Riigikohus: maakonnaplaneeringute mõjude hindamine peab andma vastuse lahenduste põhimõttelise sobivuse kohta

Riigikohus tegi 8. augustil otsuse haldusasjas nr 3-16-1472, milles andis hinnangu Hiiumaa mereplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH), nn Natura hindamise algatamata jätmise ja piiriülese koostöö õiguspärasusele. Riigikohus leidis, et planeeringu mõjude hindamine oli tuuleenergia eelisarendamise alade kindlaksmääramise osas ebapiisav ning tühistas seetõttu planeeringu vastavas osas. Tegemist on lahendiga, millel on oluline mõju tulevaste kõrgema tasandi planeeringute keskkonnamõjude hindamisele.

Loe lähemalt

KESKKONNAALASED ÕIGUSED

Õiguskantsler: tee-ehitusest puudutatud inimesi tuleb kaasata ka projekteerimistingimuste menetlusse

Õiguskantsler avaldas 18. juulil oma seisukoha seoses kaasamisega projekteerimistingimuste menetluses. Õiguskantsleri poole pöördus kinnistuomanik, keda ei kaasatud tema kinnistuga piirneva kergliiklustee rajamisse. Õiguskantsler leidis, et linnavalitsus rikkus menetlusreegleid jättes kaasamata maaomanikud, kelle õigusi (sh kinnistule juurdepääsu kaudu) liikluskorralduse muudatus piirab.

Kõnealuses juhtumis on tegemist olukorraga, kus kergliiklustee ehitamise üldine võimalus oli ette nähtud linna üldplaneeringus. Kuna kergliiklustee täpne asukoht polnud määratud planeeringuga, andis linnavalitsus oma korraldusega projekteerimistingimused, mis täpsustasid kergliiklustee rajamise üksikasju. Õiguskantsleri hinnangul on projekteerimistingimuste puhul tegemist haldusaktiga ja selle andmisel tuleb lähtuda haldusakti andmisele ja sisule esitatavatest nõuetest, mh kaasata menetlusse teega piirnevate kinnisasjade omanikud. Puudutatud isikud tuleb ära kuulata ning neile selgitada, mida rajatav tee nende jaoks kaasa toob.

Õiguskantsler leidis, et terve linnaosa ärakuulamine polnud vajalik - küll aga pidanuks andma võimaluse neile, kelle kinnistule juurdepääsu tee-ehitus mõjutas

Linnavalitsus väitis omalt poolt, et isikute arvamusi polnud vaja ära kuulata, kuna ärakuulamist vajavate isikute arv oleks olnud suurem kui 50. Linnavalitsus leidis, et kuna kergliiklustee läbi tervet linnaosa, siis selles elava 3000 isiku individuaalne ja personaalne teavitamine ja kaasamine pole haldusmenetluse läbiviimisel mõistlik ja otstarbekas.

Õiguskantsler aga linnavalitsuse seisukohaga ei nõustunud.- Õiguskantsler leidis, et kindlasti tulnuks suhelda nende inimestega, keda rajatisega seotud ümberkorraldused otseselt ja igapäevaselt puudutavad. Ülemäära suure isikute hulga ärakuulamist on võimalik ka vältida selliselt, et kuulatakse ära vaid need, kelle õigused või huvid on tõsisemalt kaalul. Käesolevas juhtumis oleks saanud kaaluda näiteks nende isikute ärakuulamist, kelle kinnistud asusid ühesuunaliseks muudetavate sõiduteede ääres ja kelle kinnistule juurdepääs võis kergliiklustee rajamise tõttu muutuda ebamugavamaks.  Õiguskantsler rõhutas ka, et puudutatud isikute kaasamiseks ei piisa vaid artiklite avaldamisest meedias. Näiteks kõnealuses juhtumis ilmus meedias mitu artiklit, milles anti ülevaade kergliiklustee ehitustöödest ja edaspidisest liikluskorraldusest. Meedias artiklite avaldamine ei asenda aga kohustust isikud vajadusel menetlusse kaasata ja ära kuulata.

Õiguskantsleri seisukoht

KESKKONNAMÕJUDE HINDAMINE

Euroopa Kohus: elektriliinide trassiraie on raadamiseks EL KMH direktiivi tähenduses (C-329/17)

Euroopa Kohus tegi 7. augustil otsuse kohtuasjas C‑329/17, milles küsiti Euroopa Kohtu eelotsust küsimuses, kas mõiste „raadamine maakasutusviisi muutmiseks“ keskkonnamõju hindamise (KMH) direktiivi II lisa punkti 1 (d) tähenduses hõlmab ka trassiraiet elektri õhuliini rajamiseks ja käitamiseks või mitte. Sisuliselt oli küsimuseks, kas trassiraie on tegevus, mille puhul tuleks keskkonnamõju hindamist kaaluda (anda nn KMH eelhinnang)..

