Te olete edukalt juhtinud õiglast üleminekut Saksamaal Ruhri piirkonnas Gelsenkircheni linnas. Mis probleem seal oli ja mis oli viimane piisk karikasse enne, kui oli selge, et õiglane üleminek on ainus võimalus? Muutumise vajadus. Kõik teadsid, et söe- ja terasekaevandustega on lõpparve tarvis teha. Nende negatiivne mõju oli nähtav. Meil oli üsna korralik ports probleeme tol hetkel lahendamiseks laual. Näiteks oli vaja muuta infrastruktuuri, muuta elanike liikumiskäitumist ning hoolitseda selle eest, et energiavarustus oleks tagatud, arvestades, kuivõrd tööstusrikas piirkond see siiani on. Loomulikult oli tarvis ka sotsiaalset üleminekut ehk muuta mõningaid tootmis- ja elamistingimusi ning samal ajal arvestada huvirühmade huvidega. Ettevõtted ja investorid pidid looma uusi töökohti. Samal ajal tuli täita keskkonnanõudeid ning leida kogu protsessi jaoks üsna palju raha.
Ütlesite, et õiglase ülemineku vajalikkuses ei olnud
küsimust, kõik said aru, et seda on tarvis. Millest Te seda järeldasite? Söekaevanduste taandumine Ruhri piirkonnas algas juba
1970ndate lõpus. Valikut ei olnud, kaevandamine hääbus, see ei olnud enam
konkurentsivõimeline ning söevarud vähenesid. Seega ei olnud meil mingit muud
lahendust peale olemasoleva olukorra muutmise – suured tööstused, aga ka
töökohad tuli muuta väiksemateks ja paindlikemateks. Valikut ei olnud, me
pidime muutma ja muutuma.
Kas Te kohtasite siiski ka vastuseisu ja millised olid
vastaste argumendid sellisel juhul? Loomulikult.
Erinevatel huvirühmadel olid ja on siiani teatud huvid, mille üle tuli väga
palju ja pikalt kaubelda. Ma alustasin selle protsessiga umbes 20 aastat
tagasi, ent see ei ole veel lõppenud. Seega, see on tõepoolest pikaajaline töö.
Väga oluline on selle juures üksmeel, sest huvirühmade huvidele vastuvoolu
ujudes ei saa edukas olla selles protsessis.
Argumendid olid
finantsilised. Näiteks ütles tööstus, et neil ei ole võimalik rahastada
muutusi, sest uue tööstuse rajamine on liiga kulukas. Ka oli nende argument, et
energiavarustuse muutmine on liiga kallis ning vaid päikese- või tuuleenergia
kasutamine on liiga riskantne. Tööstus vajab toimimiseks energiat, palju
energiat. Mõned tehased kasutavad siiani sütt, ent vähendavad selle kasutust
samm-sammult, minnes üle puhtamatele lahendustele, puhtamale energiale.
Kuidas elanikkond muutusesse suhtus? Oleneb. Need, kes kaotasid selles protsessis oma töö, on
huvitatud edukast üleminekuprotsessist ning töökohast. Jaemüügisektor on
huvitatud nõudlusest, elanikud on õnnelikud ja uhked puhta ja atraktiivse
kodulinna üle.
Palju tuleb
argumenteerida. See protsess nõuab väga palju osalemise ja kaasamisega
tegelemist – tuleb korraldada töötube ja selgitada põhjuseid – miks, miks,
miks. Lõppude lõpuks huvitab igaüht, mis on tema järgmine töökoht ning kuidas
ta saab raha teenida. Seda protsessi ei saa juhtida, kui pole lahendusi.
Inimestele peab andma lubadusi nagu näiteks, et kui me seda teeme, siis saate
te parema töökoha, ent selleks on teil tarvis teatud kvalifikatsiooni, vastavat
haridust. Kvalifikatsioon ja haridus on üliolulised. Meie piirkonnas on
haridusel väga suur tähtsus, kuid siin on palju töötuid inimesi ja me kõik
teame, et nad ei saagi tööd, sest neil puudub uue paindliku töö jaoks vastav
kvalifikatsioon. Ma tean, et Eesti on üsna edukas digiriik, mis on meie
olukorrale üpris vastupidine. Olemasolevate
töötajate ületoomine uutesse ettevõtetesse on väljakutse.
