23. juulil avaldas Rahvusvaheline Kohus (ICJ), ÜRO peamine kohtuorgan, nõuandva otsuse riikide rahvusvaheliste kliimakohustuste osas. Tunnistades maailma ees seisvat „pakilist ja eksistentsiaalset” ohtu, märkis Rahvusvaheline Kohus, et riikidel lasub hoolsuskohustus kasutada kõiki talle kättesaadavaid vahendeid, et võtta kasutusele ambitsioonikamaid meetmeid kliimamuutuste pidurdamiseks. Valitsuste ebapiisav tegevus võib kvalifitseeruda rahvusvaheliselt õigusvastaseks teoks, mille eest võib järgneda täies ulatuses vastutus, sealhulgas hüvitiste maksmine kannatada saanud riikidele. Tegemist on teedrajava, julge ja kaugeleulatuva seisukohaga, mis võib mõjutada oluliselt riikide kliimaalast tegutsemist.

Taustast

ICJ nõuandva otsuseni viis ÜRO Peaassamblee taotlus 2023. aastal, mis oli ajendatud kampaaniast, mille algatasid Lõuna-Vaikse Ookeani Ülikooli õigusteaduse tudengid ning mida hiljem juhtis Vanuatu ja toetas üle 130 riigi. Tegemist on esimese korraga, kui Rahvusvaheline Kohus tõlgendab riikide õiguslikke kohustusi seoses kliimamuutuste leevendamise, kohanemise ja piiriülese kahju vältimisega. Rahvusvahelisele Kohtule esitati küsimused, kas ja mil määral on riikidel rahvusvahelise õiguse kohaselt kohustus kaitsta keskkonda ning kliimasüsteemi ja millised on tagajärjed, kui riigid neid kohustusi rikuvad. Peaaegu 100 riiki ja mitmed rahvusvahelised organisatsioonid osalesid Rahvusvahelise Kohtu menetluses, esitades teravalt vastanduvaid seisukohti kehtiva õiguse raamistiku, riikide kohustuste sisu ja ulatuse ning kliimakahju õiguslike tagajärgede kohta. Vastupidiselt eeldusele, et kohus läheneb küsimustele ettevaatlikult ja jääb pigem ebamääraseks, on kohtu seisukoht ekspertide sõnul julgelt sõnastatud ning kaugeleulatuv, mistõttu võib mõjutada kliimapoliitikat ka tulevikus.

ICJ seisukoht ei ole küll õiguslikult siduv kohtuotsus, kuid see esindab maailma kõrgeima kohtuasutuse tõlgendust kehtivast rahvusvahelisest õigusest, millel on seeläbi oluline õiguslik ja poliitiline kaal. See võib avaldada märkimisväärset mõju rahvusvahelisele õigusele, diplomaatiale ja anda tugeva jalgealuse potentsiaalsetele kaebajatele kliimaalastes kohtuvaidlustes, et nõuda riikidelt tegutsemist kliimamuutuste pidurdamise nimel.

Rahvusvahelise kohtu olulised seisukohad

1.   Juriidiline kohustus ja vastutus

ICJ peamine sõnum riikidele on, et kliimaalased kohustused ei ole pelgalt soovituslikud – need on õiguslikud, sisulised ja jõustatavad. Kohus märkis, et rahvusvahelised lepingud nagu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon, Pariisi kliimalepe, ÜRO mereõiguse konventsioon sätestavad siduvad kohustused osalisriikidele tagada kliimasüsteemi ja teiste keskkonnaosade kaitse inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitmete eest. Kohus analüüsis erinevaid lepinguid ning kohalduvaid põhimõtteid ning selgitas igast lepingust tulenevaid täpsemaid kliimaalaseid kohustusi.

Olulisena tõi kohus välja, et ka rahvusvahelisest tavaõigusest tuleneb riikidele kohustus tagada kliimasüsteemi ja teiste keskkonnaosade kaitse inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitmete eest. See hõlmab esiteks kohustust vältida keskkonnale olulise kahju tekitamist, tegutsedes nõuetekohase hoolsusega ja kasutada kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid selleks, et takistada oma jurisdiktsioonis või kontrolli all toimuvat tegevust põhjustamast olulist kahju kliimasüsteemile ning teistele keskkonnaosadele, kooskõlas oma ühiste, kuid diferentseeritud kohustuste ja vastavate võimekustega. Riikidel on kohustus teha omavahel koostööd, et vältida sellise olulise kahju tekkimist. Eeltoodud kohustused on riikidel sõltumata sellest, kas nad on rahvusvaheliste kliimakokkulepete osalised või mitte. (p 271-315)

