Jaanuari lõpus
võttis lahkuv Riigikogu koosseis vastu uue planeerimisseaduse (PlanS), mis
jõustub juba selle aasta 1. juulil. Erialaringkondades palju vastukaja (nii
positiivset kui negatiivset) saanud uus seadus korrastab ja muudab alates 2003. a kehtinud
planeerimisseadust küll mitmes aspektis, ent täielikku revolutsiooni ruumilises
planeerimises kaasa ei too. Käesolevas uudiskirja numbris anname lühikese
ülevaate seadusest ning selle olulisematest reeglitest. Kuna Riigikogu jõudis
vahetult enne uudiskirja väljasaatmist vastu võtta ka ehitusseadustiku ning
kahe seaduse rakendusseaduse, pühendume neile teemadele juba järgmises
uudiskirja numbris.
Taustast
Uue
planeerimisseaduse ettevalmistamisega alustati juba ligi seitse aastat tagasi –
2008. aastal Esimene versioon eelnõust oli laiemal avalikustamisel 2012. a märtsis, mil
andsime sellest ka uudiskirjas esialgse ülevaate.
Pärast esialgse
teksti avaldamist täiendati eelnõud nii huvigruppide kui erinevate
ministeeriumide ja asutuste arvamuste alusel. Suhtlusest huvigruppidega annab
ülevaate eelnõu koostamise ajaveeb: https://ajaveeb.just.ee/planeerimisseadusjaehitusseadus/.
Riigikokku jõudis uus seaduseelnõu 2014. a jaanuaris. Esialgu
kulges eelnõu rahulikult ja kaalutletult, liigseks kiirustamiseks ei andnud mh
põhjust ka asjaolu, et eelnõule esitati väga palju erinevaid ettepanekuid nii
ministeeriumite, omavalitsuste ja nende liitude kui ka erialaliitude ning
vabaühenduste poolt. Eelnõu menetluse tempo kiirenes oluliselt just eelmise
aasta lõpus-uue alguses, mille põhjuseks oli ilmselge soov vältida pikka aega
menetletud seaduseelnõu väljakukkumist Riigikogu koosseisu volituste lõppemise
tõttu. Osalt selle tõttu, aga ka mitmete seisukohtade ja pöördumiste
arvestamata jätmise pärast, on mitmed erialaspetsialistid väljendanud
varjamatut kriitikat uue seaduse suhtes.
Üldsätted, seaduse ülesehitus
Uue seaduse
esimesteks säteteks on planeerimisvaldkonna võtmemõisted ning põhimõtted. Osalt on kehtivas seaduses sätestatud
põhimõtted ja mõisted lihtsalt ühte kohta koondatud ja ümber korraldatud. Samas
on ka sisulisi muudatusi. Nt on uues seaduses defineeritud, mida kujutavad ja
sisaldavad planeeringu lähteseisukohad. Kuna nende avalikustamine on teatud
planeeringute puhul kohustuslik, siis on tegu olulise täpsustusega. Sisuliselt
uus on ka elukeskkonna parandamise põhimõtete osa, mille kohaselt tuleb
arvestada kogukondlike väärtustega. Samuti on uus otstarbeka, mõistliku ja
säästliku maakasutuse põhimõte.
Uus seadus on
kehtivast oma 143 paragrahviga oluliselt mahukam. Osalt on see tingitud uute
planeeringuliikide lisandumisest, põhiosa täiendavatest sätetest tuleneb aga
uuest ülesehitusest. Kui
senikehtinud seadus sätestas planeeringute koostamise ja kaasamise nõuded
kõigile planeeringuliikidele sisuliselt ühes peatükis, siis uues seaduses on
iga planeeringuliigi menetlusnõuete kohta koostatud eraldi peatükk.
Planeeringud ja nende ülesanded
Kõrgeimaks
planeeringute tasandiks jääb ka uue seaduse kohaselt üleriigiline planeering. Sarnaselt praegusega oleks üldplaneering
oma iseloomult pigem strateegia kui konkreetne maakasutusplaan. Jätkuvalt tuleb
üleriigilises planeeringus käsitleda asustuse, transpordi- jm tehnilise taristu
ja rohevõrgustiku teemasid. Võrreldes senisega tuleks lisaks aga panna paika
maapõue kasutamise üldised põhimõtted ja suundumused ning väärtuslike maastike
ja põllumajandusmaade säilimist ja toimimist tagavad meetmed.
Võrreldes veel
kehtiva PlanS sätetega saab uue seaduse kohaselt üleriigilise planeeringu
teemaplaneeringuga planeerida ka merealasid.
