Riigikohus selgitas, millal võib kohalik omavalitsus keelduda maavarade
uurimiseks loa andmisest (3-3-1-37-15)
11. novembril tegi Riigikohus otsuse vaidluses, mille
keskseks küsimuseks oli, millistele argumentidele tuginedes saab kohalik
omavalitsus (KOV) keelduda geoloogilise uuringu loa kooskõlastamisest. Antud
juhul oli omavalitsus tuginenud eelkõige asjaolule, et ei pidanud tulevast
kaevandamist selle mõjude tõttu võimalikuks. Küsimus, kas kaevandamise mõjusid
ja võimalikkust saab pidada argumendiks, on praktikas põhjustanud mitmeid
vaidlusi, mida kajastasime ka oma 2013.
a kohtupraktika analüüsis. Senini puudus selles küsimuses aga Riigikohtu
seisukoht. Järgnevas uudises tutvustame Riigikohtu otsust lähemalt.
Õiguslik küsimus
Õiguslik küsimus, mis nii selles kui mitmes varasemas
vaidluses oli tekkinud, seisnes maapõueseaduse (MaaPS)
sätete tõlgendamises. MaaPS § 14 lg 2 ja § 20 lg 1 p 9 kohaselt kaasatakse KOV
Keskkonnaameti poolt geoloogilise uuringu loa andmise menetlusse ning KOVi
keeldumine nõusoleku andmisest on üheks loa andmisest keeldumise aluseks. KOV
keeldumisest saab mööda minna vaid selle läbi, et uuringuloale annab oma
nõusoleku Vabariigi Valitsus. Üheks KOV nõusolekut puudutavaks põhiliseks
vaidlusküsimuseks on kujunenud kas ja kuivõrd võib omavalitsus arvestada
kaevandamisega seotud ajasolusid ja seda, et ei pea hilisemat kaevandamist
võimalikuks.
Senine praktika
Alamate astmete kohtute senine praktika selles õiguslikus
küsimuses oli muutlik. Kuni 2010. aastani leidsid kohtud, et kuna uuringuloa
andmise ja kaevandamisloa menetlused on erinevad menetlused, ei tohiks KOVid
kaevandamisega seotud asjaolusid uuringuloa menetluses arvestada. 2010. aastal
tegi Tartu Ringkonnakohus aga vastupidise otsuse. Haldusasjas 3-10-571 sedastas
kohus, et kuna Tapa vald ei pidanud uuringule järgnevat kaevandamist
võimalikuks, oli lähtudes tõhusa ja ausa haldusmenetluse põhimõttest
uuringuloaga mittenõustumine õigustatud. Järgnevad Tartu Halduskohtu lahendid
järgisid juba seda lahendit. Ühes lahendis (asjas 3-11-2030) jõudis kohus
koguni seisukohale, et kui kohalik omavalitsus uuringuloa menetluses ei ole
vastuargumente kaevandamisele esitanud, ei tohiks ta seda teha ka
kaevandamisloa menetluses.
Riigikohtu seisukoht
Uues otsuses võttis Riigikohus lähtekohaks, et kohaliku
omavalitsuse otsus uuringuloaga nõustumise üle on kaalutlusotsus, mille
tegemisel peab omavalitsus lähtuma omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna
huvidest. Seda oli Riigikohus rõhutanud juba ühes varasemas põhiseaduslikkuse
järelevalve asjas (3-4-1-9-09).
Riigikohus leidis, et ühe kaalutlusena võib KOV arvestada ka
seda, et kaevandamise võimalikkus tulevikus on ebatõenäoline. Kaalukas ja
asjakohane argument selles valguses on Riigikohtu hinnangul ka see, et
kaevandamine võib halvendada ümbruskonna elanike elutingimusi, samuti võib
argumendiks olla planeeringutega seatud eesmärkide saavutamise takistamine.
Teiselt poolt leidis Riigikohus, et kaalutlusena tuleb arvestada ka uuringute
käigus kogutava teabe väärtusega.
Kokkuvõttes leidis Riigikohus, et ka juhul, kui omavalitsus
ei pea tulevast kaevandamist võimalikuks, võib ta siiski anda nõusoleku
uuringute teostamiseks, väljendades samas oma seisukohta nõusolekut andes. Sel
juhul võib taotleja ise otsustada, kas tal on mõistlik uuringuid üldse läbi
viia või ei.
Isegi kui omavalitsus peaks uuringuloaga nõustuma, võib
omavalitsus Riigikohtu hinnangul keelduda kaevandamisloale nõusoleku andmisest.
Riigikohus toonitas (ilmselt pidades silmas varasemat Tartu Halduskohtu
lahendit), et kaevandamisloale nõusoleku andmisest võib KOV keelduda ka juhul,
kui ta on uuringuloaga ilma reservatsioonideta nõustunud.
Järeldused ja hinnang
KÕKi hinnangul on hea, et Riigikohus on selles praktikas
vaidlusi tekitanud küsimuses seisukoha võtnud . Hea on, et kohus on selgitanud
nii seda, milliseid kaalutlusi võib omavalitsus otsust tehes arvesse võtta, kui
uuringuloa ja kaevandamisloa menetluse omavahelist suhet. Kuigi Riigikohus seda
sõnaselgelt ei väljendanud, võib otsusest välja lugeda, et uuringuloa saamine
ei tekita isikutes õiguspärast ootust kaevandamisloa saamiseks.
Murekohaks on, et otsusest ei tulene selget seisukohta,
millistel tingimustel võib omavalitsus keelduda uuringuloast kaevandamisega
seotud asjaolude tõttu. Ühelt poolt Riigikohus küll nentis, et kaevandamisega
seotud asjaolud on kaalukaks argumendiks ja nõusoleku andmisel on omavalitsusel
suur otsustusruum. Teiselt poolt viitas kohus, et hoolimata kaevandamise
võimatuks pidamisest võib omavalitsus anda uuringuloale oma nõusoleku. Seega
andis Riigikohus mõista, et otsus, kas anda nõusolek (viidates kaevandamise
võimatusele) või sellest keelduda, tuleks jätkuvalt teha üksikjuhtumi
asjaoludest lähtuvalt. Kuigi seisukoht on õiguslikult korrektne, tähendab see
praktikas tõenäoliselt vaidluste jätkumist.
Kohtuotsuse
tekst
|
