Ühenduste hinnangul on eelnõust saanud dokument, mis pealkirja poolest tegeleb kliimamuutuste leevendamisega, kuid tegelikult seadustab saastava majanduse kestmise. Kui kliimaseaduse algne eesmärk oli luua selge ja prognoositav plaan kliimamuutuse pidurdamiseks ja majanduse ümberkorraldamiseks, siis praegune suund jätab olulised otsused ebamäärase õigusliku staatusega teekaartide ja poliitiliste tõmbetuulte hooleks.
„Kliimaneutraalsuse poole liikumine on väga vajalik, nagu ka enamiku investeeringute lõpetamise fossiilenergia taristusse, ja need on ka eelnõus selgelt kirjas. Neist üksi aga ei piisa – kliimaseadus peaks olema riigi selge plaan, mis annab igaühele kindlustunde, kuidas me liigume elamisväärse keskkonna suunas. Valdkondlikest eesmärkidest loobumine jätab plaanist alles vaid nime,” nentis KÕKi tegevjuht Tarmo Treimann.
“Seaduses sätestatud valdkondlike numbriliste eesmärkideta tekib olukord, kus riigil pole selgeid hoobasid heitemahukate tegevuste piiramiseks, näiteks turba kaevandamise vähendamiseks. See on juba õigusriigi küsimus,” rääkis Treimann.
Keskkonnaõiguse Keskuse hinnangul avab selgete sihtide puudumine ukse lõpututele kohtuvaidlustele, nagu juba nähtud õlitehase vaidlused, kus kohtud peavad kliimakriisi valguses otsustama heitemahukate tegevuste õiguspärasuse üle.
Valdkondlike eesmärkide kaotamine ja nende viimine teekaartidesse suurendab kõigi osapoolte halduskoormust, sest teekaartide koostamine ja uuendamine on töömahukas protsess. Samal ajal on teekaardid õiguslikult mittesiduvad, mille tõttu on nende roll riigi ja ettevõtete tegevuste kavandamisel ebaselge. Kehtiva õiguse kohaselt koostatakse seaduste eesmärkide saavutamiseks arengukavad, mille jaoks on – erinevalt teekaartidest – selge protseduur ja mille keskkonnamõjusid hinnatakse. Seega on arusaamatu, miks riik on leiutanud uue küsitava formaadi ja kulutanud selleks juba väga palju kõigi osapoolte ressursse.
Eestimaa Looduse Fondi kliimapoliitika eksperdi Maia-Liisa Antoni sõnul puudutab eesmärkide välja jätmine eelnõust eriti teravalt metsandust ja turbakaevandamist.
“Eesti on juba praegu hädas LULUCF-i sektori (maakasutuse ja metsanduse) kohustuste täitmisega. Sektoritele raame seadama nt turba kaevandusmahtude piiramine või raiemahtude pikaajaline planeerimine, astume me kliimakriisi lahendamisel suurte sammudega tagasi ja lükkame kulukad otsused tulevikku, kus nende hind on kordades kõrgem. Kuna metsades süsiniku sidumine on suurte raiemahtude ja seetõttu muutunud vanuselise struktuuri tõttu järsult vähenenud, tähendab valdkondlikest eesmärkidest hoidumine seda, et riik liigub teadlikult potentsiaalsete trahvinõuete suunas. Turbakaevandamise heite vähenemist on raske ette näha, sest lõppevaid lube pikendatakse kliimamõju kaalumata 30 aastaks ning ka uued load on menetluses,” selgitas Anton.