Arvestades Ruhri kogemust, mis on selles
regioonis muutunud peale õiglast üleminekut? Selle piirkonna maine enne üleminekuprotsessi oli vastuoluline
- väga must, kuid rikas piirkond. See oli tööstuspiirkond, kus oli hea töötada,
ent halb elada. Üheaegselt söekaevanduste, terase ning klaasi tootmise
üleminekul paindlikematele tööstustele tuli meil muuta ka linna mainet. Ühe
kaevanduse sulgemisel tekkis enam-vähem miljon ruutkilomeetrit jäätmaad. Pidime
selle muutma mõnusateks parkideks ja
tööstusparkideks, hoonestusaladeks nii elamutele kui ka kaubandusele - looma
sellise keskkonna, mis kutsuks investoreid. Mulle tundub, et sellega saime
päris edukalt hakkama, kuid see oli ka pikaajaline töö. Praegu on Gelsenkirchen Saksamaa roheliste linnade
edetabelis seitsmendal kohal. Minu meelest on see võrdlemisi oluline – hea
maineta on keeruline majandust elavamaks muuta ja uusi majandusharusid ligi
meelitada. Tuleb tegutseda üheskoos elanikkonnaga. See on äärmiselt tähtis.
Sama koht 1984 ja 2006:
Eesti ühiskonnas on viimasel ajal aktiveerunud
kliimamuutuse ja taastuvenergiale ülemineku ja sellega seonduvate teemade üle
arutlemine. Vaateid on erinevaid ning kohati liiguvad asjad ka taastuvenergiale
vastupidises suunas – näiteks plaanib riik praegu nelja põlevkiviõlitehase
rajamist. See omakorda eeldab aga põlevkivi kaevandamist, et õlitehastel oleks
tooret, millest õli toota. Mis Te sellest arvate? Kas kohtasite Saksamaal
ülemineku algetapis võrreldavat tegutsemismustrit? Meil ei olnud muud valikut, kui kaevandused sulgeda.
Sellel äril ei olnud tulevikku. Eesti olukord on Saksamaa Ruhri piirkonnast
põhimõtteliselt erinev. Ma lugesin Eesti kohta muu hulgas seda, et Eesti
Energia on riigi omanduses ning et põlevkivitööstus tagab Eestile
energiasõltumatuse Venemaast. Mulle tundub, et see on Eestis poliitilise tahte
küsimus.Huvirühmadega tuleb leida üksmeel, nendega tuleb läbirääkimisi pidada.
Põlevkivi tootmine on küllalt räpane – Euroopa Liidu keskkonnaõigus, Brüsseli
surve või muud välised tegurid võivad olla toeks üleminekuprotsessi
algatamisel. Ka Euroopa Liidu keskkonnaõigus või säästva arengu eesmärgid. Ehk
isegi Euroopa Ühtekuuluvusfond võiks olla tõukejõuks muutuste elluviimisega
alustamisel. Teisalt ajab teie peamine kaevandusettevõte äri tehnoloogiat
teistesse riikidesse eksportides. See on neile arvatavasti kasulik äri, niiet
nendega argumenteerida on hirmus raske. Ent kokkuvõttes tuleb seda kindlasti
teha.
Kuidas Teile tundub, millised on Eesti peamised
väljakutsed õiglasel üleminekul taastuvenergiale ja põlevkiviga lõpparve
tegemisel? Mulle tundub, et põhiline
raskus seisneb Eesti poliitika integreerimises Euroopa Liidu keskkonnapoliitika
konteksti. Saasteainete õhku paiskamist ei saa vaadata ei regionaalsel ega
riiklikul tasandil, seda tuleb vaadata ja lahendada vähemalt Euroopa
kontekstis. Niisamuti Eesti Euroopa Liidu liikmena. Oluline on ka elanikkond
endaga kaasas hoida ning pidada meeles, et samal ajal tuleb pakkuda ka uusi
töökohti soodsate investeerimisvõimaluste loomise kaudu. Inimesed pettuksid
kindlasti, kui neid ei kaasataks ega võetaks kuulda, vaid öeldaks, et nüüd
läheme üle mustalt puhtale ja te olete nüüdsest töötud. Seda ei aktsepteeriks
keegi. Seega, üheltpoolt peate te pidama läbirääkimisi nö majandusliku poolega
ning teisalt looma koalitsiooni elanikkonnaga. Et üleminekuprotsess õnnestuks
peab see olema tasakaalukas ja fokusseeritud.
