Riigikohus selgitas mürareeglite kohaldamise
ning Natura-hindamise reegleid (3-3-1-88-15)Augusti alguses tegi Riigikohus
olulise lahendi, milles selgitas põhjalikult kehtivate müra normtasemete
kohaldamist praktikas, mürahäiringu planeeringus käsitlemise nõudeid ning
Natura-hindamise läbiviimise korda. Vaidluse algatajaks oli üks Hanila valla elanik,
kelle kinnistu lähedusse plaaniti detailplaneeringu alusel rajada kaks
tuulegeneraatorit. Seejuures ei olnud tegemist ainsate generaatoritega
piirkonnas: sellesse Lääne-Eesti piirkonda oli vähehaaval püstitatud juba
keskmise suurusega tuulepark. Käesolevas uudises anname ülevaate Riigikohtu
olulisematest seisukohtadest ning selgitame, miks on tulevase praktika
seisukohalt tegemist olulise lahendiga.
Müranormide kohaldamine
Üheks esimeseks vaidlusküsimuseks
oli, kas kaebaja kinnistul tuli kohaldada müra piirtaset või taotlustaset.
Vastavalt kehtivale õigusele on taotlustase normtase, mida kohaldatakse „uutel
planeeritavatel aladel“ ehk aladel, kus on planeeringud või ehitusprojektid
kehtestatud pärast 2002. a. Piirtase on vähem range normtase, mis kehtib igal
pool mujal. Riigikohus leidis, et ka uue planeeringu alusel rajatud tuuliku
poolt mõjutatud elamualal tuleb järgida rangemaid taotlustasemeid.
Teine müranormide kohaldamist
puudutav küsimus oli, kas müra normtasemeid tuleb järgida kogu kinnistul või
vaid elamu vahetus läheduses. Riigikohus nõustus kaebajaga selles osas, et
päevased, leebemad müranormid kohalduvad
kogu kinnistul. Samas leidis Riigikohus, et öised ja rangemad müranormid
kehtivad vaid elamu vahetus läheduses.
Oluline oli ka Riigikohtu
järeldus, et mürahäiringute ja nende vähendamise meetmete planeeringutes
käsitlemisel ei piisa vaid õigusnormides sätestatud piirides püsimisest. Leida
tuleb optimaalne tasakaal kõigi puudutatud isikute huvide vahel. Riigikohus on
ka ühes varasemas otsuses (haldusasjas 3-3-1-17-14)
rõhutanud, et kauakestev tugev soovimatu heli võib mõjutada inimese
psühholoogilist heaolu ja selle kaudu tervist ning müra mõju isikule on
individuaalne. Seetõttu pidas Riigikohus oluliseks kaalutlusveaks seda, et vald
piirdus vaid müranormide ületamise kontrolliga ja ei kaalunud veelgi rangemate
piirangute kehtestamist.
Müra eest kaitsvate meetmete kajastamine detailplaneeringus
Oluliseks vaidlusküsimuseks oli
ka see, kuivõrd konkreetselt oleks tulnud mürahäiringut leevendavad meetmed
detailplaneeringusse kirja panna. Planeeringu materjalide kohaselt oli üheks
peamiseks meetmeks, mis võinuks mürahäiringut vähendada, väiksema võimsusega
(2,3 MW) tuulikute püstitamine. Sellest oli lähtutud ka müra-uuringute
tegemisel. Planeeringu materjalide kohaselt olevat valla ja arendaja vahel
sõlmitud kokkulepe, et enam kui 2,3 MW võimsusega tuulikuid ei püstitata. Samas
detailplaneering ise lubas ka kuni 3 MW võimsusega generaatorite püstitamist.