Sellises planeeringus määratletaks üksikasjalikumalt merealade kasutus, sh
oleks planeeringu alusel võimalik teha ettepanekuid veeteede muutmiseks või
uute veeteede kavandamiseks, määrata sadamate paigutus, määrata kindlaks
elektrikaablite ja gaasitorudeks sobivad asukohad jne. Samuti oleks planeeringu
ülesandeks reguleerida merepõhjas asuvate maavaradega seonduvat – eelkõige
tagada nende kasutuselevõtu võimalused.
Maakonnaplaneeringud oleks ka
uue seaduse kohaselt riiklikke ja kohalikke huve tasakaalustavad planeeringud.
Maakonnaplaneeringute ülesannete loetelu on jäänud suures osas endiseks. Uute
ülesannetena on lisatud regionaalsete jäätmekäitluskohtade (sh regionaalprügilate)
asukohavalik ja üldiste kasutustingimuste seadmine kultuuripärandi kaitseks.
Rohevõrgustiku, väärtuslike põllumaade, maastike ja looduskoosluste
säilitamiseks võib kehtiva seaduse alusel „kavandada meetmeid“, uue seaduse
alusel aga „määrata üldised kasutustingimused“. Seaduse seletuskiri ei selgita,
kas tegemist on olulise muutusega, ent sõnastusest võib järeldada, et
maakonnaplaneeringuga saab selles osas anda üldplaneeringute koostajatele senisest
konkreetsemaid juhiseid.
Kohaliku
omavalitsuse üldplaneeringud on ka
uue seaduse kohaselt aluseks juba konkreetsete kitsenduste seadmiseks
kinnistuomanikele. Üldplaneeringu ülesannete loetelu on kehtivaga võrreldes
oluliselt pikendatud. Suures osas on tegu erinevates teistes seadustes ja
määrustes nimetatud ülesannete ülekordamisega planeerimisseaduses, seega on
muudatused selgitavad, mitte sisulised. See on nii nt kallasrajale avaliku
juurdepääsu tingimuste määramise, metsamajandamise piirangute ja müra
normtasemete kategooriate määramise osas. Olemuslikult uute ülesannetena on
seaduses mh loetletud kohalike jäätmekäitluskohtade asukoha määramine,
maardlatest ja kaevandamisest mõjutatud aladest tulenevate kitsenduste
määramine ning arhitektuurivõistluste korraldamise kohustusega alade määramine.
Detailplaneeringu on uue seaduse
kohaselt jätkuvalt kohustuslik linnades ja alevites ehitusloa kohustusega hoone
püstitamisel ja olemasoleva hoone laiendamisel üle 33% esialgsest mahust.
Lisaks on see uue seaduse kohaselt kohustuslik ka olulise avaliku huviga
rajatise, nt spordiväljaku, laululava vms rajamiseks ning olulise ruumilise
objekti ehitamiseks, kui selle asukoht on valitud üldplaneeringuga. Samuti võib
kohalik omavalitsus määrata detailplaneeringu koostamise kohustuse
üldplaneeringus teatud aladele või teatud ehitiste rajamiseks või ka
üksikotsusega. Olulise muudatusena ei oleks detailplaneeringu koostamine
kohustuslik vaid kinnistu kruntimisel.
Detailplaneeringu
koostamisest võib sarnaselt kehtiva õigusega loobuda üksikehitiste rajamisel olemasoleva hoonestuse vahele,
eeldusel et see sinna ka sobib. Täiendava tingimusena nõuab uus seadus, et
üldplaneeringus on ala üldised tingimused kindlaks määratud ning ehitise
püstitamine või laiendamine ei ole nendega vastuolus. Teisalt ei ole enam
nõutav naaberkinnisasjade omanike nõusolek. Igal juhul tuleks sel juhul
detailplaneeringu asemel koostada projekteerimistingimused.
Detailplaneeringute
ülesannete loetelu on väga suures
osas sama, mis kehtivas õiguses. Olulise uuendusena võib KOV aga seada
tingimusi ka ehitistele, mille rajamiseks ei ole vaja ehitusluba, nt piirata
rohevõrgustiku koridoridesse nende toimimist takistavate aedade rajamist.
Samuti võib detailplaneeringus kindlaks määrata juhud või alad, kus on nõutav
arhitektuurikonkursi läbiviimine.