Mis Te prognoosite, kui kaua võtab Eestil aega, et saada
täielikult põlevkivivabaks ehk jõuda olukorrani, kus põlevkivist ei toodetaks
enam ei elektrit ega õli? Kas 2030 on Teie meelest realistlik? Oleneb. 2030 on kindlasti väljakutse. Nagu ma varem
mainisin, alustasin Ruhri piirkonnas 20 aastat tagasi ning kogu protsess sai
alguse veel 5-10 aastat varem ning me ei ole veel päris lõpule jõudnud. Meil
oli üsna tugev poliitiline toetus. Valitsus eraldas meile märkimisväärse summa
üleminekuks. Läbirääkimised tööstusega läksid meil päris hästi. Meil olid
nendega head suhted, mistõttu me jõudsime lahenduseni, mis oli neile ka
finantsilises mõttes vastuvõetav. Ma arvan, et see oli oluline ning lõpuks on
ja oli alati kõik kinni rahas.
Te olete mitmeid kordi maininud, et üleminekuprotsess Ruhri piirkonnas ei ole veel sugugi lõppenud. Mis veel teha on jäänud ning kaua see Teie meelest veel aega võtab? Meil on endiselt veidi rasketööstust linna jäänud ning nad vajavad palju energiat, stabiilset energiavoogu. Ka on meil veel mõned söel töötavad elektrijaamad linnas. Niiet me veel jätkame üleminekuprotsessi. Me lõime Gelsenkircheni linnale päikeseenergia linna märgi umbes 10 aastat tagasi ning sidusime selle mainekampaaniaga. See aitas linna maine tõstmisele väga kaasa. Üritasime mainekampaania siduda päikeseenergiasektoriga linnas – see toimis 10 aastat kuni päikesemoodulite tootmine muutus liiga kalliks ning kolis üle Hiinasse. Seega me kaotasime selle tööstusharu puhtalt majanduslikel põhjustel. Kui mõtlete alternatiivide peale Eestis, peab kindlasti mõtlema pikemas perspektiivis, et mis on jätkusuutlik. Selleks tuleb tunda energiasektori ja tööstuste turusituatsiooni ning mõista, kuidas need süsteemid töötavad.
Kui meie
päikeseenergiatööstus oli Gelsenkirchenist Hiinasse kolinud, pidime suunda
muutma. Meil tuli jõuda uue lahenduseni, mis aitaks muutust ellu viia. Mitte
iial ei ole terasetööstust võimalik töös hoida vaid päikeseenergia abil. Vaja
on realistlikke alternatiive. Et muutus on ka väga kulukas, siis tuleb meeles
pidada, et selleks on tarvis ka väga palju raha. Meie üleminekuprotsess kulgeb
kenasti, ent eei ole lõppenud. Me töötame praegu näiteks veel selle kallal, et
jäätmaad saaksid uue kasutuse. Me otsime investoreid ning püüame saada
Gelsenkirchenisse elanikke juurde. Möödunud 30 aastaga oleme me kaotanud
ligikaudu 50 000 elanikku ning umbkaudu sama palju töökohti. Päris suured
numbrid. Ka selle olukorra parandamisega me tegeleme – püüame leida hea
haridusega noori inimesi. Nooremad inimesed võtavad muutuseid paremini vastu,
tulevad nendega paremini kaasa. Minuealised mõtlevad noortest erinevalt. Kui ma
käin koolides 20-30 aastaste noortega rääkimas, siis näen, kuidas neile meeldib
luua start-up’e ning nad on varmad õppima. Nad mõtlevad kliimamuutusele ja maailmale,
kus me elame. Nad mõtlevad mitmekesisemates mõõtmetes kui üksnes majanduslik.
