Uudised

2011. aastal, pärast pikka ja pingelist menetlust, andis keskkonnaamet ASile Väo Paas esimest korda loa lubjakivi kaevandamiseks Jägala lubjakivimaardlas Ruu küla piirkonnas. Kohalik kogukond vaidlustas otsuse ning sai kaks aastat hiljem riigikohtus ka võidu. Kuna kohus leidis kaevandamisloa väljaandmise otsuses vaid menetluslikke puudusi, ei kadunud kaevandamisoht samas kuhugi. 2017. aasta veebruaris võttis Jõelähtme vald piirkonna looduskaitseseaduse alusel kaitse alla – see samm välistas ühemõtteliselt kaevandamise. Ettevõtja sellega loomulikult ei leppinud ning pöördus omakorda kohtusse.

Erinevalt näiteks tselluloositehase, maantee või raudtee rajamisest ei ole uute kaevanduste avamisel ette nähtud mitme võimaliku asukoha võrdlemist ja kaalumist.

Riigikohus leidis, et kõnealusel juhul kasutas Jõelähtme vald ala kaitse alla võttes mõningaid asjakohatuid argumente ja tühistas neist lähtudes kaitseala loomise. Samas toonitas kohus, et kaevandamisoht võib olla üks põhjuseid kaitseala loomiseks ja seega võib Jõelähtme vald vigade paranduse järel ala uuesti kaitse alla võtta.

Ruu kaitseala pole seejuures esimene, mille loomisega soovitakse välistada kaevandamist. Keskkonnaõiguse keskus on varem nõustanud samasuguses olukorras olnud toonaseid Urvaste ja Rakvere valda. Esimesel juhul loodi kaitseala Ess-soo, teisel juhul Pahnimäe piirkonna kaitseks. Mõlemal juhul vaidlustasid kaitseala moodustamise kaevandajad, ent kohtuotsustega jäeti valdade otsused jõusse. Kumbki nimetatud kohtuasjadest siiski riigikohtusse ei jõudnud, mistõttu otsustavat pretsedenti neist ei sündinud.

Oma hiljutises otsuses annab riigikohus linnadele-valdadele tulevikuks mitu olulist näpunäidet, mida seesuguste olukordade tekkides silmas pidada.

Riigikohus: kaevandamisoht õigustab kaitseala loomist

Esiteks rõhutas kohus, et looduskaitse eesmärgid riigi ja kohalikul tasandil on erinevad. See tähendab, et mõne ala või üksikobjekti (nt puu, kivi, koopa) kaitset kohalikul tasandil ei tule ega tohigi põhjendada argumendiga, nagu oleks tegemist üle-eestiliselt või koguni üleeuroopaliselt tähtsate väärtustega (näiteks haruldaste elupaikade või liikidega). Kohalikul tasandil võib riigikohtu hinnangul kaitse alla võtta näiteks kogukonnale olulisi ja väärtuslikke maastikke, samuti on asjakohane arvestada nt puhke- ja vaba aja veetmise võimalustega, mida ala kogukonnale pakub ning mida kohalik kogukond omakorda saab pakkuda kaugemalt tulijaile.

Harjumaal ähvardab kohalike tugeva vastuseisu tõttu juba lähiaastatel tekkida lubjakivinappus. Tähtsamates Harjumaa maardlates jätkub maavara geoloogiateenistuse sellekevadistel andmetel vaid kolmeks kuni kaheksaks aastaks.

Teiseks võib üks ala kaitse alla võtmise argumente olla alal asuvate väärtuste ohustatus, näiteks kaevandamise, ülemäärase maaparanduse või metsaraie, ehitamise või muu inimtegevuse tõttu. Seega pole kaitseala loomine kaevandamishuvi ilmnedes mitte JOKK-skeem, vaid looduskaitseseaduse mõttega kooskõlas.

Kolmandaks rõhutas kohus, et kohalikku kaitseala luues peab linn või vald hoolega kaaluma kõiki alaga seotud huve. Välja selgitada ja arvesse võtta tuleb ka kaitseala loomise vastu rääkivaid, näiteks kaevandamisega seotud huve. Omavalitsus võib lõpptulemusena järeldada, et maastikuilme säilitamine on tähtsam kui maavara kaevandamine, ent selline järeldus peab olema argumenteeritud ja põhjendatud. Varem on riigikohus ka rõhutanud, et laialdase mõjuga otsuseid tehes tuleb püüda leida vastandlike huvide vahel võimalikult palju kompromisse. Kaitsealade loomisel tähendab see eelkõige, et ala territooriumi ja piirangute kehtestamisel ei tohiks keelata tegevusi, mis väärtusi tegelikult ei ohusta.

