Keskkonnaõiguse  uudiskiri

DETSEMBER‘09

Euroopa Liit plaanib käimasoleval Kopenhaageni kliimakonverentsil laiaulatuslike siduvate kohustuste läbisurumist

Silver Nittim, Keskkonnaõiguse Keskus

7.-18 detsembrini leiab aset palju kõneainet pakkuv Kopenhaageni kliimakonverents. Sinna on kogunenud peaaegu kõigi maailma riikide esindajad, leppimaks kokku selles, kuidas peaks toimuma võitlus kliimamuutusega pärast aastat 2012. Siinses pressis on ehk vähe kajastust leidnud see, mis tüüpi kokkulepet praegu sõlmima hakatakse, samuti see, milliseid konkreetseid kohustusi EL, sealhulgas ju Eesti, tahaks tulevases leppes kindlasti  näha. Et tulevikuperspektiive paremini mõista, kirjeldame ka veidi senist kliimaseadusandlust koos selle rakendamisega praktikas, milles kohati on edusammud veel väikesed (või toimub lausa paigalseis, nagu Eesti puhul võime näha hiljutisest Riigikontrolli auditiaruandest  „Riigi tegevus kasvuhoonegaaside koguste vähendamisel“).

Kopenhaageni kliimakonverents – võimalused erinevateks tulemusteks

Kopenhaageni kliimakonverentsil kavandatava kliimakokkuleppe sõlmimisel on Euroopa Liidust saanud kõige tugevamat tüüpi kokkuleppe eestkõneleja.  Paraku ei pruugi sellise regulatsiooni läbisurumine olla edukas - Euroopa Komisjoni hinnangul on sellel aastal toimunud viis läbirääkimistevooru toonud loodetust vähem edusamme. Viimastel kohtumistel suudeti kokku leppida mitmetes nö tehnilistes küsimustes, kuid sisulised kokkulepped olid enne Kopenhaageni konverentsi veel pea täiesti lahtised.

Euroopa Komisjon oli oma 9. novembri pressiteates seisukohal, et juhul, kui lõpuks siiski ei õnnestu sõlmida täiemahulist kliimakokkulepet, on EL jaoks minimaalseks aktsepteeritavaks tulemuseks tugev raamleping, mis käsitleb kõiki uue lepingu põhivaldkondi ning tähtaega konkreetse kliimakokkuleppe sõlmimiseks. Sellise raamlepingu kesksed elemendid peaksid Komisjoni arvates olema:

-          tugev kohustuste pakett kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamiseks arenenud riikide, sealhulgas USA poolt;

-          finantskokkulepe arengumaade toetamiseks kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamisel ja kliimamuutusega kohanemisel.

Tuleb rõhutada, et Kopenhaageni kliimaläbirääkimised  toimuvad kahes paralleelses tsüklis: esimeses arutavad 194 ÜRO kliimamuutuse raamkonventsiooni liikmesriiki pikaajalisi koostegevusi kliimamuutusega võitlemisel; teises arutavad 184 Kyoto protokolli liiget (nende hulka ei kuulu USA) konkreetseid tööstusriikide emissiooni vähendamise kohustusi  pärast aastat 2012.

EL jaoks on oluline, et lõpptulemuseks oleks siiski üks õiguslikult siduv dokument. See hõlmaks Kyoto protokolli põhielementide edasiarendamist ning ühendaks kõik arenenud ja arenguriigid ühtsesse rahvusvahelise kliimaregulatsiooni kehtivusalasse. Leping tuleks ka poolte poolt varakult ratifitseerida, et see saaks jõustuda enne 1. jaanuari 2013, mil lõpevad Kyoto protokollist tulenevad kohustused.

Euroopa Liidu sisulised eesmärgid Kopenhaageni kliimakonverentsil

Euroopa Nõukogu avaldas 21. oktoobril kokkuvõtte EL seisukohtade osas Kopenhaageni kliimakonverentsil sõlmitava kokkuleppe osas. Toome järgnevalt välja selle kesksed valdkonnad koos olulisemate konkreetsete eesmärkidega nendes:

-          Kasvuhoonegaaside vähendamine: EL tugineb Rahvusvahelise Kliimapaneeli (IPPC) seisukohale, et globaalne temperatuuri kasv on vaja peatada 2º C juures. Selleks on hinnanguliselt vajalik vähendada terves maailmas 50% ulatuses kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamineaastaks 2050, võrreldes aastaga 1990. Veelgi täpsemalt peaksid tööstusriigid vähendama oma kasvuhoonegaaside emissiooni 25-40% võrra aastaks 2020 ning 80-95% võrra aastaks 2050; arengumaades peaks kasvuhoonegaaside emissioon jääma alla praegu aastaks 2020 oodatava 15-30% suuruse tõusu. Samas on Euroopa Liit valmis võtma konkreetseks kohustuseks kasvuhoonegaaside vähendamist 30% võrra, võrreldes 1990 baasaastaga aastaks 2020;

-          Kliimamuutusega kohanemine: EL arvab, et tulevane leping peaks kindlasti hõlmama põhjalikku tegevuste raamistikku kliimamuutustega kohanemiseks. Eri tähelepanu peaks olema maaplaneerimisel kliimamuutusega kohanemise arvestamisel ning loomulikult arengumaade probleemidel, kes on selles küsimuses kõige haavatavamad;

