Euroopa Kohus selgitas isendikaitse sätteid seoses metsanduse ja maa-arendusega (C-473/19 ja C-474/19)

Euroopa Kohus tegi 4. märtsil eelotsuse kohtuasjas, mis puudutas loodus- ja linnudirektiivi isendikaitse sätteid. Otsuses selgitas kohus, et isendikaitset puudutavad keelud kohalduvad ka metsandusele ja maa-arendusele ning neid keelde tuleb kohaldada kõigi looduslikult esinevate linnuliikide ning loodusdirektiivi kohaldamisalasse kuuluvate liikide puhul sõltumata nende kaitsestaatusest. Tegemist on olulise lahendiga, millest tuleb juhinduda ka Eestil.

 Asjaolud

Põhikohtuasjas oli vaidlus seoses lageraieteatistega, mis olid esitatud Rootsis Härryda kohaliku omavalitsuse üksusel asuva metsaala kohta, kus oli linnudirektiivi I lisasse kantud liikide metsise ja kanakulli ning loodusdirektiivi IV lisa punkti a kantud liigi rabakonna elupaik. Keskkonnaorganisatsioonid leidsid, et metsaraie kahjustaks nende kaitsealuste liikide looduslikku elupaiku, häiriks või tapaks nende liikide isendeid ning hävitaks kaitsealuste liikide munasid, mis oleks aga vastuolus EL õigust ülevõtvate siseriiklike isendikaitse normidega. Keskkonnaorganisatsioonid taotlesid kohalikult omavalitsuselt, et see teostaks seaduse täitmise üle järelevalvet ning võtaks vajalikud meetmed. Kohalik omavalitsus aga asus seisukohale, et kui metsatööde teostamisel järgitakse Rootsi metsaameti poolt soovitatud ettevaatusmeetmeid, mis olid antud juhul märgitud raieteatistele, siis ei ole tegemist ühegi isendikaitse normi rikkumisega.

 Euroopa Kohtu seisukoht

Euroopa Kohus käsitles esmalt linnudirektiivi artiklist 5 tulenevat keeldu, mille kohaselt peab liikmesriik võtma vajalikud meetmed linnudirektiivi kohaldamisalasse kuuluvate linnuliikide üldise kaitsesüsteemi loomiseks, keelates mh nende liikide tahtliku tapmise, pesade ja munade tahtliku hävitamise või kahjustamise, lindude tahtliku häirimise eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal. Kohus selgitas, et nimetatud artikliga on vastuolus liikmesriigi tava, mille kohaselt hõlmavad selles sättes ette nähtud keelud üksnes neid liike, mis on loetletud direktiivi I lisas või on mingil tasandil ohustatud või mille populatsioon pikas perspektiivis väheneb. Eeltoodu tähendab teisisõnu, et artikli 5 nõuded kehtivad kõigi looduslikult esinevate linnuliikide puhul sõltumata nende kaitsestaatusest. 

Teiseks asus Euroopa Kohus seisukohale, et linnudirektiivi artiklist 5 ja loodusdirektiivi artiklist 12 tulenevad keelud seoses isendikaitsega kohalduvad ka sellise inimtegevuse nagu metsandus või maa-arendus puhul, mille eesmärk ei ole ilmselgelt linnu- või loomaliigi isendite tahtlik püüdmine, tapmine või häirimine ega munade tahtlik hävitamine või võtmine. Kui liikmesriik ei võta kõiki konkreetseid vajalikke meetmeid, et vältida asjaomase linnu- või loomaliigi sellist tahtlikku tapmist või häirimist eelkõige pesitsemise ja paljunemise ajal, siis rikub liikmesriik direktiivist  tulenevaid kohustusi. 

Tahtlikuks häirimiseks või tapmiseks on mh ka see, kui teo tegija möönab sellise häirimise või tapmise võimaluse olemasolu. Euroopa Kohus on varasemalt tahtlikuks häirimiseks loodusdirektiivi art 12 lõike 1 punkti b tähenduses pidanud selliseid asjaolusid nagu väikese võimsusega mootorratastega sõitmine rannas hoolimata hoiatussiltidest kaitstud merikilpkonnade pesade kohta ning vesijalgrataste ja väikeste paatide kasutamine asjaomaste randade merealal ning otsustas, et kui liikmesriik ei võta kõiki konkreetseid vajalikke meetmeid, et vältida asjaomase loomaliigi tahtlikku häirimist paljunemise ajal, siis rikub liikmesriik selle direktiivi artikli 12 lõike 1 punktist b tulenevaid kohustusi (vt nt C‑221/04)

Kohus rõhutas veel, et nende keeldude kohaldamiseks ei pea esinema oht kahjustada asjaomase liigi kaitsestaatust ning nende sätetega ette nähtud kaitse ei lakka nende liikide osas, mille puhul on saavutatud soodne kaitsestaatus. Liikmesriik ei tohi siseriiklikus õiguses sätestada leebemat korda. 

Euroopa Kohtu sõnul peab nüüd eelotsusetaotluse esitanud kohus analüüsima, kas põhikohtuasjades kõne all oleva raie tingimused vastavad elupaigadirektiivist tulenevate kaitsenõuetega kooskõlas olevale metsa ennetava ja jätkusuutliku majandamise tavale. Siseriiklikul kohtul tuleb kontrollida, kas selline metsandustegevus nagu on kõne all põhikohtuasjades, põhineb ennetaval lähenemisviisil, võttes arvesse asjaomaste liikide kaitsevajadusi, ning kas need on kavandatud ja neid rakendatakse nii, et ei rikuta elupaigadirektiivi artikli 12 lõike 1 punktides a–c ette nähtud keelde, võttes samas arvesse – nagu nõuab direktiivi artikli 2 lõige 3 – majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi, piirkondlikke ja kohalikke vajadusi. 

Viimaseks käsitles Euroopa Kohus loodusdirektiivi artikli 12 lõike 1 punkti d, mis keelab kaitsealuse liikide paljunemis- või puhkepaikade kahjustamise või hävitamise. Kohus leidis, et kuna selles sättes ette nähtud kaitsekorra rakendamist ei ole seatud sõltuvusse asjaomase liigi isendite arvust, siis ei saa see olla seatud sõltuvusse ka liigi kaitsestaatuse kahjustamise ohust. Seega tuleb nimetatud keeldu kohaldada kõigi asjaomaste liikide puhul sõltumata nende kaitsestaatusest.