Riigikohus leidis, et kuna
tegemist oli olulise leevendava meetmega, mille järgimata jätmine võinuks kaasa
tuua müra normtasemete ületamise, oleks see pidanud olema selge piiranguna
planeeringusse kirja pandud. Kohus rõhutas, et vastasel juhul ei oleks kaebaja
õiguste kaitse efektiivselt tagatud. Hoolimata sellest, et maaomanikul oleks ka
pärast tuulikute rajamist võimalik nõuda müranormatiividest kinnipidamist, võib
normide rikkumise tõendamine osutuda keeruliseks. Samuti oleks ebamõistlik
asuda müraprobleemidega tegelema pärast tuuliku püstitamist ja nende tekkimist.
Neil põhjustel otsustas Riigikohus, et rikkumine on sedavõrd oluline, et
planeering tuleb tühistada.
Mürahindamine ja –mõõtmised
Kaebaja heitis ette veel seda, et
müra hindamise käigus ei võetud arvesse kõiki müraallikaid. Eelkõige puudutas
see lähedalasuvast dolokivikarjäärist lähtuvat müra. Vald väitis nii
planeerimismenetluses kui kohtumenetluses vastu, et karjääri ja tuuliku müra ei
kumuleeru, seda lähemalt põhjendamata. Riigikohus leidis, et väidet, et müra ei
kumuleeru, tuleb põhjendada just haldusorganil. Kui seda tehtud ei ole, ei lähe
tõendamiskoormus kaebajale.
Riigikohus võttis seisukoha ka
kaebaja poolt esitatud, pärast planeeringu kehtestamist tehtud müra mõõtmise
tulemuste osas. Tegemist oli reaalsete mõõtmistulemustega, mis näitasid, et
kohtades, kus modelleerimise tulemusena ei tohtinuks müra ületada 40 dB, on
tegelik müratase 45 dB. Kuigi mõõtmised olid tehtud pärast detailplaneeringu
kehtestamist ja ei saanud olla määravaks planeeringu kehtestamisel, leidis
kohus, et kohtumenetluses oli tegemist igati asjakohase tõendiga. Kohus leidis,
et sellised mõõtmistulemused võivad viidata varasemate müraarvutuste
ebausaldusväärsusele.
Koostamisel oleva maakonna teemaplaneeringu arvestamine
Samal ajal, kui koostati
vaidlusalust detailplaneeringut, toimus ka maakonna tuuleenergeetikat puudutava
teemaplaneeringu koostamine. Ühe teemana käsitleti teemaplaneeringus seda, kui
kaugele elamutest tasub tuulikuid rajada. Erinevate seisukohtade jm materjalide
põhjal peeti optimaalseks kauguseks 1000 m (ühes vallas isegi 2000 m). Riigikohus
rõhutas, et kuigi teemaplaneering ei olnud detailplaneeringu kehtestamise
hetkeks jõustunud, oli selle põhimõtete näol tegemist olulise asjaoluga, mida
pidanuks arvestama ka detailplaneeringu koostamisel. Et seda antud juhul ei
tehtud, luges kohus selle oluliseks kaalutlusveaks.
Üldplaneeringu muutmine
Detailplaneeringu koostamise ajal
kehtinud Hanila valla üldplaneering käsitles ka tuuleenergia tootmist.
Üldplaneeringu kohaselt oli Esivere külla kavandatud täiendavalt kuni 20
tuulegeneraatorit koguvõimsusega 30 MW. Detailplaneeringu kehtestamisega ületati
seda võimsust 6 MW võrra. Riigikohus leidis, et see kujutas üldplaneeringu
põhilahenduse muutmist, kuna üldplaneeringus sätestatud tootmisvõimsuse näol
oli tegemist valla ruumilise arengu põhimõtetega ning säästva ja
tasakaalustatud ruumilise arengu tingimustega. Riigikohtu hinnangul tuli
üldplaneeringut tõlgendada selliselt, et selles toodust suuremas mahus
tuuleenergia tootmist ei peetud vajalikuks. 30 MW oli antud juhul
üldplaneeringus sätestatud piiriks, millises mahus vallaelanikel tuleb
tuulegeneraatorite tööga kaasnevaid riiveid taluda. Seda piiri ületavat
detailplaneeringut oleks pidanud menetlema üldplaneeringu põhilahendust
muutvana; seda aga antud juhul tehtud ei olnud.