Väga oluline on pidada silmas, kes on su sihtrühm, millised on su argumendid
ning kes on su kõneisikud.
Eesti olukorda on
keeruline võrrelda Ruhri piirkonnaga. Ma lugesin Eesti olukorra kohta ning
leian, et see on üsna raske, arvestades erinevaid majanduslikke ja poliitilisi
eeltingimusi. Eestil seisab ees päris suur väljakutse. Ent kokkuvõttes ma
isiklikult ei näe, et Eestil oleks muud võimalust pikas perspektiivis, kui põlevkivist
väljuda ja leida muud realistlikud võimalused selle asemele. Seda tuleb teha.
Aga teil peab olema plaan, mis on realistlik ning kaasab kõik olulised
huvirühmad.
Üks peamisi
murekohti on tööhõive - kaevandustes töötavate inimeste teenistus on üsna hea
ning kaevandustes töötamine on nagu traditsioon, mida kantakse edasi põlvest
põlve. Üleminek tabab neid inimesi kardetavasti kõige tugevamini. Kuidas te
seda lööki pehmendaksite?
Ruhri piirkonnas pakuti vanemaealistele töötajatele pensionile jäämise võimalust koos rahalise kompensatsiooniga. Aga pakuti ka ümberõppevõimalusi ja koondamist koos selle rahalise hüvitamisega. Noorematel hea haridusega inimestel ei olnud probleemi lühikese ajaga uus töökoht leida. Igaljuhul tuleb olla valmis pakkuma alternatiivseid töökohti ning kindlasti hoiduda inimestele lihtsalt teatamast, et nüüd olete te tööta.
Te olete
kutsutud huvirühmade ümarlauale Eestis mai lõpus. Ümarlauale tuleb umbes 30
inimest, kes esindavad mitmeid erinevaid huvirühmasid. Neid ühendab põlevkivitööstus,
eriti selle tulevik. Millised on Teie ootused ümarlauale? Mida Te loodate, et
osalejad sellelt kaasa võtavad?
Ma loodan, et ma saan pisut aidata. Ma loodan, et kõik osalejad leiavad endas motivatsiooni protsessiga pihta hakata. Mind huvitab väga Eesti tööstuse ja avaliku sektori seisukoht. Oluline on protsessiga pihta hakata. Oleks hea, kui ümarlaud on algus rahulikule osapooli asutavale stressivabale dialoogile. Lõppude lõpuks on see äri - seega ei saa tegutseda loomata win-win olukorda. Tuleb jälgida, et kõik jääksid lõpuni laua taha ega tunneks end kaotajana. Tuleb ka arvestada, et poliitikud tahavad ka edaspidi valituks osutuda.
Eelmisel
aastal osalesin ma sarnasel ümarlaual Prahas, kus me arutasime Põhja-Boheemia piirkonna olukorda. Sealsed peamised teemad on
praegu jäätmaadega
tegelemine ja energia tootmine söest, selle eksport ning tekkinud
sõltuvus kasumist. Seal on küll teist tüüpi süsi,
kuid situatsioon, probleemid ja väljakutsed tunduvad Eestile üsna sarnased. Euroopas on olemas võrgustik “Urban Transitions Alliance”, mis
koondab sarnaste probleemidega linnu ja piirkondi. Nad on samas
olukorras, kuigi nad võivad oma probleemiga parasjagu
erinevas etapis tegeleda, vahetavad kogemusi ning otsivad lahendusi. Koostöö taoliste võrgustikega võib olla huvitav.
28. mail kell 18:30 toimub Tallinna Ülikoolis Andreas Piweki avalik loeng "Õiglane üleminek taastuvenergiale - Eesti järgmine suur hüpe".
Intervjueeris Keskkonnaõiguse Keskuse kommunikatsioonijuht Katre Liiv.
Intervjuu ilmus algselt kliimamuutuste portaalis kliimamuutused.ee.