Riigikohus:
avalikes huvides kasutatavale paisule kalapääsu rajamise kohustuse seadmise
kulusid ei pea kandma vaid paisuomanik (RKHKo 3-22-2082)
Riigikohus tegi 30.
aprillil otsuse OÜ Hellenurme Veski ja
keskkonnaameti vaidluses (3-22-2082), mis puudutas
keskkonnaloale lisatud kõrvalkohustust rajada kalapääs Natura 2000 võrgustiku
alal paiknevale Hellenurme paisule Elva jõel.
Riigikohus tühistas
loale määratud kõrvalkohustused, rõhutades, et Keskkonnaamet ei olnud piisavalt
selgitanud kalapääsu vajalikkust ja ei olnud arvestanud paisuga seotud avalikku
huvi ning muinsuskaitselisi väärtusi. Tegemist on olulise lahendiga, mis täpsustab
Natura 2000 nõuete, veekaitse eesmärkide ja kultuuripärandi kaitse omavahelist
tasakaalustamist.
Asjaolud
OÜ Hellenurme Veskile
kuulub Elva jõel Hellenurme paisul asuv ajalooline elektrijaam ja vesiveski,
mis on muinsuskaitse all. Pais paikneb Natura 2000 võrgustiku alal, mille
eesmärgiks on elupaigatüübi „jõed ja ojad“ kaitse ning mitmete kaitstavate
liikide nagu paksukojalise jõekarbi, hariliku hingu ja rohe-vesihobu kaitse.
Keskkonnaamet andis
2022. aasta juunis Hellenurme Veski taotluse alusel jõe paisutamiseks ja
hüdroenergia kasutamiseks tähtajatu vee erikasutusloa, kuid määras loas
kõrvaltingimused, mille kohaselt pidi kaebaja:
●
rajama kalade läbipääsu hiljemalt 15. septembriks
2027,
●
esitama kalapääsu projekti 2023. aasta lõpuks,
●
laskma eksperdil teha paisjärve setteuuringu
hiljemalt 1. jaanuariks 2026.
Keskkonnaamet tugines
kõrvaltingimuste määramisel veeseaduse sättele (VeeS § 174 lg 3), mille järgi
on Hellenurme paisul kalade läbipääsu tagamine kohustuslik. Ida-Eesti
veemajanduskava 2015-2021 järgi on Elva jõe kõnealuse lõigu seisund kesine.
Selle põhjuseks on paisud ja paisjärved, mis halvendavad kalade elutingimusi
ning tõkestavad kalade rändeid, kusjuures kõige suuremaks probleemiks on
Hellenurme pais. Kalade läbipääsu rajamine on ette nähtud veemajanduskava
eelnõus aastateks 2022-2027.
Kaebaja - OÜ
Hellenurme Veski - vaidlustas loa, kuna leidis, et loas seatud kõrvaltingimused
on ebaproportsionaalsed. Kalapääsu rajamise maksumus võib olla
325 000-830 000 eurot, ent kaebaja arvates puudub kindlus, et
paisutuse säilimine tooks kaasa Natura ala elupaikade seisundi halvenemise.
Kaebus jäeti
rahuldamata nii haldus- kui ka ringkonnakohtus. Riigikohus võttis aga esimese
ja teise astme kohtutest erineva seisukoha.
Riigikohtu seisukohad
Riigikohus leidis, et
kaebus on põhjendatud ja Keskkonnaameti korraldus on õigusvastane. Riigikohtu
hinnangul lähtus Keskkonnaamet ennatlikest ja ebatäpsetest seisukohtadest.
Keskkonnaametil tuleb otsustada kalapääsu rajamise küsimus uuesti (kusjuures ei
saa välistada, et uuel lahendamisel osutub kalapääsu rajamine vältimatuks).
Riigikohus tõi välja
mitmed puudused Keskkonnaameti otsuses nii Natura 2000 aladel kehtivate normide
rakendamisel kui ka veeseadusest tuleneva kalapääsu nõude ja sellest erandi
tegemise kaalumisel.