-          Metsade vähenemisest ning raiest tuleneva süsihappegaasi emissiooni vähendamine, metsade säästlik majandamine ja kaitse: EL peab vajalikuks vähendada troopiliste metsade kadu aastaks 2020 50% võrra, võrreldes praegusega ning aastaks 2030 peatada troopiliste metsade vähenemine;

-          Strateegiad ja arengukavad madala süsinikusisaldusega majandusele üleminekuks (LCDS/LCGP), siseriiklikult sobivad emissiooni vähendavad tegevused (NAMAs);

-          Kasvuhoonegaasidega kauplemine: EL nägemuse kohaselt peaksid ülejäänud arenenud riigid käivitama koos Euroopa Liiduga Euroopas juba toimiva kasvuhoonegaaside emissioonidega kauplemise turu aastaks 2015, aastaks 2020 peaks sellega ühinema suutlikumad arengumaad;

-          Arengumaade finantseerimine: arenenud riikide rahaline toetus arengumaadele säästlikuma arengu saavutamiseks peab jätkuma, selle vahendamiseks tuleks koostöös kõigi seniste rahvusvaheliste finantsorganisatsioonidega luua eriline rahvusvaheline organ;

-          Tehnoloogia edendamine: mitmekülgse koostöö jätkumine; globaalsete energiaküsimustega seotud  teadus- ja arendustegevus peaks kasvama aastaks 2020 neli korda.

Senine kliimamuutusega seonduv regulatsioon Euroopa Liidus ja selle rakendamine praktikas

Kliimamuutuse alasele regulatsioonile pandi alus 1992. aastal 194 riigi poolt sõlmitud ÜRO kliimamuutuse raamkonventsiooniga.  Konkreetsed kohustused kasvuhoonegaaside vähendamiseks aastaks 2012 võrreldes aastaga 1990 (arenenud riikide puhul üldjuhul 8%) võeti vastu enamiku konventsiooni osapoolte, teiste hulgas  praeguste EL liikmesriikide, poolt 1997. aastal sõlmitud Kyoto protokolliga. Praeguseks on EL võtnud tugevaid meetmeid nimetatud rahvusvaheliste õigusaktide eesmärkide kindlustamiseks Euroopa tasandil: EL direktiivi 2003/87/EÜ alusel on loodud maailmas ainulaadne kasvuhoonegaaside lubatud heitkogustega kauplemise skeem. Palju on regulatsioone energiatõhususe vallas, hiljuti võeti vastu nn kliima-energiapakett, mis hõlmab kuut eri valdkonna õigusakti, mis kõik peaks panustama kliimamuutuse vastasesse võitlusse. Kuigi regulatsioonid on saanud kriitikat, tuleb neid maailma mõistes eesrindlikeks lugeda.

Kindlasti ei puudu EL riikide tegemistel kliimamuutusega seoses varjukülg. Hoolimata ühtsest õiguslikust regulatsioonist, on  liikmesriikide praktika Kyoto protokolliga võetud kohustuste täitmisel olnud väga erinev. EL vanade tööstusriikide suutlikkus 2012. aastaks Kyoto protokolli nõudeid täita tundub praegu väga küsitav: seni on emissioonid vähenenud kas väga vähe või mõnel juhul isegi kasvanud. Samas enamikes endistes sotsialismimaades (v.a. Sloveenia), on Kyoto protokolli kohustuste täitmine  garanteeritud. Näiteks aastatel 2007-2008 oli Eesti peaaegu pidevast majanduskasvust hoolimata vähendanud 1990. aastaga võrreldes oma süsihappegaasi emissiooni peaaegu poole võrra. Drastilise muutuse otsese põhjusena nähakse sotsialismiaegset väga ressursimahukat ja ebaotstarbekat plaanimajandust, mille üleminekul turumajanduseks oli tööstuse efektiivsemaks muutumine ning lausa vähenemine paratamatu. See on loonud olukorra, kus riigid täidavad Kyoto protokolli kohustusi formaalselt küll väga edukalt, kuid tegelikult ei astu aktiivseid samme kasvuhoonegaaside vähendamiseks ning riikide majandused on endiselt muu maailmaga võrreldes energiamahukad.  Paraku kuulub selliste riikide hulka ka just Eesti, nagu tuvastati hiljuti avaldatud Riigikontrolli aruandes „Riigi tegevus kasvuhoonegaaside koguste vähendamisel“.

Niisiis jaguneb EL põhiliselt riikideks, kes ei suuda oma Kyoto protokollis võetud kohustusi täita, täidavad need suurte raskustega või on omavad hoolimata kohustuse formaalsest täitmisest tegelikult  energiamahukat ja ressursse raiskavat majandust. Sellegipoolest võib öelda, et EL on olnud seni üks vähestest maailmas, kes kasvuhoonegaaside vähendamist tõsiselt ka praktikas üritab.

Viited materjalidele:

Kopenhaageni Kliimakonverentsi kodulehekülg

Euroopa Nõukogu kokkuvõte EL seisukohtade kohta Kopenhaageni kliimakonverentsil

Euroopa Komisjoni pressiteade Kopenhaageni kliimakonverentsi seisukohtade ja arengute kohta

ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni tekst

Kyoto protokolli tekst

Riigikontrolli 2009. aasta auditiaruanne „Riigi tegevus kasvuhoonegaaside koguste vähendamisel“