Maatüki omandiõigus on privileeg ja vastutus
Praktikaülesanded sain ise valida, need olid mitmekülgsed ja arendavad, jättes töötegemise vastu kasvava isu. Näiteks kirjutasin uudiseid KÕKi menukasse uudiskirja, koostasin kohtulahenditest ülevaadet, osalesin kliimaarutelul ja mitmel kohtumisel klientidega ning aitasin lahendada õigusabi juhtumeid. Kõike seda saatis vägagi toetav ja hariv koostöö KÕKi juristidega ning minu enda uudishimu, mida ma tagasi ei hoidnud.
Praktikaülesannetest
meeldejäävamad ehk olidki juhtumite lahendamised, mille käigus sain ise asja
lahendamisel kätt proovida, aga samas ka näha KÕKi ekspertide endi
lähenemist. Rõõm oli ka näiteks kohtuda
KÕKi kliendiga, kes mõistis ja siiralt hoolis oma maatükil olevatest
loodusväärtustest nagu haruldased liigid ja seda muidugi ilma nende turuväärtust kalkuleerimata. Tahakski, et see oleks pigem reegel
kui erand, et inimeste silmis on maatüki omandiõigus kui imeline privileeg ja
vastutus selle looduskoosluse ees. Ning kust tuleb vastutus? Pakuks, et meie
võimest ratsionaalselt mõelda,
tugineda teadusele ja samal ajal tunda aukartust tundmatuse ulatuse ees, sest leidub ju eluvorme
ja seoseid, mida me veel lõpuni ei mõista.
Keskkonnaõigus on mõjus, kui see on kooskõlas loodusteadustega
Eriti huvitavaks muutis praktikakogemuse see, et ma olin enne KÕKi tulekut mõnda aega juuramaailmast eemal olnud. KÕKis leidsin end aga nagu Alice imedemaal, sest juura tõepoolest on nii omaette maailm, mille olemasolu kõrvalseisjal võib meelest ära minna. Imedemaa paralleel ühtib tegelikult päris hästi nägemusega õigusest kui inimeste poolt objektiivsele reaalsusele rajatud võimsast fiktsioonist, sama nagu raha, riik, religioon jne. Aga loodus ise on objektiivne, selles pole mingit raha, riiki, religiooni, õigusi… Kui ma nii mõtlen, mõjub see kuidagi vabastavalt - on ju inimesed ratsionaalsed lõputu fantaasiaga võimsad võlurid, kes saavad seda fiktsiooni muuta, kui see meid enam ei teeni. Seevastu loodusseadusi ei saa muuta, nende järgi tuleb elada.
Keskkonnajuristil on
siin oluline roll hoomata terviklikku pilti, selekteerida olulist ja ehk
pakkuda ka lahendusi meie kohal kõrguvatele
keskkonnakriisidele ja väärtuskonfliktidele. Praktika jooksul näitas keskkonnaõigus ikka
oma ootuspärast palet - tegemist on keerulise valdkonnaga, mis hõlmab palju
mittekonkreetset ja väärtuskontseptsioone. Samas näib trend olevat siiski üha
tehnilisema ja positivistlikuma õiguse suunas. Üha olulisem on, et leiduks
juriste, kes saavad end sellele valdkonnale pühendada, eriti just meeskonnana,
et vahetada teadmisi ja olla ühiskonnas tugev hääl. Pühenduda ka selles mõttes,
et neil oleks aega ja tahet mõelda nende normide taga olevatele poliitilistele
ja moraaliküsimustele. Ja muidugi on keskkonnaõigus mõjus, kui see on kooskõlas
loodusteadustega, millest samuti ühel keskkonnajuristil peaks aimu olema.
KÕKist saadud pagasiga on turvaline edasi rännata
See on suur väärtus, et Eestis on olemas keskkonnaõigusega tegelev ekspertorganisatsioon KÕK, kes tegutseb nõnda mitmel rindel: ühelt poolt osutatakse õigusabi, mis annab hea pildi keskkonnaõiguse praktilisest küljest. Teiselt poolt tegeletakse huvikaitsega ja õigusloomes kaasarääkimisega, mis võimaldab KÕKil ka õigust ise kujundada. Olulisemaks tööriistaks on muidugi võime argumenteerida ja õigusnormidega osavalt ümber käia. Kõige enam iseloomustavad KÕKi minu jaoks märksõnad siiras hoolimine, professionaalsus ja missioonitunne.
Olen ülimalt tänulik, et KÕK tudengitele
selliseid praktikavõimalusi pakub. Pagas, mida praktikalt kaasa võtan on
sisutihe - selles on palju meeldejäävaid emotsioone, kogemusi, teadmisi,
inspiratsiooni, julgust, eeskuju, häid kontakte... Selle pagasiga rändan igal
juhul edasi siin keskkonnaõiguse maastikul, sest mida kaugemale minna, seda
põnevamaks läheb.