Eriplaneeringud
Uues seaduses on
ette nähtud kaht liiki eriplaneeringute koostamine – riigi või kohaliku
omavaliku tasandil. Uued planeeringuliigid peaksid sisuliselt asendama senises
seaduses sätestatud erinormid joonehitiste (nt maanteed), olulise ruumilise
mõjuga objektide (nn ORMOde) ja riiklikult tähtsate ehitiste kavandamisele.
Riigi eriplaneering tuleb
seaduse kohaselt koostada, kui tegemist on ORMOga, mille asukoha valiku või
toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi. Seaduses on loetletud
objektid, mille puhul tuleb riigi eriplaneering tingimata koostada (nt
riigimaantee, avalik raudtee, rahvusvaheline sadam, elektrijaam võimsusega üle
150 MW jne). Lisaks sellele võib Vabariigi Valitsus otsustada, et koostab riigi
eriplaneeringu eelkõige maakonnaüleste huvide väljendamiseks riigikaitse ja
julgeoleku, energeetika, gaasi transpordi, jäätmemajanduse ning maavarade
kaevandamise valdkonnas.
Riigi
eriplaneeringu algatamise õigus on Vabariigi Valitsusel, kellele teeb vastava
ettepaneku siseministeerium. Eelnõu seletuskirja kohaselt võib
siseministeeriumile omakorda esitada taotluse riigi eriplaneeringu algatamiseks
sisuliselt igaüks, sellele võimalusele viitavad ka asukohavalikut puudutavad
sätted.
Edasine menetlus
jaguneb kahte etappi. Esimeses etapis kaalutakse planeeritavale objektile
erinevaid asukohti ning valitakse neist sobivaim, samuti viiakse läbi
keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) esimene etapp. Pärast asukohavaliku
otsuse langetamist koostatakse detailne lahendus, mille alusel saab koostada juba
ehitusprojekti. Seega täidab riigi eriplaneering oma lõplikul kujul vastava
objekti (nt elektrijaama) jaoks sisuliselt detailplaneeringu rolli. Selles
etapis viiakse läbi ka KSH teine etapp.
Kui joonobjektide
osas seega suurt midagi võrreldes tänasega ei muutu, siis muude objektide, nt
elektrijaamade, gaasiterminalide jms osas annab uus seadus riigile võimaluse
asuda neid planeerima kohalike omavalitsuste asemel, sekkudes sellega
varasemast enam omavalitsuste autonoomiasse.
Kohaliku omavalitsuse eriplaneering koostatakse nn kohaliku tasandi
ORMOde rajamiseks, kui nende asukohta ei ole omavalitsuse üldplaneeringus
kindlaks määratud. Algselt Riigikogusse saadetud eelnõus oli kohaliku tasandite
ORMOde planeerimine ette nähtud vaid läbi KOV eriplaneeringu. Riigikogus aga
otsustati Siseministeeriumi ettepanekul sätestada alternatiivsed viisid nende
planeerimiseks. Seega saab nn kohalikke ORMOsid rajada kahel viisil: a) valides
üldplaneeringus asukoha ja koostades selle põhjal detailplaneeringu, b)
koostades KOV eriplaneeringu. Kohaliku tasandi ORMOde loetelu kehtestatakse
Vabariigi Valitsuse määrusega, mille uuendamine on siseministeeriumil samuti
kavas.
KOV eriplaneeringu
saab algatada vaid kohaliku omavalitsuse volikogu (mitte valla- või
linnavalitsus). Igal juhul tuleb menetluses läbi viia KSH ning kaaluda
objektile erinevaid asukohti. Sarnaselt riigi eriplaneeringuga koosneb
planeeringu menetlus kahest etapist – asukoha eelvalikust ning detailsema
lahenduse koostamisest, viimane on ehitusprojekti koostamise aluseks. Sarnaselt
üldplaneeringule peab KOV eriplaneeringule andma heakskiidu maavanem.
Koostöö ja kaasamine
Olulise põhimõttena
on säilinud senine reegel, et planeerimismenetluses
võib osaleda igaüks ning igaühel on
õigus kogu planeeringu koostamise ajal arvamust avaldada. Seda õigust
aitavad tagada normid, mis kohustavad
avalikustama kõiki planeeringuid koos lisadega menetluse vältel menetluse
läbiviija veebilehel. Negatiivsena võib välja tuua, et vähemalt seaduse
sõnastuse kohaselt on avaliku väljapaneku järgse arutelu rolliks pigem
avalikkusele planeeringu ning kirjalikult laekunud seisukohtade ja nende
arvestamise tutvustamine. Kui see ka praktikas nii olema saab, ahenevad
avalikkuse osalusvõimalused seeläbi märgatavalt.