1. Natura 2000 aladel kehtivate normide ebaõige
kohaldamine
●
Riigikohus selgitas esmalt (p 22-25), et Hellenurme
paisul toimuv paisutamine on EL loodusdirektiivi mõistes mitte uus, vaid
„jätkuv tegevus“, kuna sellega on alustatud enne Natura alade moodustamist
2004. a. Varasemast kohtupraktikast (RKHKo
3-17-1739/80) tuleneb, et sellist tegevust võib jätkata juhul, kui see ei põhjusta
elupaikade või liikide seisundi halvenemist võrreldes Natura ala
moodustamise hetkega. Hüdroenergia kasutamine elektri tootmiseks oli aga
uus tegevus, mille mõju hindamisel tuli võrdlustasemeks võtta olukord, kus
elektritootmine puuduks.
●
KeA ei esitanud piisavalt täpset analüüsi selle
kohta, kas ja kuidas paisutamisel tegelikult oleks selline halvendav mõju
Natura ala elupaigale või liikidele, mis õigustaks kalapääsu rajamise nõuet
(Riigikohtu otsuse p 30). KeA on korralduses küll välja toonud Hellenurme
paisuga kaasnevad olulised ohutegurid, kuid need on esitatud liiga üldiselt,
mistõttu ei ole võimalik hinnata, millises osas on mõju tingitud varasemast
paisutamisest, millises osas paisutamise ja hüdroenergia kasutamisest ning
millises osas elektritootmisest (p 33).
●
KeA ei põhjendanud piisavalt, milliste
konkreetsete Natura ala kaitse-eesmärkide täitmiseks on kalapääs vajalik, ega
esitanud kaalutlusi alternatiivsete, vähemkoormavate meetmete kohta nagu nt
populatsiooni seisundi säilitamiseks jõkke uute isendite laskmine ja minimaalse
voolu tagamiseks paisu vajalikul määral avatuna hoidmine (p 34).
●
Kalapääsu rajamiseks ei olnud piisavalt põhjendusi
ka liikide häirimise keelu aspektist. Mõjuhinnang näitas, et paksukojalisele
jõekarbile ja rohe-vesihobule oli ohuteguriks peamiselt eutrofeerumine,
veekvaliteedi langemine, veetaseme kõikumine ning paisu allalaskmisega kaasnev
settereostus. Korralduses ei olnud näidatud, kuidas neid ohte saaks
kalapääsuga leevendada. Oli küll selgitatud, et kalad on karbile
vaheperemeheks, ent ei olnud analüüsitud, kas see häiring on oluline ja kas see
säilib senisel tasemel või toob kaasa täiendava häirimise (otsuse p 39).
●
Riigikohtu otsusest nähtub, et ka Natura ala
kaitse-eesmärgid ei olnud määratletud piisavalt täpselt, nagu Euroopa Kohtu
praktikas on nõutud (otsuse p 40-44). Riigikohtu hinnangul puudus analüüs, millise
kvaliteeditasemega seisund millises ulatuses nii jõe kui kaitstavate liikide
kaupa kalapääsu rajamise korral tõenäoliselt saavutataks ning kas ja miks see
on vajalik (otsuse p 45).
●
Eeltoodu tõttu ei olnud Natura võrgustikuga seotud
põhjendused praegusel juhul piisavad kalapääsu rajamise kohustuse asetamiseks
kaebajale. Riigikohtu otsuse kohaselt ei välista see, et küsimuse uuel
lahendamisel võib sarnase kohustuse kehtestamine osutuda põhjendatuks (otsuse p
48).
2. Kalapääsu nõue oli sisuliselt põhjendatud, ehkki
KeA oli teinud kaalutlusvigu
●
VeeS § 174 lg 3 näeb ette kalade läbipääsu tagamise
lõhejõgede paisudel, kuid § 174 lg 4 võimaldab sellest teha erandi kaaluka
põhjuse olemasolul. Riigikohus leidis, et sellise erandi tegemist võib
õigustada ka oluline avalik huvi, nt suure väärtusega kultuuripärandi kaitsmise
huvi. Erandi kaalumisel võib seejuures arvestada ka õiguslikult
mittesiduvaid eesmärke, sh veel kehtestamata keskkonnakavasid (otsuse p 52,
viitab varasemale Riigikohtu praktikale asjas 3-20-2273, p 17 ning 3-3-1-87-12, p 12).
