Riigikohus: Natura
hindamine tuleb läbi viia, kui mõju ei ole välistatud
Riigikohus tegi 6.
detsembril otsuse kohtuasjas 3-3-1-56-12,
milles võttis olulisi seisukohti seoses Natura 2000 võrgustiku aladele avalduva
mõju hindamise (nn Natura hindamise) kohustusega. Kui senises halduspraktikas
on Natura hindamise algatamise eelduseks võetud tingimus, et tegevusel võib
olla oluline mõju Natura 2000 võrgustiku alale, siis Riigikohus on selgelt
järginud juba Euroopa Kohtu poolt nö Waddenzee kohtuasjas võetud seisukohta,
mille kohaselt hindamine tuleb algatada siis, kui mõju ei ole välistatud.
Asjaolud
Kaebaja oli vaidlustanud
Salme Vallavalitsuse korralduse, millega anti endisele Kadakaranna kinnistule ehitusluba
drenaažitorustiku ehitamiseks. Kinnistu asub täies ulatuses Natura 2000 alal.
Ehitusloa menetluses ei algatatud keskkonnamõjude hindamist; vallavalitsus
tugines seejuures eelkõige Saaremaa Keskkonnateenistuse kooskõlastusele, milles
ei peetud keskkonnamõjude hindamist vajalikuks.
Kaebaja esitas kaks
eksperdihinnangut, mille kohaselt on ehitustegevusel oluline mõju Natura 2000
võrgustiku alale. Seetõttu oli asjas peamiseks vaidlusküsimuseks, kas antud
juhul oleks tulnud ehitusloa menetluses läbi viia keskkonnamõju hindamine.
Natura hindamise kohustus ja selle käsitlus senises halduspraktikas
Kohustus hinnata Natura
2000 võrgustikku kuuluvaid alasid mõjutavate tegevuste keskkonnamõju tuleneb EL
direktiivi 92/43/EMÜ (nn loodusdirektiivi) art 6 lõikest 3. Eesti õigusesse on
loodusdirektiivist tulenev kohustus üle võetud keskkonnamõju hindamise ja
keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) sätetega. Meie õigusnormide kohaselt
viiakse Natura hindamine läbi keskkonnamõju hindamise (KMH) või keskkonnamõju strateegilise
hindamise (KSH) menetluses. KMH, KSH ja Natura hindamise temaatika kohta võib
lähemalt lugeda KÕKi kodulehe vastavast
teemarubriigist.
Natura aladele avalduva
mõju hindamise eripära seisneb selles, et kui tavapäraselt on keskkonnamõju
hindamise algatamise eelduseks tõenäosus, et kavandataval tegevusel võib olla
oluline keskkonnamõju, siis Natura 2000 aladel on küsimus üldistatult selles,
kas mõju hindamise võib ära jätta. Euroopa Kohus on mitmel korral
selgitanud loodusdirektiivi art 6 lõike
3 sisu ja rakendamise eelduseid, tuntuim sellekohane lahend tehti kohtuasjas nr
C-127/02, nn Waddenzee asjas. Euroopa
Kohtu praktikast tulenevad art 6 lõike 3 tõlgendamise osas selged juhised –
mõjusid tuleb hinnata iga kavandatava tegevuse puhul, mille osas ei saa välistada olulist mõju Natura
alale. Hindamine tuleb läbi viia kõigil nendel juhtudel, kui esineb kahtlus olulise mõju puudumise
või esinemise osas. Ainult siis, kui mingit
kahtlust ei jää, võib hindamise ära jätta.
Senises halduspraktikas
on nii kohalikud omavalitsused kui Keskkonnaamet lähtunud Natura aladel mõju
hindamise algatamise otsustamisel pigem tavapärasest mõju hindamise algatamise
kriteeriumist – kas tegevusel võib olla oluline mõju. Mõju hindamine jäetakse
sageli algatamata, tuginedes eksperthinnangutele, mille kohaselt kavandataval
tegevusel „tõenäoliselt ei ole“ olulist mõju Natura 2000 alale.
