmistamiseks ning elementaarseks
hügieeniks 20-50 liitrit vett ööpäevas. Eesti elanikud tarbivad seletuskirja
kohaselt keskmiselt 100 liitrit vett inimese kohta ööpäevas. Eelnõu
seletuskirjas on välja toodud, et uue kohustuse täitmine võib kaasa tuua
veehinna diferentseerimise sõltuvalt kasutatud veekogusest. Et tagada
minimaalse veehulga kättesaadavus, peab see olema madala hinnaga. Selle arvelt
võib kõrgemaks muutuda minimaalset veehulka ületava vee tarbimise hind.
Eelnõu muudaks ka kohalike omavalitsuste
kohustusi reoveekogumise valdkonnas. Kehtiva seaduse kohaselt peab kohalik
omavalitsus tagama ühiskanalisatsiooni olemasolu reoveekogumisalal kus elab
2000 inimest või asub sama palju reostust tekitavat tööstust. Seadusest ei
tulene samas selgelt, kes peab tagama reoveekogumise ja puhastamise väiksema
reostuskoormusega aladel. Segaduse kõrvaldamiseks kohustaks eelnõu kohalikke
omavalitsusi korraldama asulareovee kogumist üldisemalt, sõltumata
reostuskoormusest. Ühiskanalisatsiooni olemasolu peaks KOV tagama siiski vaid
enam kui 2000 inimekvivalendi suuruse reostuskoormusega alal. Kokkuvõttes peaks
muudatus vähendama segadust ja paremini tagama, et reovesi saab nõuetekohaselt
kokku kogutud.
Veekaitsevöönd
Põhjalikke muudatusi võrreldes praegusega
kavandatakse veekogude veekaitsevööndi regulatsioonis. Sarnaselt kehtiva
õigusega oleks veekaitsevööndi ulatuseks 20, 10 või 1 meeter, sõltuvalt veekogu
tüübist. Näiteks Läänemerel ja Võrtsjärvel oleks vööndi ulatuseks 20 meetrit,
muudel järvedel ja jõgedel 10 meetrit, maaparandussüsteemi eesvooludel 1
meeter. Sarnane oleks ka eesmärk: veekogu kaitse erosiooni ja muude kahjustuste
eest.
Erinevalt oleks eelnõu kohaselt reguleeritud
tegevuste lubatavus veekaitsevööndis. Kehtivas seaduses on loetletud keelatud
tegevused, mille hulka kuulub ka majandustegevus. Eelnõu lähtekoht on
vastupidine – keelatud oleks igasugune tegevus, välja arvatud teatud tegevused
(nt liikumine jalgsi või jalgrattaga, maaparandussüsteemi korrashoiutööd, kalda
või ranna korrashoiutööd). Mitmed tegevused, nt maaparandussüsteemi
korrashoiutööd, oleksid seejuures lubatud vaid Keskkonnaameti
nõusolekul.Sarnaselt paljude muude muudatustega peaks uus regulatsioon KÕKi
hinnangul olema selgemini rakendatav ning täitma senisest paremini veekaitse
eesmärke.
Teisalt on eelnõus uudsena loetletud ka rida
juhtumeid, mil veekogudel ei ole veekaitsevööndit ning sellest tulenevaid
piiranguid. Seletuskirja kohaselt ei oleks veekaitsevööndit väiksematel,
keskkonnakaitseväärtuseta veekogudel, kindla kasutuseesmärgiga veekogudel ja
aladel, kus inimtegevus on vältimatu. Näiteks ei oleks veekaitsevööndit
sadamaalal, supelrannas, kalakasvatustiigil ja väikestel (kuni 0,5 hektarise
pindalaga) väljavooluta järvedel. Seega ei oleks eelnõu kohaselt
veekaitsevööndit ja sellest tulenevaid piiranguid nt kinnistuomaniku poolt enda
tarbeks kaevatud väiksemal tiigil.
Saasteainete
ja heitvee keskkonda juhtimine
Senisest selgemalt sätestaks eelnõu piirangud
seoses saasteainete ja heitvee keskkonda juhtimisega. Selgesõnaliselt oleks
sätestatud keeld juhtida ohtlikke aineid erilist kaitset vajavatele aladele (nt
veehaarde sanitaarkaitsealadele, joogiveehaarde toitealadele).Veehaarde sanitaarkaitsealale ja hooldusalale oleks
heitvee juhtiminesamuti keelatud, sõltumata ohtlike ainete sisaldusest.
Teisalt lubataks keskkonda piiranguteta
juhtida väga puhast heitvett, mille kvaliteet vastab joogivee tootmiseks
kasutatava vee omale.
Veehaarde
kaitsetsoonid
Sarnaselt kehtiva õigusega näeb uus eelnõu
joogiks kasutatava vee kaitseks ette veehaarde nn sanitaarkaitseala, kus
kehtivad piirangud vett ohustavatele tegevustele. Võrreldes kehtiva õigusega
muutuks sanitaarkaitseala ulatus põhjavee kasutamise puhul. Kehtivas õiguses on
sanitaarkaitseala ulatuseks reeglina 50 meetrit. Uues eelnõus oleks ala ulatuse
reeglid paindlikumad ja leebemad – sanitaarkaitseala ulatus oleks 10, 30 või 50
meetrit sõltuvalt vee ammutamise kogusest ning vee kaitstuse tasemest.