Põhikohtuasjas oli Austria föderaalsele halduskohtule esitanud kaebuse 9 isikut, kes ei nõustunud Austria valitsuse seisukohaga, et elektri õhuliini rajamise projekti osas ei ole vaja teostada keskkonnamõju hindamist. Kohus jättis kaebuse rahuldamata. Kohus eristas raadamisele kuuluvat metsamaad pindalaga 0,4362 ha ja ala, millel tuli teha trassiraie (raiuda elektriliini all kasvavad puud, tagamaks minimaalne ohutu vahemaa elektrikaablitest) pindalaga 17,82 ha. Kohtu hinnangul ei saanud trassiraiet pidada raadamiseks, sest alal jätkub ka pärast trassi rajamist tavapärane metsa majandamine, st saab teatud ulatuses teha regulaarset metsaraiet, korraldada palkide äravedu ja puid istutada. Austria kõrgem halduskohus nõustus alama astme kohtuga, et trassiraiet ei saa pidada raadamiseks riigisisese õiguse tähenduses, kuid küsis Euroopa Kohtult, kas selline tõlgendus on kooskõlas keskkonnamõju hindamise direktiiviga.

Kohus rõhutas, et siseriiklik terminoloogia ei tohiks piirata KMH-reeglite kohaldamisala

Euroopa Kohus leidis, et kuna trassiraie on projekteeritud elektrienergia ülekandeks mõeldud õhuliini ehitamiseks ja käitamiseks, siis on maale määratud uus kasutusviis. Seega kuulub see tegevus direktiivi lisa II punkt 1 (d) kohaldamisalasse ja sellise tegevuse eel tuleb kaaluda KMH läbiviimist. Kohus selgitas ka, et KMH direktiivi kohaldamisala on ulatuslik ja eesmärk väga lai, millega oleks vastuolus see, kui II lisa kohaldamisalast jäetaks välja trassiraie tööd põhjendusel, et need tööd ei ole seal sõnaselgelt sätestatud. Samuti võimaldaks selline tõlgendus liikmesriikidel vabaneda keskkonnamõju hindamise direktiivist tulenevatest kohustustest, kui nad olenemata raie ulatusest annavad trassiraie loa. Seega hõlmab mõiste „raadamine maakasutusviisi muutmiseks“ ka trassiraiet elektri õhuliini rajamiseks ja käitamiseks ning selle keskkonnamõju hindamist tuleb enne tegevusloa andmist kaaluda ja vajadusel läbi viia KMH.

Kohtuotsus kohtuasjas C‑329/17

SAASTUSE KOMPLEKSNE VÄLTIMINE JA KONTROLL

Keskkonnaministeerium soovib keskkonnakompleksloa künnised EL õigusega vastavusse viia

Keskkonnaministeerium on algatanud keskkonnakompleksloa taotlemise kohustuse piirväärtusi (künniseid) kindlaksmäärava eelnõu muutmise. Muudatuse ajendiks on Euroopa Komisjoni poolt algatatud menetlus Eesti suhtes. Komisjon heidab Eestile ette seda, et täpsustada tuleks mõistet „kodulind“ ning orgaaniliste lahustite kasutamisega seotud künnisvõimsused pole Eesti õiguses määratletud õigesti, st nii, nagu need on paika pandud EL direktiivis 2010/75/EL. Eelnõu vastuvõtmise tulemusena muutuks regulatsioon leebemaks ja kompleksloa kohustusega ettevõtete arv väheneks ministeeriumi andmeil nelja võrra.

Eelnõu jõustumisel poleks neljal lahusteid kasutaval ettevõttel enam kompleksluba vaja

Keskkonnakompleksluba on tegevusluba, mida nõutakse EL ja Eesti õiguse alusel kõige suurema keskkonnamõjuga tööstusettevõtetelt. Selle loaga püütakse vähendada heidet kompleksselt, st vältida olukorda, kus nt õhuheite vähenedes suureneb saasteainete heide vette või jäätmeteke. Lube antakse küll tähtajatult, ent neid vaadatakse tehnoloogia arenedes ja üle-euroopaliste nn viitedokumentide uuendades regulaarselt üle.

Uue eelnõuga muudetaks esmalt mõiste „kodulind“ tähendust, arvates kompleksloa kohustuse alt välja sellised ettevõtted, kus kasvatatakse teatud arvust suuremas koguses silerinnaliste perekonda kuuluvaid linde (nt emud). Sisulist tähendust see muudatus ei omaks, kuna taolisi suurfarme Eestis seni pole. Teine muudatus oleks sisuline ja tooks kaasa orgaaniliste lahusteid kasutavate ettevõtete puhul loakohustuse künnise kasvu. Kui seni on kompleksluba nõutud ettevõtetelt, kes kasutavad pindade (nt puidu) töötlemiseks aastas üle 50 tonni orgaanilisi aineid aastas, siis eelnõu kohaselt nõutaks kompleksluba (vastavalt EL direktiivis sätestatule) ettevõtetelt, mis kasutavad 200 tonni lahusteid aastas. Selle muudatusega kaoks kompleksloa kohustus kahelt ettevõttelt, veel kaks ettevõtet on plaaninud oma tootmist lähiajal alla sätestatud mahu vähendada.