Vastutuse osas asus kohus seisukohale, et kui riik rikub mõnda nendest kohtu poolt määratletud kliimakohustust, kujutab see endast rahvusvaheliselt õigusvastast tegu, millega kaasneb selle riigi vastutus. Vastutaval riigil lasub jätkuv kohustus täita rikutud kohustust. Rahvusvaheliselt õigusvastase teo toimepanemisest tulenevad õiguslikud tagajärjed võivad mh hõlmata täieliku kahju hüvitamist kannatanud riikidele hüvitise, kompensatsiooni ja rahuldamise (satisfaction) vormis. (p 405-456) 

2. Pariisi kliimaleppest tulenevad kohustused seoses kliimamuutuste leevendamisega (p 222-254)

Kohus märgib esmalt, et kuigi Pariisi kokkulepe seab eesmärgiks hoida ülemaailmne keskmine temperatuuri tõus tööstusrevolutsiooni eelse ajaga võrreldes selgelt alla 2 °C ning püüelda 1,5 °C piiri poole (artikkel 2), on 1,5 °C saanud teaduslikult põhjendatud ja kokkulepitud piiriks ohtliku kliimamuutuse ärahoidmisel. Seetõttu peab kohus soojenemise hoidmist 1,5 °C piires Pariisi kokkuleppe alusel osapoolte poolt kokkulepitud peamiseks eesmärgiks ülemaailmse keskmise temperatuuri tõusu piiramisel. (p 224)

Oma leevendamiskohustuste täitmiseks peavad kõik Pariisi kokkuleppe osapooled rakendama leppest tulenevaid meetmeid, mis annavad piisava panuse kollektiivselt temperatuuripiiri hoidmisesse. Need meetmed peavad kajastuma osapoolte riiklikult kindlaksmääratud panustes (NDC-des), mida tuleb iga viie aasta järel kohandada ja ambitsioonikamaks muuta. NDC-d peavad koos vaadelduna olema võimelised saavutama nii eesmärgi piirata üleilmset soojenemist 1,5 °C-ni võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega, kui üldise eesmärgi stabiliseerida kasvuhoonegaaside kontsentratsioon atmosfääris sellisel tasemel, mis väldib ohtlikku inimtekkelist mõju kliimasüsteemile.

Kuigi NDC-des sisalduvate meetmete ulatus ja sisu võivad erineda sõltuvalt osapoolte võimalustest ja võimekusest, ei ole osapooltel piiramatut kaalutlusõigust oma panuste määratlemisel. Kohus märkis, et arvestades kliimamuutustest tuleneva ohu tõsidust, on riigi kliimamuutuste leevendamise panuse määratlemisele ja meetmete võtmisele kohaldatav hoolsuskohustuse standard range. See tähendab, et iga osapool peab tegema kõik endast oleneva selleks, et nende panus kajastaks võimalikult kõrget ambitsioonitaset Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks. Sellest tulenevalt on osapooltel kohustus teha parimaid jõupingutusi oma lubatud eesmärkide elluviimiseks.

Osapoolte vastavust nende käitumiskohustustele Pariisi kokkuleppe alusel hinnatakse selle põhjal, kas kõnealune osapool on rakendanud nõuetekohast hoolsust ja teinud parimaid pingutusi, kasutades selle kohustuse täitmisel kõiki talle kättesaadavaid vahendeid (p 229).

3.  Hoolsuskohustuse sisu (p 281-299)

Rahvusvaheline Kohus määratles mitu olulist elementi, mis selgitavad, kuidas hoolsuskohustust tuleb kliimakontekstis mõista. Need hõlmavad:

(i) asjakohaste õiguslike ja regulatiivsete meetmete vastuvõtmist, mille eesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside heitkoguste oluline, kiire ja püsiv vähendamine, et ära hoida olulist kahju kliimasüsteemile;

(ii) teadusliku ja tehnoloogilise teabe aktiivset hankimist ja hindamist (näiteks tuginemist Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeli (IPCC) värskeimatele andmetele);

(iii) asjakohaste siduvate ja mittesiduvate normide arvesse võtmist, sealhulgas kliimakokkulepete osaliste konverentside (COP) otsused ning tunnustatud tehnilisi standardeid ja parimaid tavasid.

