Euroopa Kohus võrdsustas GMOsid sisaldava mee muude
GMO-toodetega
Euroopa Kohus leidis, et GM maisi õietolmu sisaldav mesi kuulub EL
määruse nr (EÜ) 1829/2003 reguleerimisalasse, kuigi GM maisisordilt pärinev
õietolm ise ei ole määruse tähenduses käsitatav organismi ega GMOna, kuna on
kaotanud paljunemisvõime ning sellel puudub igasugune võime üle kanda temas
sisalduvat geneetilist materjali. Kohus pidas võimalikuks, et sellist õietolmu
sisaldava mee puhul on tegemist GMOdest
toodetud koostisosi sisaldava toiduga. Kohus argumenteeris enda seisukohta
asjaoluga, et õietolm ei ole võõras aine ega mustus mee sees, vaid mee
tavapärane koostisosa ning seda ei tohi üldjuhul ka eemaldada lähtuvalt EL
direktiivi 2001/110/EÜ (nn meedirektiivi) II lisa lõikest 3. Seejuures
ei ole oluline, kas GM-taimelt saadud materjal on toitu sattunud tahtlikult või
juhuslikult ning millises koguses seda mees leidub.
Euroopa Kohtu seisukohast tulenevalt on GM maisi õietolmu tahtmatult
sisalduva mee turuleviimine lubatud vaid EL määruse (EÜ) nr 1829/2003 artikkel
4 lõike 2 alusel väljastatud loa alusel.
Kohus rõhutas, et loa- ja
järelevalvekohustuse puhul pole oluline GM-materjali hulk mees. Toidu
märgistamisel GMOsid sisaldava toiduna kohaldatakse seevastu piirmäära, milleks
on 0,9 % toidu üksikutes koostisosades või ühest komponendist koosnevas toidus,
tingimusel et GMOde sisaldus toitudes on juhuslik või tehniliselt vältimatu.
Otsuse tähendus
ja võimalikud tagajärjed
Kõnealuse kohtuotsuse puhul on tegemist põhjapaneva otsusega
eelkõige seetõttu, et seni ei ole GM-kultuuri õietolmu sisaldavat mett
GM-toiduks loetud (ehkki on olnud selge, et nt mahetootmises on GMOde
kasutamine keelatud ja seetõttu ei tohiks ka mahemesi GM-kultuuri õietolmu
sisaldada).
KÕKi hinnangul võiks otsusel olla edaspidi oluline tähendus mahe-,
tava- ja GMO-põllunduse kooseksisteerimise reeglite paikapanemisel EL
liikmesriikides, sh Eestis. Eesti vastavates õigusnormides
on ette nähtud, et GM-põllukultuuri kasvatada sooviv isik peab kirjalikult
teavitama oma kavatsusest kuni 3
km kaugusel asuva mesila omanikku, kui viimane on
avaldanud soovi, et teda teavitataks. Selle regulatsiooni väljatöötamisel 2007.
aastal oli vaidlusküsimuseks ka see, kas mesi on loomne toode või on seda
võimalik GMO-tootena käsitleda ning kas teavitamiskohustus on üldse õigustatud.
Euroopa Kohtu värske otsus lükkab selgelt ümber tollal
Põllumajandusministeeriumi nõustanud Saksa ekspertide seisukohad, nagu ei oleks
mett võimalik GMO-tootena käsitleda, ning toob ilmselt kaasa palju peavalu
mesinikele, kes peavad hakkama tõsiselt kaaluma, kus oma mesitarusid hoida.
Samuti tekib küsimus, kas mesinike teavitamisest piisab või oleks
GM-põllukultuuri kasvatamiseks ikkagi vajalik mesilaomaniku nõusolek.
Euroopa keskkonnaorganisatsioonid on
juba nimetanud kohtuotsust mesinike ning GMO-vaba liikumise võiduks,
leides, et see toob selgelt esile GM- ja tavapõllumajanduse kooseksisteerimise
võimatuse.
Vt Euroopa Kohtu
otsust C-442/09
|