Analüüsi eesmärgiks oli uurida ja anda ülevaade, kas ning kuidas on muutunud õiguslik lähenemine raielubade andmise otsustamisele kohtupraktikas viimase nelja aasta jooksul (2020-2023). Analüüsi tarbeks kaardistati sellest perioodist üle 100 lahendi, kusjuures sisulist laadi küsimusi on kohtud sageli käsitlenud ka esialgse õiguskaitse määrustes.
PEM-i sõnul ei aita seaduste tõlgendamine ja rakendamine praktikas Eesti metsi piisavalt kaitsta. “Soovisime analüüsiga teada saada, millistel juhtudel oleks vaja seaduse muudatusi ja millistel juhtudel kehtivast seadusandlusest tegelikult piisaks ja asi on vaid seaduste tõlgendamises ja rakendamises. Samuti on analüüs meie jaoks oluline seetõttu, et saada ülevaade, kuhu on kohtupraktika Eestis liikunud, sest metsa kaitseks on keskkonnaorganisatsioonid kohtu poole pöördunud juba üpris paljudel juhtudel,” selgitas PEM-i juhatuse liige Farištamo Eller.
Keskkonnaõiguse Keskuse jurist ja analüüsi üks koostaja Kärt Vaarmari sõnul näitab kohtupraktika, et metsateatiste andmise praktika ei ole olnud vastavuses õigusaktide nõuetega. „Metsateatise registreerimine ei ole pelk formaalsus või linnuke registris, vaid kujutab endast raieloa andmist, mille puhul tuleb hoolikalt läbi kaaluda raie keskkonnamõjud, eriti kui raiet tehakse looduskaitseliselt tundlikes kohtades või rohevõrgustiku alal. Sellist kaalumist ei saa alati teha automatiseeritud menetluses, mida Keskkonnaamet metsateatiste registreerimiseks massiliselt kasutab.“
Analüüsist nähtuvalt tulenevad Riigikohtu praktikast selged juhised ka avalikkuse kaasamiseks metsateatise kui haldusakti menetlusse, mida Keskkonnaamet praktikas aga seniajani ei järgi. Samuti on leidnud kohtupraktikas kinnitust, et raielubade andmisel tuleb hinnata, kas raiel on mõju Natura alale. Ka seda nõuet üldjuhul praktikas ikka veel ei täideta.
Kohtupraktika täispikka analüüsi on võimalik lugeda SIIN.