Näiteks on kohus viidanud otsuse punktis 243 ülemaailmse koondhindamise tulemustele, mis võeti vastu otsuse 1/CMA.5 COP 28 raames. Koondhindamine näitab, et „hoolimata üldisest edasiminekust leevendamise, kohanemise ning rakendamisvahendite ja toetuse vallas, ei ole osapooled kollektiivselt veel Pariisi kokkuleppe eesmärgi ja selle pikaajaliste eesmärkide saavutamise kursil“. Samuti tunnistatakse hindamises, et „üleilmse soojenemise piiramise saavutamine 1,5 °C-ni ilma või vaid vähese ületamiseta nõuab olulisi, kiireid ja püsivaid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendusi kogu maailmas — 43% võrra aastaks 2030 ja 60% võrra aastaks 2035 võrreldes 2019. aasta tasemega, ning CO₂ netoheite saavutamist nullini aastaks 2050“ (rõhuasetus lisatud; otsuse 1/CMA, lk 5, p 27).

Lisaks rõhutas kohus:

(iv) kesksel kohal on riigi võimekuse arvesse võtmine, st riigil on kohustus „kasutada kõiki talle kättesaadavaid vahendeid“ olulise kliimakahju ärahoidmiseks; suuremate ressursside ja elatustasemega riikidelt oodatakse kõrgemat hoolsusstandardit;

(v) vajadust võtta ennetavaid meetmeid isegi teadusliku ebakindluse olukorras, kusjuures ebakindlust ei tohi kasutada viivitamise ega tegevusetuse ettekäändena;

(vi) nõuet, et riigid viiksid läbi põhjaliku riski- ja mõjuhindamise nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate kavandatavate tegevuste suhtes, mis võivad kaasa aidata kliimakahjudele, tuginedes parimatele kättesaadavatele teadusandmetele;

(vii) kohustust teavitada ja pidada heauskseid konsultatsioone teiste riikidega, kui tegevused võivad põhjustada olulise piiriülese kahju ohu või takistada ühiseid kliimameetmeid.

Rahvusvaheline Kohus kinnitas ka tavapärast koostöökohustust, rõhutades, et rahvusvaheline koostöö on hädavajalik, kui käsitletakse sellist ülemaailmset ühist vara nagu kliimasüsteem (p 301–302).

4.   Kliimakohustuste seos inimõigustega (p 369-404)

Kohtu selgituse kohaselt eeldab inimõiguste tagamine keskkonna kaitset. Seega peavad riigid võtma kliimameetmeid mitte üksnes keskkonna kaitseks, vaid ka selleks, et täita oma inimõiguste alaseid kohustusi. Kohtukolleegium sedastab, et inimõigus puhtale, tervislikule ja jätkusuutlikule keskkonnale on eelduseks teiste inimõiguste – nagu elu, tervise, toidu, vee ja eluaseme – tegelikuks kasutamiseks (p 393).

Kohtu käsitlus seoses õigusega puhtale, tervislikule ja jätkusuutlikule keskkonnale on märgiline, ent õigusekspertide sõnul (loe nt EJIL:Talk! blogi) olulises osas ebamäärane - pole üheselt selge, kas kohus tunnustab õigust puhtale, tervislikule ja jätkusuutlikule keskkonnale eraldiseisva inimõigusena või mitte; mis on selle õiguse sisu; ning kas see õigus on osa rahvusvahelisest tavaõigusest.

 Kokkuvõtteks

Kohus tõdeb seisukohas, et antud menetlus erines kõigist eelnevalt kohtu ette toodud menetlustest. Seisukoha lõppsõnas püüab kohus panna inimkonnale südamele, et „/…/ Peaassamblee esitatud küsimused puudutavad enamat kui pelgalt juriidilist probleemi: need käsitlevad eksistentsiaalset, planeediülest probleemi, mis ohustab kõiki eluvorme ja meie planeedi terviklikkust. Rahvusvahelisel õigusel, mille autoriteedile Peaassamblee on viidanud, on selles probleemi lahendamisel oluline, kuid paratamatult piiratud roll. Selle hirmutava ja inimtekkelise probleemi täielikuks lahendamiseks on vaja kõigi inimteadmiste valdkondade — olgu selleks õigus, teadus, majandus või muu — panust. Eelkõige nõuab püsiv ja rahuldav lahendus inimlikku tahet ja tarkust — nii individuaalsel, ühiskondlikul kui ka poliitilisel tasandil — et muuta oma harjumusi, mugavusi ja senist eluviisi, et kindlustada tulevik nii meile endile kui ka neile, kes veel tulemas.“ (p 456)

Rahvusvahelise Kohtu nõuandev otsus 23.07.2025

Taustaks:

Sabin Center'i blogipostitus "The ICJ’s Advisory Opinion on Climate Change: An Introduction" (24.07.25)