Uues seaduses
jagatakse sarnaselt kehtiva õigusega menetlusse (aktiivselt) kaasatavad isikud
kooskõlastajateks (kellega tehakse seaduse sõnastuse kohaselt koostööd) ning
lihtsalt kaasatavateks, kellele esitatakse planeering ettepanekute ja arvamuste
saamiseks. Erinevate planeeringute puhul on kooskõlastajad ja kaasatavad uues
seaduses määratletud erinevalt:
·
Üleriigilise planeeringu kooskõlastajateks on
ministeeriumid ja üleriigilised omavalitsusliidud. Kaasatavate hulka kuuluvad
veel Riigikogu, maavanemad, üksikud KOV-d, asutused, kellel võiks olla
põhjendatud huvi, valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid. Samuti võib
kaasata isikud, kes on avaldanud selleks soovi.
·
Maakonnaplaneeringu kooskõlastajateks on
ministeeriumid, planeeringuala KOV-d, puudutatud valitsusasutused ja
planeeringualaga piirnevate maakondade maavanemad. Kaasatavate hulka kuuluvad
asutused, kellel võiks olla selle vastu põhjendatud huvi ja valitsusvälised
keskkonnaorganisatsioonid. Samuti võib kaasata isikud, kelle huve planeering
võib puudutada või kes on avaldanud selleks soovi.
·
Üldplaneeringu kooskõlastajateks on puudutatud
valitsusasutused ja planeeringualaga piirnevad KOV-d. Kaasatavate hulka
kuuluvad maavanem, isikud, kelle õigusi planeering võib puudutada, isikud, kes
on avaldanud selleks soovi, asutused, kellel võiks olla selle vastu põhjendatud
huvi, valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid ning maa-ala elanikke esindavad
vabaühendused (nt asumi- või külaseltsid). Lisaks võib kaasata isikuid, kelle
õigusi küll planeering ei puudutata, ent kelle huve võidakse sellega puudutada.
·
Detailplaneeringu kooskõlastajateks on
puudutatud valitsusasutused. Kaasata tuleb isikud, kelle õigusi võib planeering
puudutada või kes on selleks soovi avaldanud. KSH läbiviimise korral tuleb
kaasata ka asutused, kellel võiks selle
vastu olla põhjendatud huvi, valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid ja
kohalikud ühendused. Lisaks võib kaasata isikuid, kelle huve planeeringuga
puudutatakse.
Võrreldes kehtiva
õigusega on nimekiri kooskõlastajatest ja kaasatavatest seega üldisem ja annab
planeeringu koostajale rohkem kaalutlusruumi. Kaasatavate valikul on oluline,
et nii HMS üldsätete kui ka senise kohtupraktika kohaselt tasub eksida selles
suunas, et kaasatakse pigem rohkem osapooli, kui jätta kogemata keegi
kaasamata.
Osapoolte kaasarääkimisvõimalused
sõltuvad samuti planeeringuliigist, kõige avaramad on need maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringu
puhul. Nendes menetlustes küsib menetluse läbivija aktiivselt kaasatavatelt
esmalt ettepanekuid planeeringu lähteseisukohtadele ja KSH väljatöötamiskavatsusele,
seejärel korraldatakse planeeringu ja KSH aruande avalik väljapanek ning avalik
arutelu. Pärast planeeringu eelnõu avalikustamist ja enne planeeringu
vastuvõtmist küsitakse kaasatavatelt kooskõlastusi ja arvamusi. Seejärel toimub
vastuvõetud planeeringu avalik väljapanek ja arutelu (viimane ei ole
üldplaneeringu puhul kohustuslik, kui avaliku väljapaneku käigus ei esitata
kirjalikke seisukohti või kõik seisukohad on arvesse võetud).
Üleriigilise planeeringu puhul
planeeringu vastuvõtmise etappi ja sellele järgnevalt avalikustamist ei ole,
piirdutakse vaid planeeringu avalikustamisega veebilehel enne selle kehtestamist. Detailplaneeringu menetluses ei ole vastupidiselt nõutav
planeeringu eelnõu avalikustamine. Pärast planeeringu algatamist ja enne selle
vastuvõtmist küsitakse küll kooskõlastusi ja seisukohti kaasatavatelt, avalik
väljapanek on nõutav alles pärast vastuvõtmist. Avaliku arutelu korraldamise
kohustus sõltub sellest, kas avaliku väljapaneku käigus esitati kirjalikke
seisukohti.
