Uudised

Kohaliku kogukonna esindaja Kaja Toikka selgitas enda kogemuse põhjal, et temal puudub usk, et eksperdid on alati täiesti erapooletud. “Kui ekspert ütleb kaevandajale, kes on juba kulutusi teinud, et siin kaevandada ei saa, siis see teeb talle endale halba reklaami. Uuringu tulemus sõltub alati valitud meetodist. Meetodi üle on võimalik vaielda, aga kõik eksperdid maksavad ja kogukonnal tavaliselt pole seda raha, et uusi uuringuid kinni maksta. Ei ole kuulnud ka, et järelkontrolli oleks selle kohta, millised keskkonnamõjud tegelikult avalduvad.”

Veiko Karu TalTechi geoloogia instituudist leidis, et kui geoloogidelt tuleb täpne info selle kohta, millised maavarad maapõues on, ja kui nende kasutamine planeeritakse ja räägitakse läbi koos kohalike elanikega, siis on erapooletus võimalik.

Tiit Terik Linnade ja Valdade Liidust pidas sõltumatuse tagamisel oluliseks riigi selgemat rolli. Ta selgitas, et kui eraettevõtja tellib uuringu, siis ta esitab lähteülesandega soovi teada saada, kas on võimalik vastata jaatavalt küsimusele tema plaani teostatavuse kohta. Ta ei näe pahatahtlikkust ega faktide väänamist, sest töö teostaja tuleb igaljuhul töö telija soovidele vastu, kuid küsimusi ja vastuseid on tema sõnul võimalik erinevalt tõlgendada. Kui tellija oleks erapooletu, siis oleks ka uuringu tulemus erapooletum.

Rein Voog Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidust ütles, et ettevõtjana ta ei kahtleks teadlaste sõltumatuses. Ta lisas, et nendest keskkonnamõju hindamistest ei räägita, mis ei jõua kinnitamisele, kuna ettevõtjal on piinlik nurjunud uuringu ja kulutatud raha tõttu ja ta ise loobub sellest. Ka leidis ta, et mõnikord rahuldab kohalikku kogukonda vaid kaevandust välistav otsus ning kui uuringud seda tulemust ei anna, siis hakataksegi süüdistama uuringu tellijat ja tegijat.

Hendrik Puhkim Keskkonnamõju Hindajate Ühingust täiendas, et keskkonnaekspertid kindlasti teevad oma tööd professionaalselt, sest Eesti on väike ja nad tahavad oma tööd kaua teha, samuti on nende üle tugev järelevalve. Samas tunnistas ta, et hindamine on natuke tuleviku ennustamine ja ükski keskkonnaekspert ei ole selgeltnägija. Tema sõnul on olnud ka juhuseid, kus tegelikud mõjud on palju väiksemad, kui keskkonnamõju hinnangusse kirja sai. Puhkim jäi seisukohale, et tänane keskkonnamõju hindamine on piisav ja kohati liigagi piisav. Ta täpsustas, et keskkonnamõju hindamise ainuke ülesanne on välja selgitada, kas on olulisi keskkonnamõjusid ning kõige muu lisamine põhjustab selle, et mõju hindamised on väga pikad ja kestavad aastaid, kuigi need võiks teha ära ühe aastaga.

Eesti Maavarade Ühingu esindaja Mihkel Pukk oli arvamusel, et kohaliku kogukonna jaoks on probleem selles, et “tulevad mingid võõrad mehed suure rahaga minu õuele midagi tegema.” Kogukonna vastuseisu selles olukorras hukka mõista ei oleks tema hinnangul õige, sest ohalik inimene on selles võitluses silmitsi inimestega, kes saavad selle töö eest palka, ent kogukonnaaktivistid ja keskkonnakaitsjad selle eest palka ei saa. Seetõttu nende kompetents ei saagi selles olukorras olla alati nii kõrge kui teistel, aga nende puutumus on kahtlemata kõige suurem.

Rohepööre, nõudlus maavarade järele ja riigi roll

Veiko Karu TalTechist sõnas, et kaasaegses ühiskonnas on vaja kõiki Mendelejevi tabeli elemente, igaüks meist hoiab kodus näiteks haruldasi muldmetalle nutitelefoni sees, kuid jätkusuutlikkuse seisukohast on kõige olulisem tark ja õiglase hinna eest tarbimine. Samuti tuleb tema arvates kaevandamise keskkonnamõju minimeerida.