Eestis otsustavad uute kaevanduste asukohtade üle kaevandajad

Kaevandamisest ning kohalikest kogukondadest ja omavalitsustest laiemalt rääkides on konfliktid ja õigusvaidlused sagedased. Jõelähtme, Kuusalu, Harku, Rapla, Lüganuse, Lääne-Nigula, Maidla, Haaslava, Kõo – need on vaid üksikud näited omavalitsustest, kus viimastel aastatel kaevandamisega seoses konfliktid on tekkinud. Tegemist näib olevat süsteemse probleemiga – mis võiks seda põhjustada?

Raske on kohalikule inimesele selgitada, miks kogu maakonna või veelgi laiema regiooni tee-ehituseks peab just tingimata tema tagaõuest maavara välja kaevama.

Kergekäeliselt suhtudes võiks seda põhjendada NIMBY-fenomeniga (ingl «Not in My Back Yard» – «mitte minu tagaõues») ehk suhtumisega, mida võib maakeeli kokku võtta fraasiga «tehku mida tahavad, aga kuhugi mujale». Tembeldades kõik kaevandamisele vastu seisvad inimesed, kogukonnad ja omavalitsused NIMBY-sündroomi põdejateks, alavääristatakse inimeste reaalseid muresid ja hirme, vaevumata arutlema selle üle, mis neid muresid ja hirme leevendada võiks.

Eestis on maavarade kaevandamise korralduses ka üks eripära, mille tõttu tasub selles valdkonnas NIMBY-süüdistusi esitades olla ettevaatlik. Nimelt, erinevalt näiteks tselluloositehase, maantee või raudtee rajamisest ei ole uute kaevanduste avamisel ette nähtud mitme võimaliku asukoha võrdlemist ja kaalumist. Sisuliselt ei otsusta selle üle, kust hakata järgmisena lubjakivi, kruusa või liiva kaevandama, mitte avalik võim, vaid eraettevõtjatest kaevandusfirmad. Sellise korralduse puhul on raske kohalikule inimesele selgitada, miks kogu maakonna või veelgi laiema regiooni tee-ehituseks peab just tingimata tema tagaõuest maavara välja kaevama.

Kas riik võtab lõpuks ohjad enda kätte?

Kirjeldatud olukord ja konfliktid on viinud niikaugele, et eriti Harjumaal ähvardab kohalike tugeva vastuseisu tõttu juba lähiaastatel tekkida lubjakivinappus. Tähtsamates Harjumaa maardlates jätkub maavara geoloogiateenistuse sellekevadistel andmetel vaid kolmeks kuni kaheksaks aastaks.

Tekkinud olukorras näib ka keskkonnaministeerium mõistvat, et riik peab kaevandamist senisest enam suunama ja uusi kaevandusalasid ruumiliselt planeerima. Keskkonnaõiguse keskus koostas sel teemal juba 2014. aastal põhjaliku analüüsi, pannes ette, et uutes kaevandusalades lepitaks kokku maakonnaplaneeringu tasandil. Mai lõpus kinnitatud valitsuse tegevusprogrammist leiabki nüüd plaani algatada Harjumaal maavarade teemaplaneering, mis määraks perspektiivsete karjääride asukoha. Planeeringut kavatsetakse koostama hakata tuleva aasta jaanuaris.

Riik on seega teinud algust kaevandamisega seotud konfliktide lahendamiseks laiemal tasandil. Jääb vaid loota, et algatatud maakonnaplaneeringus on kajastatud kõigi osaliste huvid ning juba lähitulevikus saame värskelt remonditud teedel sõites olla kindlad, et selle rajamiseks kasutatud killustik pärineb karjäärist, millega häiritakse loodust ja inimesi kõige vähem.

Väo Paas ei soovinud teemat enne lõplikku lahendust kommenteerida.

Keskkonnaministeeriumi kommentaar

Keskkonnaministeeriumi keskkonnatehnoloogia osakonna juhataja Birgit Parmas:
Teemaplaneeringuga on võimalik riiklike ja kohalike ruumilise arengu vajaduste ja huvide tasakaalustamiseks täpsustada maardlate kasutusele võtmise järjekorda, kaevandamisest mõjutatud alade ulatust, kaevandamise keskkonnamõju iseloomu asustusstruktuurile ja asustuse arengule ning sellest lähtuvaid kasutustingimusi.

Harju maakonna teemaplaneeringu koostamist hakatakse ette valmistama selle aasta lõpus. Hetkel ei ole paigas veel planeeringu koostamise algatamise aeg ning edasine ajakava – see sõltub riigi eelarvestrateegia läbirääkimistest.

Täpsem kaasamise plaan mõeldakse läbi, kui planeering algatatakse, võttes arvesse, et planeerimise menetlus on avalik. Lisaks koostatakse ka keskkonnamõju strateegiline hindamine.