Üldjuhul on VVOd otsuseid tegevate organite tegevusse kaasatud, pigem on küsimus selles, kuivõrd on sisulist ja palju ainult formaalset kaasamist. Jätkuvalt on kohati probleemiks see, et VVOsid ei kaasata protsessi piisavalt varakult, vaid kaasatakse alles siis, kui ametkonna siseselt on sisuline otsus ära tehtud. Arenguruumi on ka kaasamise protsessi disainis ja juhtimises. Näiteks on ELFi juht ja EKO võrgustiku esindaja metsanduse arengukava juhtkogus toonud välja, et tema hinnangul on taolise juhtimise ja protseduuriga arengukava kokkupanemine ebaõnnestunud ja tasub kaaluda võimalust juhtkogus mitte jätkata. Üldisemaks probleemiks on ka see, et ühingutel puudub võimekus sisuliselt piisavalt kaasamisprotsessis osaleda. Ühingutes tegutsevate ekspertide töö ei ole tihti õiglaselt tasustatud või on üleüldse tasustamata ja taolisel moel ei ole võimalik oodatud põhjalikkusega panustada. Lahenduseks oleks siin senisest enam strateegilise partnerluse kasutamine avaliku sekotri ja VVOde vahelises koostöös. Keskkonnavaldkonnas tegutsevate VVOde võimalus otsustusprotsessides sisuliselt osaleda on raskendatud ka seetõttu, et väga tihti tuleb neil oma valdkonnas tegutsedes kokku põrgata kas väga tugevate erasektori ärihuvidega või ka avaliku sektori enda majandushuvidega (näiteks RMK tegevus metsanduses, mis näib olema riigimetsades elurikkuse eest seismise asemel suunatud eelkõige kasumi teenimisele), näitena võib siin tuua raied riigimetsas lindude pesitsusperioodi ajal.

Kas VVOd saavad valitsussektorilt toetust (nii rahalist toetust kui tunnustust)?

VVOdele on loodud erinevaid võimalusi valitsussektorilt toetuse saamiseks, kuid murekohaks on rahaliste vahendite vähesus. Ühingute võimekuse arendamisse panustava SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital eelarve pole suurenenud 2008. aastast alates. Keskkonnavaldkonna suurimaks rahastajaks oleva Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetuste maht on aastate lõikes pigem vähenenud. Ühe näitena nappidest vahenditest tulenevatest tagajärgedest võib tuua selle, et Aarhusi konventsiooni kohaselt on riigi üheks ülesandeks tagada ka keskkonnaalase info kättesaadavus ja levitamine. Keskkonnaõiguse alase info puhul ei ole riik ise taolist infot sellises formaadis jaganud, seda on riigil aidanud teha SA Keskkonnaõiguse Keskus oma igakuise uudiskirjaga, mida seni on rahastanud riik. 2020. aasta voorus aga selleks tegevuseks riigilt toetust ei saadud ning tänasel päeval ei täida nimetatud info kättesaadavaks tegemise kohustust riik ise ega toeta selles ka VVOsid. /...../

Kuidas hindate, kas VVOsid peaks rohkem kaasama ja kas nad oleksid huvitatud kaasatud olemisest rahvusvaheliste keskkonna-alaste foorumite töös (konventsioonid, mitmepoolsed keskkonna-alased lepingud)? Kui jah, siis kuidas?

Kõige suurem kokkupuude senises töös on kliimateemadega seonduv. Selles [kliima] valdkonnas on märgata, et VVOdelt küsitakse sisendit nt erinevate seisukohtade kujundamisel (nt Kliimaneutraalne EL, 2030. a ambitsiooni tõstmine). Kui tahta neid protsesse sisulisemaks muuta, siis võiks seisukohtade loomine (jm keskkonna-alaste foorumite töö) olulistes küsimustes olla reaalne koosloome. Hetkel seab aga piiranguid üldjuhul see, millised on Eesti arengudokumentides seatud eesmärgid ning nendeni jõudmiseks ettenähtud meetmed. /...../ Huvi ja soov teadmisepõhiselt erinevatesse rahvusvahelistesse protsessidesse panustada on kindlasti olemas, aga selleks peab olema ka eelsoodumus reaalselt võimaldada protsesse mõjutada, st koosloome vormis kaasatud olla. Eelkõige on KÕKil huvi olla kaasatud meie strateegilistel fookusteemadel.

Milline on Teie hinnang sellele, kuidas Eesti kohtud on kohaldanud Århusi konventsiooni artikli 9 lõikes 2 sätestatud keskkonnakaitseliste VVOde kaebeõigust?

Kohtukontroll põhineb Eestis subjektiivsete õiguste kaitse mudelil. Formaalselt ei sätesta sellest erandit ka KeÜS § 30 lg 2, mille kohaselt eeldatakse keskkonnaorganisatsiooni õiguste rikkumist, kui vaidlustatud haldusakt või -toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Teisisõnu eeldatakse kaebeõiguse osas keskkonnaorganisatsiooni õiguste rikkumist, kuigi organisatsioonil ei ole asjas subjektiivset avalikku õigust tavalises mõttes. Konstruktsioon on vajalik just nimelt põhjusel, et klassikalise käsitluse korral ei saa organisatsioonil olla puutumust pelgalt põhikirjaliste eesmärkide pinnalt, kuid konventsiooni kohaselt peab olema keskkonnaorganisatsioonidel olema võimalik teatud keskkonnaasju vaidlustada tehes seda sisuliselt avalikes huvides. Probleemiks on asjaolu, et KeÜS erinorm reguleerib üksnes kaebeõigust, mis on olulisim, kuid mitte ainus menetlusosalise staatust puudutav regulatsioon. Seadust sõna-sõnalt järgides saab keskkonnaorganisatsioon kohtuasja algatada, kuid mitte nõuda enda kaasamist juba algatatud asja. /....../

Positiivsena on ka Eesti halduskohus tänaseks käimasolevas haldusasjas nr 3-20-771 tunnustanud keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust esmakordselt ka kliimaküsimustes, leides, et kaebaja keskkonnakaitseliste eesmärkide ja vaidlusaluse ehitusloa kehtestanud korralduse vahel on seos. Kliimamuutuse teemaga tegeleb kaebaja igapäevaselt ka oma põhitegevuses, mis väljendub eelkõige kliimastreikide ja -arutelude korraldamises. Seetõttu puudus kohtul alus arvata nagu tegutseks mittetulundusühinguna registreeritud juriidiline isik kõnealuse kaebuse esitamisel muudel eesmärkidel kui põhieesmärgiks seatud loodus- ja keskkonnakaitse.

Samal teemal: