Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus November 2015
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Kastani 42, 50410 Tartu | k6k@k6k.ee   

Euroopa Kohus selgitas kaebeõigust keskkonnaasjades (C-137/14)


Euroopa Kohus tegi oktoobri keskpaigas lahendi, milles selgitas kaebeõigust keskkonnaasjades (kohtuasi nr C-137/14). Täpsemalt selgitas kohus nii seda, millisel juhul võib keskkonnaotsuste vastu kohtusse kaebuse esitada kui ka seda, millised argumendid on kohtus lubatavad. Kohus tugines otsuses suures osas senistele lahenditele. Samas arendas kohus mõningaid seniseid seisukohti edasi ning otsus kujutab endast head vahekokkuvõtet senisest praktikast. Seetõttu tutvustame järgnevas uudises Euroopa Kohtu seisukohti lähemalt.

Euroopa Kohtus toimunud vaidluse osapoolteks olid Euroopa Komisjon ning Saksamaa. Komisjon heitis Saksamaale ette, et viimane on oma õigusesse valesti üle võtnud EL keskkonnamõju hindamise direktiivi (2011/92/EL) ja tööstusheite direktiivi (2010/75/EL) sätted, mis puudutavad otsuste vaidlustamise võimalust. Need sätted omakorda põhinevad rahvusvahelise Aarhusi konventsiooni artiklis 9 toodud nõudel, et asjaomane üldsus peab saama keskkonnaotsuseid vaidlustada.

Täpsemalt heitis Euroopa Komisjon Saksamaale ette, et viimane on õigusvastaselt:

  • piiranud otsuste tühistamise võimalusi üksikisikute poolt algatatud vaidlustes juhtudega, mil rikkumine kahjustas isikute isiklikke õigusi;

  • lubanud tühistada keskkonnaotsuseid keskkonnamõju hindamise (KMH) või selle eelhindamise läbiviimata jätmise tõttu vaid juhul, kui kaebaja tõendab, et see oli põhjuslikus seoses lõppotsuse sisuga;

  • piiranud kohtuvaidluses lubatud argumente vaid nendega, mis esitati juba varasemas haldusmenetluses (otsuse ettevalmistamisel);

  • seadnud üleminekutähtaja keskkonnaorganisatsioonide laiema kaebeõiguse reeglite jõustumisele.

Kuna praktika seisukohalt on olulisemad esimesed kolm, tutvustame järgnevalt neid.


Üksikisikute poolt algatatud vaidlused

Esimese etteheite osas leidis Euroopa Kohus, et Saksa õigus oli EL reeglitega kooskõlas. Kohus rõhutas, varasemale praktikale (otsusele asjas C-115/09) viidates, et keskkonnaasjades kohtusse pöördumise õigus on üksikisikutel ja keskkonnaorganisatsioonidel erinev. Tulenevalt EL õigusest võivad liikmesriigid otsustada, et kohtusse saavad kaebuse esitada vaid need üksikisikud, kelle isiklikke õigusi keskkonnaalane otsus rikub. Seega on õiguspärane, et ka keskkonnaotsuse tühistamise üle otsustades lähtuvad kohtud samast kriteeriumist ja tühistavad otsuse vaid juhul, kui isikliku õiguse rikkumine kohtus tõendamist leidis.


KMH reeglite rikkumise seos lõppotsusega

KMH menetlusnõuete rikkumise vaidlustamise osas leidis Euroopa Kohus, et Saksa õigusnormid ei olnud EL õigusega kooskõlas. Taaskord varasemale praktikale (otsusele asjas C-72/12) tuginedes rõhutas kohus, et keskkonnamõju hindamisel on menetlusnõuete järgimine ja selle kohtuliku kontrolli võimalus erilise tähtsusega. EL riikide poolt nende nõuete kohtulikule kontrollile seatud piirangud ei tohi kaasa tuua EL õiguse kasuliku mõju kadumist. Nõue, et kaebaja tõendaks menetlusliku rikkumise mõju lõppotsuse sisule, oleks selles valguses liiga piirav.

Selles osas ühtib Euroopa Kohtu seisukoht Riigikohtu senise praktikaga, mille kohaselt on menetlusnõuetel keskkonnaasjades eriline tähtsus. Riigikohus on samuti rõhutanud, et eelduslikult saab õiguspärase lõppotsuse tagada vaid õiguspärane haldusmenetlus (vt nt lahendit haldusasjas 3-3-1-35-13). Seega on ka Riigikohus vabastanud kaebajad kohustusest tõendada, et menetluslikud rikkumised mõjutasid lõplikku otsust (mis HMS § 58 üldpõhimõtte kohaselt oleks siiski vajalik).


Vaidluse eseme piiramine haldusmenetluses esitatud argumentidega

Euroopa Kohus leidis, et EL õigusega olid vastuolus ka Saksa õiguse sätted, mille kohaselt võisid kaebajad kohtumenetluses esitada vaid selliseid argumente, mida nad olid juba keskkonnaotsuse ettevalmistamise menetluses esitanud. Euroopa Kohus rõhutas, et KMH direktiivi ja tööstusheite direktiivi otsuste vaidlustamist puudutavate sätete eesmärk on tagada keskkonnavaldkonnas lai juurdepääs õigusemõistmisele. Tuginedes oma varasemale otsusele asjas C-115/09 leidis kohus, et EL õigus ei piira mingilgi moel väiteid, mida kaebajad võivad keskkonnaotsuse vastu kohtumenetluses esitada. Seega on Saksamaa poolt ettenähtud täiendavad piirangud EL õiguse vastased.

Euroopa Kohtu hinnangul ei ole kohtumenetluses esitatavate argumentide piiramine juba varem haldusmenetluses esitatud argumentidega õigustatud ka õiguskindluse põhimõttega ega haldusmenetluse tõhususe kaalutlusel. Kohus möönis siiski, et kohtumenetluse tõhususe tagamiseks võivad liikmesriigid ette näha menetlusnorme, mille kohaselt ei ole vastuvõetavad kuritarvitavad või pahausksed väited.


Kokkuvõte ja järeldused

Uus Euroopa Kohtu lahend kinnistab senist lähenemist kaebeõigusele keskkonnasjades. Samal ajal, kui kohus tunnistab keskkonnaorganisatsioonide laia kaebeõigust, on lubatud üksikisikute kaebeõiguse piiramine nende juhtudega, mil otsus rikub kaebaja isiklikke õigusi. Vaidluse sisu osas ei ole lubatav nõuda kaebajatelt, et nad tõendaksid menetlusnõuete rikkumise olulisust; samuti ei ole õiguspärane piirata argumente tulenevalt varasemas haldusmenetluses toimunust.

Mõnevõrra segaseks jääb vaid see, mida mõtles Euroopa Kohus selle all, kui möönis, et EL riigid võivad kehtestada reegleid, mille kohaselt ei ole kohtumenetluses vastuvõetavad kuritarvitavad või pahausksed väited. Kuigi kohtumenetluse tõhususe ja õigluse huvides ei saa täiesti suvalised väited olla vastuvõetavad, tuleb siiski meeles pidada keskkonnaasjades kaebeõigust puudutavate sätete eesmärki. Antud lahendis rõhutas kohus samuti, et selleks eesmärgiks on tagada lai juurdepääs õigusemõistmisele. Seetõttu peaksid nii seadusandjad kui kohtud olema väga ettevaatlikud keskkonnavaidlustes esitatud väidete kuritarvitavateks või pahauskseteks pidamisel, et see ei tooks kaasa kaebeõiguse lubamatul viisil piiramist.

Kohtuotsuse tekst