Margus Raha Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi maavarade osakonnast sõnas, et kaevandada tuleb sellepärast, et maavarade järele on nõudlus. Materjale saab taaskasutada, aga tulevikuvajadust haruldaste muldmetallide järele taaskasutusega katta ei ole realistlik. Ehitusmaavaradest rääkides - riik saab tema sõnul loomulikult öelda ei: näiteks kui kaevandaja annab sisse loataotluse ja KOV pole nõus, siis keskkonnaamet küsib ministeeriumilt, kas on olemas riigi huvi ehk kas on tagatud maavara varustuskindlus kümne aasta jooksul. Kui on tagatud, siis riik ütleb, et tal pole huvi. Samas nentis ta, et keskkonnaamet võib loa ikkagi anda. Raha sõnul saab riik keskkonnaküsimused ülimaks seada siis, kui ühiskonnas on selgeks vaieldud, mida me tahame, sest maavarasid on nagunii vaja ja kui me ei kaevanda, siis lihtsalt impordime maavarad ja ekspordime tulu. Kui rohepööre teoks teha aastaks 2050, siis on hinnatud, et on vaja kaevandada kolm miljardit tonni uusi maavarasid.

Mihkel Pukk kinnitas, et rohepööret on vaja, aga mitte iga hinna eest ja kõike ohverdades. Ta leidis, et muutuse vajadus on niivõrd suur, et praeguse mõtteviisiga me ei tule toime, kuid ei ole näha ka vajalikku paradigmamuutust. Ta lisas, et kui me räägime, et meil rohepöörde jaoks on vaja kaevandada fosforiiti, siis me keerame rohepöörde algupärase mõtte täiesti pahupidi. Fosforväetiste kasutamise jätkusuutlikkus, nii nagu me neid täna oskame kasutada intensiivpõllumajanduses, on tema hinnangul pehmelt öeldes küsitav. Ta tõi näitena võimaliku fosforiidi kaevandamise Lääne-Virumaal Pandivere kõrgustikul, mille potentsiaalsed negatiivsed keskkonnamõjud näiteks põhjaveele võivad ulatuda Tallinnani välja. Küsimus ei ole Puki sõnul seega ühe väikse karjääri mõjust, vaid suuremast süsteemist, kus ka potentsiaalsed riskid on suured. Tema sõnul tuleb muuta praegust majandusmudelit.

EMELi esindaja sõnul on rohepöördest rääkivad inimesed nagu Rootsi laua ääres. Ta kirjeldas seda nii: need inimesed võtavad ainult seda, mis neile sobib (roheline energia), samas soovimatud asjad jäetakse puutumata. Ei räägita, et see tähendab elektri ja sooja hinna tõusu. Ei räägita, et koobalti vajadus kasvab nelikümmend korda elektriautode tõttu. “Ei saa nii, et meie tahame siin rohepööret, aga kõik sellega kaasnevad halvad asjad jäävad kellelegi teisele.”

Kohaliku kogukonna esindaja leidis, et Ida-Virumaa tuleviku arvelt makstakse praegu kinni ülejäänud Eesti areng, tuues näiteks, et tema kodupiirkonnas leidub haruldasi muldmetalle, mida praegu uuritakse ja mis kuluvad ära nutivahendite sisse, mida kiiresti uute vastu välja vahetatakse.

Kogukonna kaasamine ja kohalik kasu

EMELi esindaja leidis, et kaevandamine on natuke hell teema poliitikutele ja riik ei taha võtta seisukohta, mistõttu riigi huvi on ebaselge. Teiseks on riik Voogi hinnangul jätnud arvestamata kohaliku kogukonna kasu. Kaevandajad maksavad kaevandamisõiguse tasu, aga riik võtab seda KOVidelt ära aina rohkem. Kohalik kogukond saab kõige suurema häiringu ja seda peaks kuidagi kompenseerima EMELi esindaja sõnul. Ta pakkus välja, et see peaks olema selge riigipoolne raha, sest ettevõtja maksab juba häiringu põhjustamise eest nagunii. Kolmandaks ei ole tema arvates kaevandajatel teist poolt, kellega läbi rääkida: kogukonnalt tuleb esimese asjana „ei“ - “ei saa teise poolega läbi rääkida, kui neil on ainult emotsioonid ja ei ole argumente.”

MKMi sõnul on riigil välja töötamisel nii kohaliku kasu mudel kui ka hea kaevandamise tava, mille koostamisse on kaasatud ka KOVid. Tema arvates ei sas öelda, et kõik kogukonnad ja KOVid olekisd vastu, sest osa on tänu arvestatava suurusega ressursitasule ka väga rahul.