Keskkonnamõjude hindamine
Uue
planeerimisseaduse üheks eesmärgiks on olnud planeeringute ning nende
keskkonnamõjude hindamise menetluse parem omavaheline sidumine. Paralleelselt
PlanS uue redaktsiooniga on välja töötatud keskkonnamõjude hindamise süsteemi
muutused, mille kohaselt hakkaks KOV kui planeeringu koostamise korraldaja
teostama sisulist järelevalvet ka selle mõjude hindamise üle. Needki muutused
võttis Riigikogu äsja vastu, lähemalt
kirjutame neist juba järgmises uudiskirjas.
Menetluslikult
toimub KSH läbiviimine paralleelselt planeeringu koostamisega. KSH
väljatöötamiskavatsus, mis sisuliselt asendab tulevikus KSH programmi,
töötatakse välja koos planeeringu lähteseisukohtadega. Need dokumendid
esitatakse koos ka kaasatavatele kooskõlastamiseks ja arvamuse andmiseks.
KSH aruanne
töötatakse välja koos planeeringu eelnõuga (tänases mõtte eskiislahendusega);
need dokumendid avalikustatakse ja saadetakse kaasatavatele koos. KSH aruanne
tuleb koostada juba enne planeeringu vastuvõtmist, kuna vastuvõtmisel tuleb
kontrollida, kas aruande tulemusi on planeeringus arvesse võetud. Samas on
seaduse kohaselt juhul, kui planeeringut vastuvõtmise järgse avalikustamise
tulemusel oluliselt muudetakse, võimalik ka KSH aruannet täiendada. Sel juhul
järgneb aruande uus kooskõlastamine ja avalikustamine.
Planeeringute järelevalve
Sarnaselt kehtiva
õigusega teostatakse ka uue seaduse kohaselt teatud planeeringute üle
järelevalvet (uues sõnastuses: annab heakskiidu). Maakonnaplaneeringute üle
teostab järelevalvet vastav minister, üld- ja detailplaneeringute üle maavanem.
Järelevalve läbiviimise kord ja pädevus on samuti sarnane varasemaga, olulise
uuendusena on sätestatud vaid nõue, et maavanem kontrollib ka KSH menetluse
vastavust õigusaktidele.
Planeeringute ülevaatamine
Senisest erinevalt
on uues seaduses sätestatud planeeringute ülevaatamise kohustus. Kehtivas
seaduses on planeeringute ülevaatamine seotud Riigikogu ja kohalike
omavalitsuste valimistega. Uues seaduses on seevastu sätestatud konkreetne
ajavahemik, mille järel tuleb planeeringud üle vaadata.
Üleriigiline
planeering tuleb üle vaadata iga kümne, maakonnaplaneering iga seitsme,
üldplaneeringud viie aasta järel. Üldplaneeringute ülevaatamisel peab KOV
vaatama üle ka detailplaneeringud.
Üldjoontes kontrollitakse
planeeringute ülevaatamisel samu asju, mida siiani. Lisaks senisele tuleb aga
maakonna- ja üldplaneeringute ülevaatamisel kontrollida, kas teistest
planeeringutest või õigusaktidest tulenevalt on planeeringusse vaja teha
muudatusi.
Kokkuvõte
Uus
planeerimisseadus ei too esmapilgul kaasa väga revolutsioonilisi muudatusi,
pigem on olemasolevat seadusandlust kohendatud ja täiendatud. Samas on uues
seaduses kaks valdkonda, mille osas on tehtud olulise mõjuga muudatusi; nende täpsem
sisu ja ulatus saab selgeks läbi haldus- ja kohtupraktika.
Esimene puudutab
eriplaneeringuid. Kuna tegemist on sisuliselt uute reeglitega, mis riigi
eriplaneeringu puhul toovad kaasa senisest jõulisema riigipoolse sekkumise
konkreetsete objektide rajamisse, siis saab nende reeglite rakendamine
praktikas vähemalt esialgu tõenäoliselt olema vastuoluline ja vaidlusi tekitav.
Teine puudutab
koostööd ja kaasamist. Kuna kaasatavate ja koostöö tegijate valikul on
planeeringumenetluse läbiviijatele antud varasemast ulatuslikum kaalutlusruum,
annab see ühelt poolt teoreetiliselt võimaluse teha paindlikumaid ja
mõistlikumaid otsuseid. Teisalt võib ennustada, et reeglite rakendamine toob
tõenäoliselt samuti kaasa hulgaliselt vastuolulisi otsuseid ning vaidlusi.