●
Riigikohtu hinnangul pole kahtlust, et
põhimõtteliselt aitaks toimiv kalapääs parandada nii jõe kui pinnaveekogumi
seisundit. See nähtub veemajanduskavast, selle vahearuandest kui
eksperdiarvamusest. Riigikohus leidis, et põhimõtteliselt saaks neid andmeid
lugeda piisavaks, et keelduda VeeS § 174 lg 4 erandi tegemisest (otsuse p
53).
●
KeA oli teinud kaalutlusvea leides, et kalapääsust
loobumine on välistatud Natura reeglitest tulenevate kohustuste tõttu.
Praegusel juhul ei olnud tehtud kindlaks, et kalapääsu rajamine oli tegelikult
loodusdirektiivi kohaselt nõutav. Kuna KeA oli kalapääsu vajalikkust
põhjendanud ülekaalukate argumentidega, oli Riigikohtu arvates vähetõenäoline,
et viga mõjutas lõppotsust, ehkki sellist mõju ei saa ka täielikult välistada
(otsuse p 56).
3. Kulude asetamine ainult kaebaja kanda oli
ebaõiglane
●
Riigikohus leidis, et paisuga seotud kulude jäik
asetamine ainult kaebaja kanda oli ebaõiglane (otsuse p 57), kuna pais teenib
avalikku huvi.
●
VeeS § 174 lg 4 näeb muuhulgas ette võimaluse
jagada omaniku või valdaja kulusid riigi või kolmandate isikutega. Selliseks
kulude jagamiseks võib olla põhjust, kui paisutamine ei teeni vaid paisu
omaniku erahuvi, vaid ka avalikku huvi. Riigikohus leidis, et praegu oligi
sellise olukorraga tegemist – pais on võetud muinsuskaitse alla, paisjärv ja
selle ümbrus on kultuurmaastiku oluline element, paisjärve on paigutatud
kohaliku hooldekeskuse maaküttesüsteem, see on avalikult kasutatav veekogu,
kaebaja veskimuuseum on atraktiivne turismiobjekt (otsuse p 59).
●
Riigikohus leidis, et KeA oleks pidanud kulude
jagamist kaaluma, kuid sellist kaalumist ei tehtud – see oli oluline
kaalutlusviga (otsuse p 60). Kalapääsu rajamise kulude jätmine täielikult
kaebaja kanda oli lubamatu (p 61).
Kokkuvõte
Lahend täpsustab
olulisel määral seda, millistel tingimustel võib seada kalapääsu rajamise
kohustust, rõhutades eelkõige:
●
vajadust teha täpsed ja konkreetsele alale
põhinevad mõjuhinnangud, näidates Natura 2000 aladel ära, milliste
kaitse-eesmärkide täitmiseks on meede tingimata vajalik,
●
kaaluda kõiki asjakohaseid huve, sh muinsuskaitse
ja avalik huvi,
●
hinnata kulude proportsionaalsust ja nende jagamise
võimalust, eriti kui keskkonnaloa objektiks on avalikku huvi teeniv tegevus.
Hellenurme paisule
kalapääsu rajamise küsimus ei ole Riigikohtu otsusega lahendatud, vaid KeA peab
haldusmenetlust jätkama. Nagu Riigikohus viitab, ei vabasta kaebuse rahuldamine
paisu omanikku kalapääsu tagamise kohustusest, küll aga ei saa selle kohustuse
täitmist nõuda enne, kuni KeA lahendab uuesti erandi otsustamise küsimuse.
Riigikohtu
halduskolleegiumi 30.04.25 otsus asjas nr 3-22-2082
|
