Euroopa Liidu õiguse järgi pole metsaraiete keskkonnamõju üldine hindamine vajalik muus osas kui raadamine, st raie maakasutusviisi muutmiseks. Samas tuleb tegevuste kavandamisel alati kaaluda, kas on vajalik läbi viia Natura hindamine. Natura hindamine seisneb üksnes ökoloogiliste mõjude hindamises Natura võrgustiku alale. Asjakohased direktiivid on Eesti õigusesse üle võetud Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadusega  (KeHJS). Seadus ei näe ette eraldiseisvat Natura hindamise menetlust, vaid Natura hindamine toimub üldises keskkonnamõju hindamise vormis, st KeHJS kohustab algatama üldise keskkonnamõju hindamise olukordades, kus EL õiguse järgi piisaks vaid Natura hindamisest. KeHJS nõuab keskkonnamõju hindamise algatamist mistahes tegevusloa taotlemisel, kui tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju. Otsesõnu nõutakse metsraie mõjude hindamist siiski vaid teatud ulatusega raadamisel. Praktikas ei algatata muudel juhtudel metsaraie mõjude hindamist eelkõige põhjusel, et Keskkonnaministeeriumi hinnangul pole metsateatis üleüldse tegevusluba. See seisukoht on siiski vaieldav.

Kuigi keskkonnamõjude hindamise ja Natura hindamise ühendamine pole EL õigusega keelatud, tekitab see probleeme hindamiste erineva ulatuse, menetluse erinevate miinimumnõuete ja erineva õigusliku siduvuse tõttu. Keskkonnamõju hindamise menetlusnõuete järgimine tähendab märkimisväärset aja- ja rahakulu. See suurendab oluliselt halduskoormust ning metsaraie kontekstis näib panevat metsaomanikule ebaproportsionaalse kohustuse, sest keskkonnamõjude hindamise kulud peab kandma tegevusloa taotleja. Menetluste ühendamiseks ei tundu olevat vajadust ka riigisiseselt, sest metsaraiega kaasnevad keskkonnamõjud on peamiselt ökoloogilist laadi. Põhjalikumat analüüsi vajaks küsimus, kas eraldiseisev ökoloogiliste mõjude hindamise menetlus peaks piirduma üksnes mõjude hindamisega Natura aladel või peaks see hõlmama ka riigisiseseid looduskaitseküsimusi.

Eraldiseisva ökoloogilise hindamise kasuks räägib asjaolu, et riigil ei näi jätkuvat praktikas ressursse ega soovi korraldada raiete mõjuhindamisi keskkonnamõju hindamise vormis. Eraldiseisev hindamine võimaldaks ressursse hoida kaotamata hindamise kvaliteedis. Näiteks ei oleks eraldiseisva Natura hindamise puhul vaja mitmekordset ja laiaulatuslikku avalikustamist. Piisab keskkonnaühenduste lihtsas vormis kaasamisest. Samuti võib sisulise hinnangu mõjudele anda Keskkonnaamet ise.

Oleks mõistlik loobuda nõudest korraldada Natura hindamine alati ja ainult keskkonnamõjude hindamise vormis. Ühtlasi tuleks kohendada tegelikult kasutatavad mõjuhindamiste normid Natura hindamise nõuetele vastavaks, mh tagades, et need võimaldavad sisuliselt hinnata raiete mõju kõigil asjakohastel juhtudel.


Loo täisteksti on võimalik lugeda Juridica keskkonnas (ilmunud augustis 2019).