Keskkonnaõiguse  uudiskiri

MAI‘09

Tagasi uudiskirja juurde

Euroopa kohtunikud arutasid keskkonnaalase kaebeõiguse probleeme

16.-17. aprillil toimus Brnos, Tšehhis rahvusvaheline konverents, kus arutati juurdepääsu õigusemõistmisele keskkonnaasjades. Konverentsist võttis osa enam kui 80 eksperti 17 Euroopa riigist (kohtunikud ja abid kõrgematest kohtutest, ministeeriumide juristid, ülikoolide õppejõud, advokaadid ja  valitsusväliste organisatsioonide keskkonnajuristid, sh Keskkonnaõiguse Keskuse esindaja).

Konverentsil osalenud kohtunikud ja juristid toetasid keskkonnalase kaebeõiguse standardite ühtlustamist EL direktiiviga, mis reguleerib, kuidas keskkonnaasjades otsuseid saab vaidlustada ja mille eelnõu on EL-s juba alates 2003. aastast ette valmistatud, ent ei ole veel kehtestatud. Tšehhi kui EL eesistujamaa valitsuse esindajad lubasid edastada konverentsi tulemused juunis toimuvale keskkonnaministrite kohtumisele edasiseks arutamiseks.

Keskkonnaalase kaebeõiguse taustast

Konverentsi põhiteemaks oli 1998.a. vastu võetud Keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ja neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (nn Aarhusi konventsiooni) kolmanda samba ehk õigusemõistmisele juurdepääsu rakendamine. Konventsioonil on nö 3 sammast, millest esimene käsitleb igaühe õigust keskkonnainfole, teine õigust osaleda keskkonnaasjade otsustamises ning kolmas keskkonnaasjades tehtud otsuseid või ametnike tegevust või tegevusetust vaidlustada.

Kaebeõigus ehk võimalus vaidlustada keskkonnaasjades tehtud otsuseid on vajalik selleks, et oleks tagatud teiste konventsioonist tulenevate õiguste (õigus keskkonnainfole ja õigus osaleda keskkonnaasjade otsustamises) teostamine – kui puuduks võimalus vaidlustada nende õiguste rikkumist, oleks tegemist vaid deklaratiivsete õigustega, mis reaalselt keskkonnakaitsele palju kaasa ei aitaks. Eriline kaebeõigus on antud keskkonnaorganisatsioonidele, kes ei pea kaebuse esitamisel tõendama oma õiguste rikkumist ega põhjendatud huvi (seda juhul, kui organisatsioon vastab vastavatele siseriiklike normidega sätestatud kriteeriumidele).

Keskkonnaalase kaebeõigusega seotud probleemid

Erinevate riikide praktikat tutvustasid konverentsil Suurbritannia, Belgia, Soome ja Tšehhi kõrgemate kohtute kohtunikud, lisaks koostas Euroopa keskkonnaõiguse organisatsioonide ühendus Justice & Environment ülevaate eri riikide olukorrast keskkonnaalase kaebeõiguse tagamisel (vt ülevaadet siin).

Konverentsil toimunud arutelud näitasid, et enamikus Aarhusi konventsiooniga ühinenud riikides esinevad kaebeõigusega seoses sarnased probleemid. Teisalt on riikides konventsiooni nõuete täitmisel suuri erisusi, mis muudab konventsiooni rakendamise ebaühtlaseks ja see ei ole ilmselgelt kooskõlas konventsiooni eesmärkidega.

Mõned riigid on seadnud väga karmid kriteeriumid keskkonnaorganisatsioonidele, kes võivad keskkonnaasjades kohtusse pöörduda (nt suur liikmete arv, mitmeaastane tegutsemisaeg keskkonnavaldkonnas jne), kusjuures üksikisikud võivad üldjuhul kohtusse pöörduda ainult siis, kui nende konkreetseid õigusi on rikutud. Teised riigid on seadnud väga kitsad kriteeriumid juhtumitele, mille puhul tekib keskkonnaalane kaebeõigus, et sisuliselt on keskkonnaasjades kohtussepöördumine välistatud (sh keskkonnaorganisatsioonide poolt).

Lisaks tegelevad kohtud üldjuhul vaid protseduurivigade kontrollimisega ega teosta kohtulikku kontrolli otsuste sisu üle, mis ei pruugi olla kooskõlas Aarhusi konventsiooni eesmärkidega.

