_pixabay.jpg "Foto: Pixabay")
Euroopa rohelepe - kas EL taastumisplaani tuum või luksuskaup, millest loobuda?
Möödunud aasta lõpus ametisse asunud uus Euroopa Komisjoni koosseis eesotsas president Ursula von der Leyeniga seadis oma ametiaja fookusesse nn roheleppe (European Green Deal), mille eesmärgiks oli senisest ambitsioonikam ja tulemuslikum võitlus nii kliimamuutuste kui ka elurikkuse kaoga. Mandaat sellisele poliitikale oli nii Euroopa Parlamendi valimiste kui ka arvamusküsitluste järgi enne koroonakriisi ülekaalukas. Vahetult enne epideemiat, märtsi alguses avalikustatud Eurobaromeetri küsitluse järgi pidas 94% EL inimestest keskkonnakaitset oluliseks ning 91% kliimamuutust tõsiseks probleemiks. Suurem osa vastanutest (vastavalt 72% ja 68%) leidsid, et nende riikide valitsused ja EL ei ole võtnud piisavalt meetmeid keskkonna kaitseks.
Olukorras, kus inimeste igapäevarütm on pea peale pööratud ning tervishoiukriis nii kogu maailmas kui ka ELis läheb kahtlusteta üle majanduskriisiks, tekib paratamatult küsimus, kas enne kriisi tehtud plaanid ja eesmärgid on jätkuvalt asjakohased? EL roheleppe elluviimine nõuab investeeringuid nii avalikult kui erasektorilt, kuid nende tegemine kriisiolukorras võib olla keerulisem kui stabiilse majanduskasvu tingimustes.
Senini näivad Euroopa institutsioonid rohelepet toetavat ka kriisitingimustes. Euroopa Komisjon kinnitas aprilli alguses oma pühendumust roheleppe elluviimisele ning leiab, et rohelepe võikski olla majanduse ja töökohtade taastamise plaani lähtekohaks ja tuumaks.
Ettevaatlikku toetust sellele, et meditsiinikriisi lõppedes peaks majanduskriisi vastu võetavad meetmed olema jätkusuutlikud ja rohepööret edendavad, väljendasid ka liikmesriikide valitsused 26. märtsi ühisavalduses. Kolmeteistkümne EL liikmesriigi keskkonna- ja kliimateemadega tegelevad ministrid allkirjastasid aprilli alguses lisaks sellele ka märksa tugevama sõnastusega pöördumise, kus rõhutasid, et praeguse kriisi valguses ei tohiks mingil juhul teha järeleandmisi keskkonna- ja kliimaalastes eesmärkides, vaid vastupidi tuleks püüda saavutada edukas taastumine läbi nende täitmise. Pöördumisele allakirjutanute hulgas on nii suurte EL riikide (Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Itaalia) kui ka Eesti lähimate naabrite (Läti, Soome, Taani, Rootsi) ministrid. Eesti keskkonnaminister ei allkirjastanud pöördumist .
Ettevaatlikku toetust sellele, et meditsiinikriisi lõppedes peaks majanduskriisi vastu võetavad meetmed olema jätkusuutlikud ja rohepööret edendavad, väljendasid ka liikmesriikide valitsused 26. märtsi ühisavalduses. Kolmeteistkümne EL liikmesriigi keskkonna- ja kliimateemadega tegelevad ministrid allkirjastasid aprilli alguses lisaks sellele ka märksa tugevama sõnastusega pöördumise, kus rõhutasid, et praeguse kriisi valguses ei tohiks mingil juhul teha järeleandmisi keskkonna- ja kliimaalastes eesmärkides, vaid vastupidi tuleks püüda saavutada edukas taastumine läbi nende täitmise. Pöördumisele allakirjutanute hulgas on nii suurte EL riikide (Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Itaalia) kui ka Eesti lähimate naabrite (Läti, Soome, Taani, Rootsi) ministrid. Eesti keskkonnaminister ei allkirjastanud pöördumist .
Euroopa Parlamendi keskkonnakomisjoni juht Pascal Canfin on ka parlamendisaadikute ja teiste huvirühmade „rohelise taastumise liidu“ (green recovery alliance) liider. Selle liidu eripäraks on, et selles löövad lisaks poliitikutele kaasa ka keskkonnaühendused ning mitmed suurettevõtted osavõtt. Liitunud ettevõtete seas on nt IKEA, H&M, Unilever, Danone ning E.ON.