Natura hindamise läbiviimine
Lisaks tuulikute müraga seotud
argumentidele oli kaebaja põhiliseks etteheiteks, et keskkonnamõjude
strateegiline hindamine (KSH) jäeti õigusvastaselt algatamata. Kaebaja leidis,
et KSH tulnuks algatada, kuna projekt võis negatiivselt mõjutada lähedal asuvat
Natura 2000 võrgustiku ala (Väinamere hoiuala asus 700 m kaugusel). Seejuures
leiti ka KSH vajalikkuse kohta tehtud eelhinnangus, et tuulikute vale
paigutusega võib kaasneda oluline negatiivne mõju Väinamere hoiualale ning
kaistavatele linnu- ja loomaliikidele.
Riigikohus leidis, viidates nii
Euroopa Kohtu kui enda varasemale praktikale (otsusele haldusasjas 3-3-1-56-12), et
kuna mõju Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidele ei olnud välistatud, oleks pidanud
KSH igal juhul läbi viima. Kuigi planeeringumenetluses koostati Natura-ala
kaitseväärtuste kohta eksperthinnang, ei pidanud Riigikohus seda piisavaks.
Arvestamata jäeti kumulatiivne mõju; lisaks vaidlusalusele kahele tuulikule oli
piirkonnas veel ca 20 tuulikut, mille kogumõju polnud kordagi hinnatud. Samuti
ei olnud järgitud KSH menetlusnõudeid ega KSH aruande sisunõudeid. Eeltoodud
põhjustel leidis Riigikohus, et KSH algatamata jätmine oli õigusvastane. Kuna
sellest tulenevalt puudus otsustamiseks vajalik info, oli detailplaneeringu
tühistamine õigustatud ka Natura hindamise vigade tõttu.
Kokkuvõte ja järeldused
KÕKi hinnangul aitab uus
Riigikohtu lahend selgitada mitmeid küsimusi, mis müranormide kohaldamisel
praktikas sageli tekivad. Kuigi keskkonnaministeerium on äsja valmistanud juba
uued müra normtasemeid puudutavad õigusaktid, peaks meie hinnangul ka tulevikus
lähtuma Riigikohtu poolt sedastatud põhimõttest, et mürahäiringut tuleks
piirata võimalikult suures ulatuses, arvestades erinevaid huve ja õiguseid.
Ebapiisavaks on keskkonnaotsuste tegemisel vaid müra normtasemetest
kinnipidamise kontrollimine. Riigikohtu poolt võetud lähenemine vastab ka
keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 23 lg-le 4. Selle sätte kohaselt loob
keskkonna kvaliteedi piirväärtuse (nt müranormi) ületamine vaid eelduse, et
isikute õigust tervise ja heaolu vajadustele on rikutud. Sõltuvalt asjaoludest
võib isikute õigust rikkuvaks olla ka juba väiksema ulatusega häiring. Samuti
võiks eelduslikult ka tulevikus jääda kehtima põhimõte, et ka uute
planeeritavate objektide mõjualas tuleb kohaldada taotlustasemeid.
Oluliseks võib pidada ka, et Riigikohus
rõhutas, et nii mürahinnangu andmisel kui nn Natura hindamisel on oluline välja
selgitada kavandatava tegevuse koosmõju teiste olemasolevate või teadaolevalt
planeeritud tegevustega. Selline lähenemine on hädavajalik, et vältida nn „salami-slicing“-efekti, ehk olukorda,
kus üks suur arendusprojekt tükeldatakse väiksemateks osadeks just selleks, et
vältida põhjalikku keskkonnamõjude hindamist. Antud juhul oli tegemist just
sellise näitega: üksikute tuulikute rajamise tulemusena oli külas juba mitmekümne
tuulikuga tuulepark, ent selle mõjud Natura-aladele olid jäänud hindamata.
Loodetavasti on ka sellest aspektist tegu õpetliku lahendiga kõigile
arendajatele ja otsusetegijatele.
Riigikohtu otsus
|