Riigikohtu seisukohad
Riigikohus rahuldas
6.12.2012. a otsusega Elvi Maripuu kassatsioonikaebuse. Kohus leidis, et Natura
2000 võrgustikku kuuluvad eriti tundlikud alad, mille seadusevastaseks
kahjustamiseks võib piisata oluliselt väiksemast keskkonnamõjust kui tavapärase
loodus- või elukeskkonna puhul. Kuna sellistele aladele olulise
keskkonnamõju avaldamine on ka eraldiseisvaks KMH kohustuslikkuse aluseks,
tuleks „oluliseks“ pidada mitte ainult KeHJS § 5 tingimustele vastavaid
tegevusi, vaid iga tegevust, mis võib kahjustada ala kaitse-eesmärke.
Riigikohus viitas nii
Euroopa Kohtu poolt asjas nr C-127/02 tehtud otsusele kui järgnevatele
lahendiele ning tõi välja, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb
hindamine läbi viia alati, kui objektiivse teabe põhjal pole välistatud, et kavandataval tegevusel on eraldi või koos muude
kavade või projektidega Natura alale oluline mõju. Antud juhul ei nähtunud
vaidlustatud korraldusest nõuetekohase eelhindamise läbiviimist, mis võimaldaks
järeldada, et kavandatava tegevuse mõju Natura ala kaitse-eesmärkidele on välistatud.
Asjas tuvastatu kohaselt on olukord hoopis vastupidine - Tümina kinnistul
paiknevate Natura 2000 võrgustiku raames kaitstavate elupaigatüüpide pindala
võib ehitustegevuse tagajärjel väheneda ja seda ka esmatähtsa elupaigatüübi
osas. Seega oleks ehitusloa menetluses tulnud KMH algatada.
Oluline on välja tuua
Riigikohtu etteheide kohalikule omavalitsusele, et too tugines KMH algatamata
jätmisel üksnes Saaremaa Keskkonnateenistuse kooskõlastusele, millest aga
samuti nõuetekohast eelhindamist ei nähtunud.
Lisaks võttis
Riigikohus olulise seisukoha kaebeõiguse
küsimuses. Antud asjas
taotles kaebajaks olev kinnistuomanik, et ei lubataks tema kõrvalkinnistul
ehitustegevust, mis võib tema enda Natura 2000 võrgustiku alal asuva kinnistu
looduskeskkonda oluliselt kahjustada. Riigikohus leidis, et ehkki Natura 2000
võrgustiku alale avalduva keskkonnamõju hindamise eesmärgiks ei ole otseselt
isikute omandiõiguse kaitse, kaitstakse selle sättega käesoleval juhul
õigushüve, mis on samaaegselt ka omandiõiguse kaitsealas. Selle seisukohaga ei
ole nõustunud riigikohtunik Indrek Koolmeister, kes on oma eriarvamuses
leidnud, et omandiõiguse instituudi ülesandeks pole siiski keskkonnakaitseliste küsimuste
lahendamine ning omandiõigusest pole tuletatav iseseisev subjektiivne õigus
looduskeskkonna kvaliteedile. Seega ei oleks Riigikohus I. Koolmeistri arvates
pidanud kaebeõiguse osas tuginema omandiõiguse kaitsele, vaid analüüsima
kaebaja muude õiguste rikkumist või võimalikku puutumust asjaga.
Riigikohtu lahendi olulisus
KÕKi hinnangul peaks Riigikohtu lahend
mõjutama senist halduspraktikat eelkõige Natura hindamise küsimuses, kuna
kordab sõnaselgelt üle Euroopa Kohtu praktikast tulenevad tõlgendusjuhised,
mille kohaselt Natura hindamine tuleb läbi viia kõigil juhtudel, mil oluline
mõju Natura 2000 alale ei ole välistatud. See tähendab, et Natura hindamist
võidakse tulevikus varasemast sagedamini läbi viia. Põhjalikum arendustegevuse
mõjude väljaselgitamine võiks omakorda tõsta nende suhtes langetavate otsuste kvaliteeti. Keskkonnaalase kaebeõiguse küsimus jääb
ilmselt ka edaspidi kohtupraktikas selginema, kuna hetkel ei ole kohtupraktika
pinnalt lõpuni selge, millised on üksikisikute keskkonnaasjades
kohtussepöördumise võimalused ja piirid.
Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-56-12
Riigikohtunik Indrek
Koolmeistri eriarvamus
|