Eelpool kirjeldatud laialdasel toetusel EL keskkonna- ja kliima-alaste eesmärkide jätkuvale saavutamisele ka kriisi ajal ja sellest taastumisel ei ole puudus oponentidest. Nii poliitilise spektri konservatiivsemalt poolelt kui ka teatud ettevõtete seast on kostunud hääli, et kriisi tingimustes on seniste keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamine kulukas „luksuskaup“ ning kujutab endast täiendavat ohtu ettevõtetele ja nende pakutavatele töökohtadele. Näiteks on plastitootjad soovinud EL ühekordse plasti keelu jõustamise edasilükkamist, suured põllumajandustootjad ning nende konservatiivsetest eurosaadikutest liitlased asunud vastu uue ühise põllumajanduspoliitika reeglitele ning autotööstus palunud Euroopa Komisjonilt ajapikendust nii keskkonna- kui liiklusohutusnõuete rakendamisel. Siiani on Euroopa Komisjoni ja teiste institutsioonide vastus sellistele palvetele olnud valdavalt eitav.
Kas Eesti ujub vastuvoolu või siiski mitte?
Euroopas toimuva valguses tekib küsimus, kas Eesti liigub siinkohal kaasa suuremate liikmesriikide ning oma traditsiooniliste liitlastega (teised Balti riigid, Põhja- ja Madalmaad) või oleme kriisis käitumas pigem sarnaselt vastuvoolu ujuvate Višegradi riikidega (eelkõige Poola, Ungari, Tšehhi). Vastus sellele ei ole lihtne ning sõltub nii teemavaldkonnast kui ka sellest, millise koalitsioonierakonna poliitiku sõnu ja tegevusi jälgida.
Ühelt poolt on Eesti mitmes mõttes vastuvoolu ujujaks. Eriolukorra esimestel päevadel võttis Vabariigi Valitsus vastu pikalt ootel olnud otsuse suurendada Eesti Energia aktsiakapitali selleks, et viimane saaks rajada uue põlevkiviõli tootva tehase. Otsus on saanud kriitikat mitte ainult keskkonnaühendustelt, vaid ka ajakirjanduselt, endiselt VKG juhilt ning teistelt energeetikaekspertidelt.
Samasse lahtrisse õlitehase rahastamisega paigutub ka rahandusministri soov uurida, kas Eesti saaks EL heitkoguste kauplemise süsteemist kasvõi ajutiselt välja astuda. Kuigi Euroopa Komisjoni eestlasest kõneisik vastas sellele kiire ja selge „ei“-ga, pidas rahandusminister siiski vajalikuks teha selle kohta keskkonnaministeeriumile ametlik järelepärimine. Tõenäoliselt on siinkohal siiski tegu pigem poliitilise manöövri ja valijatele meeldida soovimise kui reaalse huviga EL õigusest mööda minna.
Eelpool kirjeldatud laialdasel toetusel EL keskkonna- ja kliima-alaste eesmärkide jätkuvale saavutamisele ka kriisi ajal ja sellest taastumisel ei ole puudus oponentidest. Nii poliitilise spektri konservatiivsemalt poolelt kui ka teatud ettevõtete seast on kostunud hääli, et kriisi tingimustes on seniste keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamine kulukas „luksuskaup“ ning kujutab endast täiendavat ohtu ettevõtetele ja nende pakutavatele töökohtadele. Näiteks on plastitootjad soovinud EL ühekordse plasti keelu jõustamise edasilükkamist, suured põllumajandustootjad ning nende konservatiivsetest eurosaadikutest liitlased asunud vastu uue ühise põllumajanduspoliitika reeglitele ning autotööstus palunud Euroopa Komisjonilt ajapikendust nii keskkonna- kui liiklusohutusnõuete rakendamisel. Siiani on Euroopa Komisjoni ja teiste institutsioonide vastus sellistele palvetele olnud valdavalt eitav.
Kas Eesti ujub vastuvoolu või siiski mitte?
Euroopas toimuva valguses tekib küsimus, kas Eesti liigub siinkohal kaasa suuremate liikmesriikide ning oma traditsiooniliste liitlastega (teised Balti riigid, Põhja- ja Madalmaad) või oleme kriisis käitumas pigem sarnaselt vastuvoolu ujuvate Višegradi riikidega (eelkõige Poola, Ungari, Tšehhi). Vastus sellele ei ole lihtne ning sõltub nii teemavaldkonnast kui ka sellest, millise koalitsioonierakonna poliitiku sõnu ja tegevusi jälgida.