Sanitaarkaitseala oleks Keskkonnaametil
analoogselt kehtiva õigusega võimalik vajadusel suurendada. Kehtiva õiguse
kohaselt on piirangute ala võimalik suurendada 200 meetrini, eelnõu võimaldaks
seda suurendada oluliselt enam, kuni ühe kilomeetrini. Sellised piirangud
võivad olla vajalikud eelkõige karstialadel, kus reostus levib tavapärasest
oluliselt kaugemale. Seletuskirja kohaselt näitlikustavad seda minevikus
toimunud keskkonnaavariid Arukülas ja Kärdlas.
Piirangud sanitaarkaitsealal jääksid eelnõu
kohaselt sisuliselt samaks, nagu kehtivas õiguses. Keelatud oleksid kõik
tegevused, v-a veehaarde hooldamine, metsa majandamine, rohttaimede niitmine,
keskkonnaseire ja -järelevalve.
Lisaks sanitaarkaitsealale võiks eelnõu
kohaseltseada piiranguid ka joogiveehaarde toitealal, st laiemal alal, kust
vesi liigub veehaardesse. Piirangute seadmine oleks lubatud nõrgalt kaitstud
või kaitsmata põhjaveega aladel, kus sanitaarkaitseala piirangutest ei piisa.
Toitealadel oleks piirangud leebemad, kui sanitaarkaitsealadel; keelata või
piirata võiks nt maavarade kaevandamist, väetiste kasutamist ning keskkonnaohu
kaasa toova ehitise ehitamist. Piirangute või keeldude üle otsustaks
Keskkonnaamet vastavate lubade või kooskõlastuste andmisel. Seletuskirja
kohaselt oleks täiendavaid piiranguid vaja kaaluda 12 veehaardel, mille vett
kasutab enam kui 10% Eesti elanikest (ca 142 000 inimest). Suurimat hulka
inimesi mõjutaksid uued reeglid Tartus, kus enam kui 49 000 inimest
varustav Meltsiveski veehaare vajaks täiendavat kaitset 1,2 km ulatuses.
Veeluba
ja nõusolek
Veeloa sätteid muudetaks eelnõus põhjalikult,
kuna loamenetlust jm keskkonnalubadega seonduvat reguleerib suures osas augusti
alguses jõustunud keskkonnaseadustiku üldosa seadus.
Loakohustusega tegevuste loetelu jääks suuresti
samaks, mõningatele tegevustele (nt veekogu süvendamisele) on määratud
künnised. Eelnõu kohaselt oleks veeluba vaja mitte igasugusel vee ja veekogu
füüsikaliste, keemilist ja bioloogiliste omaduste muutmisel, vaid vaid nende
olulisel muutmisel. Veeluba oleks eelnõu kohaselt uudsena vaja ka märgala
rajamisel või likvideerimisel (kui märgala pindala on suurem kui üks hektar)
ning veekogu või märgala laiendamisel nii, et selle pindala ulatub üle 10
hektari.
Täiesti uudne on eelnõus regulatsioon, mille
kohaselt väiksema keskkonnamõjuga tegevuseks ei oleks vajalik veeluba, vaid
Keskkonnaameti või –inspektsiooni nõusolek. Osalt on tegemist tegevustega,
milleks kehtiva õiguse kohaselt oleks vaja veeluba (nt mere süvendamine,
merepõhja 50-100 m3 pinnase paigaldamine), osalt aga tegevustega, misei ole
kehtivas õiguses loakohustuslikud (kalakasvatus juurdekasvuga kuni 1 t aastas,
sademevee kogumine ja veekogusse või pinnasesse juhtimine enam kui 1 ha
suuruselt alalt).
Oluliseks erisuseks nõusoleku ja veeloa vahel
on, et nõusoleku puhul ei kohaldataks avatud menetluse sätteid, st ei
korraldataks dokumentide avalikku väljapanekut ja arutelu, samuti ei
teavitataks avalikkust ajalehtede ja teiste kanalite kaudu loataotlusest.
Eelnõu seletuskiri põhjendab uue regulatsiooni vajadust napisõnaliselt väitega,
et see vähendab halduskoormust.
KÕKi hinnangul on eesmärk küll arusaadav, ent
muudatuste tähendust ja mõju ei ole piisavalt analüüsitud ega selgitatud.
Esiteks ei ole eelnõu seletuskirjas selgitatud, kui suur hulk tänasel päeval
veeloaga reguleeritud tegevusi vajaks tulevikus vaid nõusolekut. Teiseks
puuduvad seletuskirjast igasugused andmed selle kohta, kui suur halduskoormus
tänasel päeval ühe veeloa ettevalmistamisega kaasneb ning kui suur osa sellest
koormusest on põhjustatud avalikkuse kaasamisest. Seega puuduvad andmed, mille
põhjal oleks võimalik hinnata, kas halduskoormuse vähenemine oleks piisavalt
oluline, et õigustada avalikkuse informeerituse ja kaasarääkimisvõimaluste
vähenemist. Kuna tegemist on oluliste muudatustega, peaksid põhjendused olema
põhjalikumalt läbi mõeldud ja tõendatud.
Kokkuvõte
ja järeldused
Uue veeseaduse eelnõu sisaldab mitmeid
muudatusi, mis teevad regulatsiooni senisest selgemaks ning loovad võimaluse
praktikas esinenud probleemide lahendamiseks. Samas on mitme põhimõttelise
muudatuse puhul küsitavaks, kas nende mõju on piisavalt hästi läbi analüüsitud;
see puudutab nt veekaitsevööndi kohaldamise erandeid ning loakohustuse osalist
asendamist Keskkonnaameti või –inspektsiooni nõusolekuga. Loodetavasti jätkub
töö eelnõuga ning selle seletuskirjaga jätkub ka pärast kooskõlastusringi
lõppu.
|