Võtmeküsimuseks keskkonnaasjades on kohtuliku kaitse tõhusus, mis ei ole võimalik ilma esialgse õiguskaitse kohaldamiseta – viimane on aga paljudes riikides kas liiga kallis või seda keskkonnaasjades ei rakendata. Konverentsil toodi ilmekas näide hundijahiloa vaidlustamisest Soomes, kus selleks ajaks, kui vaidlus loa õiguspärasuse üle kõrgemasse kohtusse jõudis, oli hunt ammu maha lastud.

Keskkonnaalane kaebeõigus Eestis

Eestis on keskkonnaorganisatsioonide kaebeõigus teiste riikidega võrreldes küllaltki avar – on teada väga vähe juhtumeid, kus kohtud oleksid asunud seisukohale, et keskkonnaotsuse vaidlustanud organisatsioonil ei ole konkreetses kohtuasjas kaebeõigust. Kuna siseriiklikes õigusaktides ei ole kehtestatud kriteeriume keskkonnaorganisatsioonidele, keda loetakse üldsuse esindajaks, on Eesti kohtud seni andnud kaebeõiguse nii keskkonnakaitsega tegelevatele mittetulundusühingutele, sihtasutustele kui koguni ühele seltsingule (seltsing Roheline Urvaste, vt Riigikohtu lahendit kohtuasjas nr 3-3-1-43-06 http://www.nc.ee/?id=11&tekst=RK/3-3-1-43-06).

Lisaks rakendavad Eesti kohtud keskkonnaasjades vajadusel efektiivselt esialgset õiguskaitset, peatades nt kaevandamistegevuse, kui vaidlustatud on kaevandamisluba ning kaevandamine tekitaks olukorra, kus kaitset vajav looduskeskkond oleks kohtuvaidluse lõppemise ajaks hävinenud.

Üksikisikute kaebeõigus on üldjuhul seotud konkreetsete õiguste rikkumisega – kui isik tahab keskkonnaotsust või ametniku tegevust vaidlustada, peab ta tõendama, et tema õigusi on rikutud. Vaidlusküsimuseks on, kas üksikisiku õiguste hulka kuulub ka õigus puhtale keskkonnale, ning kui lai selline õigus olla võib.

Probleemiks nii Eestis kui muudes riikides on kulud, mis kohtuvaidlustega kaasnevad – Eestis, nagu paljudes teisteski riikides kehtib „kaotaja maksab” printsiip, kusjuures kaotuse korral võidakse välja mõista mitte ainult vastaspoole, vaid ka kolmanda isiku (kelleks keskkonnaasjades on üldjuhul ettevõte, kes vaidlustatavat tegevust ellu soovib viia) õigusabikulud.

„Access to justice” direktiiv

Euroopa Komisjon on Euroopa Liidus kaebeõiguse miinimumstandardite kehtestamiseks valmistanud juba 2003.a. ette nn „Access to justice” direktiivi ehk kaebeõigust käsitleva EL direktiivi eelnõu, ent mitmete liikmesriikide vastuseisu tõttu on selle menetlus jäänud toppama ja direktiivi ei ole seniajani kehtestatud. Osade liikmesriikide arvates oli tegemist liiga laia kaebeõigust lubavate standarditega, teiste meelest olid standardid Aarhusi konventsioonist tuleneva kaebeõigusega võrreldes liiga kitsad ning halvendaksid näiteks keskkonnaorganisatsioonide praegust olukorda oluliselt (kuivõrd neis riikides on kaebeõiguse kriteeriumid juba siseriiklikult paika pandud).

Konverentsil tutvustas Euroopa Komisjoni esindaja võimalikke muudatusi eelnõus, mis lubaksid liikmesriikide vastuseisu vähendada ja eelnõu menetlemisega edasi minna. Tšehhi kui EL eesistujariigi esindajad lubasid esitada konverentsi tulemused koos ettepanekuga eelnõu edasiseks menetlemiseks juunis Luxembourgis toimuvale EL keskkonnaministrite kohtumisele. Selle kohtumise otsustest sõltub, kas direktiivi eelnõu avatakse uuteks aruteludeks või pannakse kalevi alla tagasi.

 Valitsusväliste organisatsioonide, sh Keskkonnaõiguse Keskuse esindaja osalemist konverentsil toetasid rahvusvaheline fond International Visegrad Fund (www.visegradfund.org) ning Hollandi keskkonnaministeerium (http://www.vrom.nl/).

Pressiteade konverentsi toimumisest koos päevakava ja kõigi taustamaterjalidega (ingl k)