Ühelt poolt on Eesti mitmes mõttes vastuvoolu ujujaks. Eriolukorra esimestel päevadel võttis Vabariigi Valitsus vastu pikalt ootel olnud otsuse suurendada Eesti Energia aktsiakapitali selleks, et viimane saaks rajada uue põlevkiviõli tootva tehase. Otsus on saanud kriitikat mitte ainult keskkonnaühendustelt, vaid ka ajakirjanduselt, endiselt VKG juhilt ning teistelt energeetikaekspertidelt.
Samasse lahtrisse õlitehase rahastamisega paigutub ka rahandusministri soov uurida, kas Eesti saaks EL heitkoguste kauplemise süsteemist kasvõi ajutiselt välja astuda. Kuigi Euroopa Komisjoni eestlasest kõneisik vastas sellele kiire ja selge „ei“-ga, pidas rahandusminister siiski vajalikuks teha selle kohta keskkonnaministeeriumile ametlik järelepärimine. Tõenäoliselt on siinkohal siiski tegu pigem poliitilise manöövri ja valijatele meeldida soovimise kui reaalse huviga EL õigusest mööda minna.
Keerulisem on lugu diislikütuse aktsiisi langetamisega, mis samuti kriisi tingimustes otsustati. Ühelt poolt on küll tegemist olulise sisendiga meie majandusse, mis võiks aidata paljudel ettevõtetel kulusid vähendada ning ehk ka tarbijatele odavamaid kaupu pakkuda. Samas keskkonnakaitse seisukohalt on tegemist meetmega, mis peaks olema võimalikult lühiajaline, toomata kaasa õhusaaste suurenemist majanduse taastudes .
Vastukaaluks mitmele valitsuse sammule ja vähemalt ühe valitsuserakonna retoorikale, mille järgi võiks kriisiga toimetulekuks heita kõrvale keskkonna- ja kliimaeesmärgid ning –nõuded, näib vähemalt valitsuse juht jätkuvalt EL liitlaste enamusega ühel meelel olevat. Aprilli keskpaigas Vikerraadios üles astudes kinnitas peaminister Jüri Ratas, et säästev areng peab jätkuvalt nii Eestis kui Euroopa Liidus olema fookuses ja taastumisfaasis tuleb tugineda kliimaeesmärkide täitmisele. Seega on hetkel veel lahtine, milline saab olema Eesti tegelik kurss – kas peale jäävad konservatiivsed jõud, kes näevad eeskuju Poolas ja Ungaris või astume ühte jalga Põhjamaade ning EL suurriikidega.
Kliimamuutused ja energeetika
Poliitiliselt tasandilt konkreetsemate valdkondade juurde pöördudes on kliimamuutuste ja energeetika osas EL-il ka möödunud aastast ette näidata head tulemused. 2019. a vähenesid kasvuhoonegaaside heited kaubandussüsteemi (EU ETS) hõlmatud ettevõtetes 8,7% võrra. Nagu kirjutame ka seekordses uudiskirjas, uurib Euroopa Komisjon, kas ja kuidas oleks võimalik muuta ambitsioonikamaks eesmärke, mis liidus 2030. aastaks seatud. Samal ajal käib kibe töö uue nn kliimaseaduse koostamise nimel.
Rahvusvahelisel tasandil on tulenevalt terviseriskidest sel aastal Suurbritannias toimuma pidanud järjekordne kliimakohtumine edasi lükatud. EL keskkonna- ja kliimavaldkonna asepresident Frans Timmermans reageeris sellele teatega, milles avaldas mõistmist kohtumise edasilükkamise osas, ent lubas, et Euroopa Liit ei jäta omalt poolt plaanitud tegevusi ellu viimata. EL kavatseb mh jätkuvalt käesoleva aasta septembriks esitada konventsiooni sekretariaadile liidu võetavate täiendavate kohustuste ja eesmärkide nimekirja, nii nagu Pariisi kliimalepe seda ette näeb.
Põllumajanduspoliitika ja elurikkus
Erinevalt kliimamuutusega võitlemisest, mille osas on Euroopa Komisjoni tööplaan ka kriisiolukorras endine, on oodata viivitusi põllumajanduspoliitika ja elurikkuse kaitse poliitika arendamisel. Kuigi ametlikult tehakse Komisjoni uuendatud tööplaan teatavaks 29. aprillil, on uudisteportaali EurActiv andmetel Komisjonist lekkinud info kohaselt nii põllumajandussektorit puudutav „talust kahvli otsa“ („Farm to Fork“) strateegia kui EL elurikkuse strateegia aastani 2030 vastuvõtmist oodata veel sel aastal, ent plaanitust hiljem. Algne plaan oli need kaks strateegiat, millest esimene käsitleb põllumajanduse ja toidutööstuse keskkonnamõjude vähendamist ning teine EL samme elurikkuse vähenemise peatamiseks, vastu võtta just 29. aprillil toimuval Euroopa Komisjoni liikmete kohtumisel. Täpne strateegiate vastuvõtmise ajastus selgub tõenäoliselt aprilli lõpuks.
