Euroopa Kohus selgitas jaanuari keskel tehtud otsuses, kuidas käituda, kui Natura 2000 võrgustiku ala mõjutada võivale projektile on luba antud enne ala Natura-võrgustikuga liitmist, ent projekti elluviimine toimub pärast seda. Peamiseks küsimuseks oli, kas enne projekti elluviimist  tuleb hinnata selle mõjusid Natura-alale viies läbi EL loodusdirektiivi art 6 lõikes 3 nimetatud nn Natura hindamise.

Kohtuvaidluse taust ja tekkinud küsimused

Kohtuvaidlus oli seotud Dresdeni linnas üle Elbe jõe viiva silla ehitamisega. Silla ehitamiseks vajalik planeering kehtestati 2004. a veebruaris. Sama aasta detsembris kanti ala, mida sild läbis, Euroopa Komisjoni poolt ühenduse tähtsusega alade loetellu. Silla ehitustööd algasid aga alles 2007. a novembris.

Silla keskkonnamõju hinnati kahel korral. Esimene kord hinnati mõjusid enne planeeringu kehtestamist 2003. aastal, ent see hindamine ei vastanud loodusdirektiivis sätestatud nn Natura hindamise kriteeriumitele. Teine kord hinnati silla mõjusid läbitavale Natura-alale 2008. a, pärast silla valmimist. Hindamise tulemusena leiti, et sild küll avaldab alale negatiivset mõju, ent projektile anti luba erandkorras, loodusdirektiivi art 6 lõike 4 alusel.

Euroopa Kohtu poole pöördunud Saksa kohus soovis vastust järgmistele küsimustele:

-         Kas juhul, kui ala võetakse Natura 2000 võrgustikku pärast projektile loa andmist, aga enne selle elluviimist, peaks enne tegevuse elluviimist hindama selle mõjusid alale?

-         Kui jah, kas selline hindamine peaks vastama loodusdirektiivi artikkel 6 lõike 3 nõuetele?

-         Kas hindamise käigus tuleks arvesse võtta seda, et enne ala kaitse alla võtmist tehtud otsus oli koheselt täidetav ning jõustunud oli esialgse õiguskaitse rahuldamata jätmise määrus?

Mõjude hindamise kohustus

Euroopa Kohus leidis, et EL loodus- ja linnudirektiivist ei tule selget kohustust viia Natura-hindamist läbi n-ö tagantjärgi, pärast arendustegevusele loa andmist. Samas on riikidel loodusdirektiivi art 6 lõikest 2 tulenev püsiv kohustus vältida elupaikade halvenemist ja liikide häirimist, mis võib oluliselt mõjutada direktiivi eesmärkide saavutamist. Üheks võimalikuks vahendiks selle kohustuse täitmise- on seehulgas Natura-hindamine. Euroopa Kohus leidis, et siseriiklikud asutused peaksid hindama, millised meetmed on art 6 lõikes 2 sätestatud kohustuse täitmiseks vajalikud ja kohased. Juhul, kui Natura-hindamise läbiviimine on elupaikade või liikide kaitseks ainus kohane meede, tuleb hindamine ka tagantjärgi läbi viia.

Kohus rõhutas, et kui selline tagantjärgi hindamine on vajalik kaitsemeede, peab hindamine vastama loodusdirektiivi art 6 lõike 3 nõuetele. Euroopa Kohus on korduvalt sedastanud, et nende nõuete kohaselt tuleb parimatest teadussaavutustest lähtuvalt hajutada kõik teaduslikult põhjendatud kahtlused mõju kohta. Kui kahtlusi hajutada ei õnnestu, võib tegevuseks loa anda vaid erandkorras (art 6 lõike 4 kohaselt).

Kohus rõhutas, et art 6 lõike 3 nõuetele vastava hindamise läbiviimine on vajalik just olukorras, kus soovitakse tegevusele erandkorras luba anda. Pealiskaudsema ja mittetäieliku hindamise korral ei ole võimalik veenduda, et puuduvad alternatiivsed lahendused (mis on erandi tegemise eelduseks) ega plaanida piisavaid asendusmeetmeid.

Projektile loa andmise mõju

Kohus lükkas tagasi kõik argumendid seoses sellega, nagu tuleks nn Natura-hindamise tagantjärgi läbiviimisel arvestada, et projekt oli antud loa alusel koheselt elluviidav ja projekti vaidlustamisel ei kohaldanud kohus esialgset õiguskaitset. Euroopa Kohus leidis, et selliste siseriiklikust õigusest tulenevate asjaolude arvestamine halvendaks oluliselt loodusdirektiivi kasulikku mõju ja on seetõttu keelatud.

Kohus sedastas veel, et kui projekt on juba ellu viidud, nt sild ehitatud, ei muuda ka see Natura-hindamise reegleid. Samas võib konkreetsel juhul mõjusid hinnates ja alternatiivseid lahendusi kaaludes arvestada sellega, et ka nt silla lammutamine võib tuua kaasa negatiivseid mõjusid Natura alale. Kohus rõhutas seoses alternatiivide kaalumisega veel, et silla võimaliku lammutamisega kaasnev majanduslik kulu on vähem tähtis, kui looduskaitselised eesmärgid ning majanduslikud argumendid ei saa olla alternatiivide hindamisel määravaks.

Järeldused

KÕKi hinnangul on tegemist olulise otsusega, kuna Euroopa Kohus on nüüd selgelt välja öelnud, et teatud juhtudel võib nn Natura hindamine olla kohustuslik ka pärast projektile loa andmist. Kuna ka tänasel päeval muudetakse ja täiendatakse Natura-alade koosseisu, siis on küsimus jätkuvalt aktuaalne. Kohus annab ka mitmeid selgeid näpunäiteid selles osas, kuidas sellist tagantjärgi-hindamist läbi viia.

KÕKi hinnangul on kohtulahendi puuduseks vaid see, et Euroopa Kohus ei andnud väga selget seisukohta küsimuses, millal selline tagantjärgi Natura-hindamine läbi viia tuleb. Kohus ütles vaid, et see tuleb läbi viia, kui see on „ainus kohane“ meede. KÕKi hinnangul tuleb kogu otsust ja varasemaid selleteemalisi lahendeid silmas pidades siiski tõlgendada pigem laialt. Kui esineb kahtlusi, et projekt võib ala kahjustada, oleks seda võimalik lubada vaid loodusdirektiivi art 6 lõike 4 kohaselt; selle sätte kohaldamise eelduste väljaselgitamiseks on aga nn Natura-hindamise läbiviimine vajalik.

Kohtulahendi tekst