Kohaliku kogukonna kaasa rääkimise kitsaskohana selgitas Kaja Toikka olukorda, kus sel hetkel kui hakatakse kaevandusluba menetlema, on menetluse vaikimisi osapooled arendajad, keskkonnaamet ja KOV, kuid kohalikke inimesi menetluse osalisteks ei peeta. Oma kogemusele tuginedes teadis ta, et selleks, et saada protsessi osaliseks, tuleb teha . Alles seejärel hakkab info liikuma. Kohaliku kasu puhul võib tema arvates poliitilisest olukorrast sõltuda see, millist valla piirkonda parasjagu arendatakse. Võib olla nii, et ressursitasu laekub vallale, aga vald kasutab seda oma äranägemise järgi näiteks hoopis vallakeskuse arendamiseks. Toikka lisas, et üks kitsaskoht on meie demokraatlikus süsteemis, selgitades, et meil on enamusdemokraatia, kuid vähemuste õigused peaksid samuti olema kaitstud. Ta tõi näite, kus Ida-Virumaal on juhtunud nii, et maaelanikkond ehk põlisvirulased on jäänud tugevalt vähemusse ja nende hääl ei kosta välja ei kohalikus volikogus ega riigi tasandil ning räägitakse ainult linnaelanike õigustest.

Tiit Terik Linnade ja Valdade Liidust leidis, et konflikt ühiskonnas on möödapääsmatu, sest ressursid on jaotunud ebaühtlaselt ning hea lahenduse leidmine on suuresti kommunikatsiooni küsimus. Kuigi tema meelest täielikku üksmeelt saavutada pole võimalik, tuleb väga selgelt ja varakult läbi rääkida kohaliku kogukonnaga, mida tahetakse teha ja mida kogukond sellest võidab. Terik kirjeldas Tallinna näitel, kus tehti kohustuslikuks teavitada kaevandamisloa menetluse algatamisest linnavolikogu keskkonnakomisjoni ja sealt liigub info edasi kogukonnale ja valijatele, mis leevendab pingeid. Tallinnast tõi ta positiivsete kohaliku kasu näidetena esile näiteks Männikule kaevandamisalale rajatud wakeparki. Samas Väo karjääri kõrval elavad lasnamäelased ei saa mingit kasu kaevandatava materjali ekspordist.

Mihkel Puki sõnul ei ole kaevandajate ideed alati parimad, näiteks ei ole mõtet püüda avada lubjakivikarjääri keset küla ega ka veel kaht kruusakarjääri külas, kus juba on kolm aktiivset kruusakarjääri. Viimane on näide päriselust. Puki toonitas, et on oluline suuta eristada seda, kas idee on sellepärast laual, et kellelgi on lihtsalt maatükk, kus juhtus olema maavara, või on selle taga mingi suurem strateegiline planeering ja vajadus.

Veiko Karu pidas kõige olulisemaks teadlikkuse tõstmist selle kohta, mida kaevandamine tegelikult tähendab. Ehk kui tavaliselt käiakse karjääre külastamas lõunapausi ajal, kui pole müra ega tolmu, jääb mulje, et ei olegi probleeme.

Kuidas edasi: millised tegelemist vajavad küsimused arutelust pinnale jäid?

Kokkuvõttes said arutelu käigus selgemaks erinevate kaevandamist puudutavate otsustega seotud osapoolte seisukohad teatud aspektides. Arutelu jooksul ei tekkinud ei suurt üksmeelt ega ka üliteravaid erimeelsusi, kuigi hoiakute erinevus erinevate huvirühmade seas on selge. Küsimused, teemad, mis selle vestluse tulemusena veel kindlasti edasist käsitlemist vajavad selleks, et kaevandamisteematikas ühist arusaama arendada, on:

• Kuidas suurendada keskkonnamõju hindamise sõltumatust ja legitiimsust, et see ei tekitaks nii suurt poleemikat?
• Kuidas vähendada nõudlust maavarade järele?
• Kuidas parandada kommunikatsiooni arendaja, kohaliku omavalitsuse ja kogukonna vahel, et suurendada kõigile kasulikule kokkuleppele jõudmise tõenäosust?
• Kuidas tagada kohalikule kogukonnale ja omavalitsusele õiglane kasu häiringu talumise eest?

Taustaks:

Arutelu maavaradest toimus 13.08.2021 Arvamusfetsivali Maa alal. Osalesid Kaja Toikka (kaevandamisest mõjutatud kogukonna liige), Mihkel Pukk (Eesti Maavarade Ühingu liige), Hendrik Puhkim (Keskkonnamõju Hindajate Ühingu juhatuse esimees), Tiit Terik (Eesti Linnade ja Valdade Liidu juhatuse esimees), Veiko Karu (TalTech geoloogia instituudi mäenduse ja maavaratehnoloogia osakonna juhataja), Margus Raha (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi maavarade osakonna analüütik), Rein Voog (Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidu juhataja). Arutelu juhtis Kaisa Jõgeva DD StratLabist.

Arutelu korraldasid Keskkonnaõiguse Keskus ja Eesti Roheline Liikumine.