Kliimamuutused ja energeetika
Poliitiliselt tasandilt konkreetsemate valdkondade juurde pöördudes on kliimamuutuste ja energeetika osas EL-il ka möödunud aastast ette näidata head tulemused. 2019. a vähenesid kasvuhoonegaaside heited kaubandussüsteemi (EU ETS) hõlmatud ettevõtetes 8,7% võrra. Nagu kirjutame ka seekordses uudiskirjas, uurib Euroopa Komisjon, kas ja kuidas oleks võimalik muuta ambitsioonikamaks eesmärke, mis liidus 2030. aastaks seatud. Samal ajal käib kibe töö uue nn kliimaseaduse koostamise nimel.
Rahvusvahelisel tasandil on tulenevalt terviseriskidest sel aastal Suurbritannias toimuma pidanud järjekordne kliimakohtumine edasi lükatud. EL keskkonna- ja kliimavaldkonna asepresident Frans Timmermans reageeris sellele teatega, milles avaldas mõistmist kohtumise edasilükkamise osas, ent lubas, et Euroopa Liit ei jäta omalt poolt plaanitud tegevusi ellu viimata. EL kavatseb mh jätkuvalt käesoleva aasta septembriks esitada konventsiooni sekretariaadile liidu võetavate täiendavate kohustuste ja eesmärkide nimekirja, nii nagu Pariisi kliimalepe seda ette näeb.
Põllumajanduspoliitika ja elurikkus
Erinevalt kliimamuutusega võitlemisest, mille osas on Euroopa Komisjoni tööplaan ka kriisiolukorras endine, on oodata viivitusi põllumajanduspoliitika ja elurikkuse kaitse poliitika arendamisel. Kuigi ametlikult tehakse Komisjoni uuendatud tööplaan teatavaks 29. aprillil, on uudisteportaali EurActiv andmetel Komisjonist lekkinud info kohaselt nii põllumajandussektorit puudutav „talust kahvli otsa“ („Farm to Fork“) strateegia kui EL elurikkuse strateegia aastani 2030 vastuvõtmist oodata veel sel aastal, ent plaanitust hiljem. Algne plaan oli need kaks strateegiat, millest esimene käsitleb põllumajanduse ja toidutööstuse keskkonnamõjude vähendamist ning teine EL samme elurikkuse vähenemise peatamiseks, vastu võtta just 29. aprillil toimuval Euroopa Komisjoni liikmete kohtumisel. Täpne strateegiate vastuvõtmise ajastus selgub tõenäoliselt aprilli lõpuks.
Teadaolevalt on elurikkuse strateegia vastuvõtmise viibimise üheks põhjuseks asjaolu, et ka selles valdkonnas pidi aasta teises pooles toimuma ülioluline rahvusvaheline kohtumine, kus sooviti sõlmida Pariisi kliimaleppega sarnane, ambitsioonikas ning kogu maailma hõlmav uus lepe. Terviseriskide tõttu on ka see tippkohtumine edasi lükatud.
Paistab, et koroonaviiruse põhjustatud kriis ei väära Euroopas võetud kurssi keskkonnaalase jalajälje vähendamisele. Kas see meelekindlus ka majandussurutise tingimustes püsima jääb, näitab aeg. Ometigi näib, et eelmisest suurest kriisist sajandi esimeses kümnendis on õpitud ning avaliku sektori kulude kärpimise ja keskkonnanõuete leevendamise asemel on Euroopa poliitikud valdavalt seekord valmis kriisist taastudes pöörama tähelepanu ka keskkonnamõjude vähendamisele.
Paistab, et koroonaviiruse põhjustatud kriis ei väära Euroopas võetud kurssi keskkonnaalase jalajälje vähendamisele. Kas see meelekindlus ka majandussurutise tingimustes püsima jääb, näitab aeg. Ometigi näib, et eelmisest suurest kriisist sajandi esimeses kümnendis on õpitud ning avaliku sektori kulude kärpimise ja keskkonnanõuete leevendamise asemel on Euroopa poliitikud valdavalt seekord valmis kriisist taastudes pöörama tähelepanu ka keskkonnamõjude vähendamisele.
Loe kogu keskkonnaõiguse aprillikuu uudiskirja.
Uudiskirja saad oma postkasti tellida siit.