Evelin
Lopman: Eestis on juurdepääs õigusemõistmisele
keskkonnaasjus tagatud, ent inimestel puudub sageli võimalus seda õigust
kasutada Lähtudes enda muljetest ja sellest, et õiguskantslerile pole juba pikka
aega esitatud avaldusi, milles oleks kurdetud, et keskkonnavaidlustes kohtusse
pöördumine oleks raskendatud, julgen arvata, et juurdepääs õigusemõistmisele on
tagatud. Iseküsimus on, et kas kvaliteetne õigusabi on inimestele ka tegelikult
kättesaadav, kuna see maksab palju. Teisisõnu, õiguslikud võimalused kohtu
poole pöördumiseks on olemas, kuid seda pole alati võimalik kasutada. Seejuures
ei pea ma silmas üksnes avalike huvide kaitset, vaid keskkonda puudutavaid
vaidlusi laiemalt, sh juhtumeid, mil isik soovib vaidlustada riigi otsust, et
kaitsta enda õigusi.
Vaidlused peaksid menetluslike nõrkuste asemel enam keskenduma sisule
Kunagised hirmud, et kohtud ummistatakse keskkonda puudutavate vaidlustega,
pole täitunud. Vaidlus keskkonda puudutava otsuse sisu üle tundub mulle väikses
riigis mõistlikum kui vaidlus selle üle, kuidas menetlustoimingud on läbi
viidud ja keda ning kuidas kaasatud, sest enamjaolt ju tekitab erimeelsusi
tehtud otsus ise, mitte see, kuidas teade edastati või kas ärakuulamise käigus
anti isikule arusaadav vastus. Seetõttu loodan, et väheneb vaidluste hulk, milles
peamine pole mitte sisu, vaid menetlus iseenesest. Need on vaidlused, kus
sisulisele erimeelsusele lähenetakse peamiselt läbi menetluslike nõrkuste ning
üritatakse “vastast” seeläbi “välja kurnata”, et see erimeelsusi põhjustavast
projektist loobuks. Århusi sambad ja avatud menetlus loovad selleks ka head
võimalused. Tasuks mõelda-uurida, kas nt Rootsis tegutsevad keskkonnakohtud
lahendavad vaidlusi sisulisemalt ning kas me saaksime nende kogemustest midagi
õppida ja seda rakendada võimude lahusust ohustamata.
Menetluslike vaidluste vastu aitab paljudel juhtudel täiuslik menetlus.
See tähendab, et menetlust juhtivad ametnikud ei tohiks eksida. Või kui
eksitakse, siis tuleks viga kohe korrigeerida. Kui vigu “matma” hakata, siis
kaob poolte vahel usaldus, menetlus pikeneb vaidluse tõttu, et kas oli viga või
polnud ning kas seda peab parandama või mitte. See võib viia väga pikkade
menetlusteni, mis omakorda kahjustab tegevusruumi. Üldisemalt vaadates - me ei
peaks end reeglitega kinni siduma. Ma ise eelistaks pigem paindlikumat
lähenemist, sh ka nt menetlustähtaegadele. Kui mingil juhul piisab
avalikustamiseks 5 päevast, siis võikski nii olla. Kui on vaja 15 päeva, siis
võiks just nii palju olla. Paindlikkus eeldab loomulikult, et kõik osalised
tegutsevad heas usus.
Parandamist vajavad teabe esitamine ja leidmine, argumentide selgus ning arutelukultuur Kõige kehvemad juhtumid õigusemõistmisele juurdepääsu mõttes on
sellised, mil õigusabita isik on riigiga vastamisi. Riik on selles vaidluses
tugevam pool ning kahjuks ei käitu riiki esindavad ametnikud alati riigimehena.
Juurdepääs teabele, otsustamisele ja paratamatult ka kohtumenetlusele halveneb
samuti olukorras, milles isikul on võrreldes riigiga suur teabe asümmeetria.
Näiteks välisõhu kvaliteeti puudutavad küsimused või kiirguskaitse küsimused.
Selleks, et nendest valdkondadest pärinevat teavet mõista ja enda olukorda
teabe abil mõtestada on vaja palju teavet ja palju teadmisi. Sellisel juhul on
inimesel keeruline mistahes otsuseid ka vaidlustada ning neid vaidlusi kohtus
pidada.
Lihtne on harjuda ja igapäevaelus tähelepanemata jätta meie otsusetegemise
üldist läbipaistvust (info) ja avatust (kaasamine). Ilmselt menetlusosalised alati ei arva, et
riigi tegevus on igal üksikjuhul läbipaistev ja avatud ning küllap ongi
arenguruumi. Aga ma nimetaks avatuseks ja läbipaistvuseks ka seda, kui teavet
saab päringuga kätte ning avalikkusel on juurdepääs haldusmenetlusele olemas. Paremini saab ja tuleb kindlasti korraldada teabe esitamist ja teabe
leitavust. Kui teabe edastamist (nt haldusmenetluses) saab automatiseerida ja
see jõuab seeläbi paremini teabest huvitatud inimesteni, siis tuleks vastavaid
võimalusi ka juurde luua.
Ausad ja arusaadavas
keeles esitatud argumendid võivad samuti kaasa aidata praeguste kitsaskohtade
kõrvaldamisele ning aidata avalikkusel keerulistest teemadest paremini aru
saada. Seejuures ei tohi avalikkust alahinnata ja diskussiooni lihtsustada.
Lõpuks, keskkonda puudutavad teemad kutsuvad paratamatult esile emotsioone ning
neid ma püüaks arutelu huvides vähendada, sest see takistab teiste osalejate
kuulamist ja mõistmist.
Evelin Lopman töötab õiguskantsleri nõunikuna.
Samal teemal:
Rita Annus: konventsiooniga võetud riikide
kohustused on õigupoolest inimeste õigused
Summer Kern: juurdepääs õigusemõistmisele keskkonnaasjus on Århusi
konventsiooni nõrgim lüli
|