Eelnõu materjalid Eelnõude Infosüsteemis

KLIIMAMUUTUS

Euroopa Komisjon on asunud ette valmistama pikaajalist kliimapoliitikat aastani 2050

Euroopa Komisjon valmistab Pariisi kliimakokkuleppes seatud eesmärkide täitmiseks ette kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise pikaajalist strateegiat, mis aitaks ELil jõuda aastaks 2050 tasakaaluni kasvuhoonegaaside emissiooni ja sidumise vahel (nn nulliga võrduva kasvuhoonegaaside netoheitkoguseni).

Pariisi kliimakokkuleppega 2015. aastal võtsid 195 riiki eesmärgiks hoida globaalne keskmine temperatuuri tõus tunduvalt alla 2°C (võimalusel 1,5°C) võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga. Märtsis palusid EL liidrid Euroopa Komisjonil esitada 12 kuu jooksul ettepanek pikaajaliseks EL kasvuhoonegaaside vähendamise kavaks, mis oleks kooskõlas Pariisi kliimakokkuleppega. Juulis korraldas Euroopa Komisjon konverentsi, et uurida, kuidas viia aastaks 2050 kasvuhoonegaaside netoheitkogus nullini.

Konverentsil jäi kõlama, et uues strateegias saab tõenäoliselt keskseks küsimuseks maakasutus – nii see, kuidas maad kasutatakse toidu ja biomaterjalide kasvatamiseks ning karjakasvatuseks, kui ka maa kasutamine kliimaneutraalse bioenergia tootmiseks ja CO2 sidumiseks. Kliimaeesmärkide saavutamiseks tuleb teha olulisi muudatusi maa kasutamises ja leida võimalus süsiniku sidumiseks atmosfäärist. Ühed tähtsamad süsiniku sidujad on metsad, mistõttu aitaks nende taastamine või raiemahu vähendamine süsiniku tasakaaluni jõudmisele suuresti kaasa.

Strateegia koostamisse saavad oma panuse anda kõik soovijad läbi 12 nädalat kestva avaliku konsultatsiooni. Arvamusi saab esitada 9. oktoobrini.

Avalik konsultatsioon

Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määruse nr 134 „Kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemi kuuluvate käitajate tegevusalade loetelu“ muutmine

Riigi Teatajas avaldatud määruse muudatustega pikendati väikese mahuga mitteäriliste lendude teostajatele kehtestatud erandit, mille kohaselt vähem kui 1000 tonni CO2 õhku heitvad ettevõtjad ei pea enne 2030. a lõppu liituma EL heitkoguste kauplemise süsteemiga.

LOODUSKAITSE

Euroopa Kohus selgitas taaskord leevendus- ja kompensatsioonimeetmete erinevust nn Natura hindamise puhul (C-164/17)

Euroopa Kohus tegi 25. juulil otsuse kohtuasjas C‑164/17, milles taotleti Euroopa Kohtu eelotsust küsimuses, kuidas tõlgendada nn loodusdirektiivi (92/43/EMÜ) artikli 6 lõikeid 3 ja 4. Täpsemalt tahtis Iirimaa kõrgeim kohus teada, kas tuulepargi projektile lisatud kaitsekorralduskavas välja pakutud meetmed, mille eesmärgiks on tagada, et välja-loorkulli elupaigaks sobiva ala kogupindala ei väheneks ja et seda saaks isegi suurendada, tuleb klassifitseerida leevendavateks meetmeteks või kompensatsioonimeetmeteks.

Põhikohtuasjas on vaidluse all Natura 2000 võrgustiku alale kavandatava tuulepargi projekt. Territoorium pindalaga üle 20 tuhande hektari on võrgustikku lisatud välja-loorkulli elupaiga kaitseks ja sobib potentsiaalselt kogu ulatuses selle liigi elupaigaks. Tuulepargi projekt hõlmab 832 ha kaitsealust maad, raiest on mõjutatud ca 42 ha ning lõplikult hävitatakse 9 ha tuulikute alust kaitseala maad. Eelhinnangutaotluse esitanud kohtu hinnangul võib lindude toitumispiirkond kaudsete mõjude tõttu kaduda 162,7 ha ulatuses. Projektile on lisatud kaitseala kaitsekorralduskava, mis sisaldab meetmeid tuulepargi võimalike tagajärgede kõrvaldamiseks välja-loorkulli toitumispiirkonnas. Eelkõige seisnevad need vaipsoo alade ja märgade nõmmede taastamises ligi 42 ha suurusel alal ning välja-loorkullidele jt sellel territooriumil leiduvatele loomadele projekti ajal optimaalselt elupaigaks vajalike alade tagamises, kasutades selleks eelkõige 137,3 hektari suurust ala, kujundades sealseid tingimusi kaitsealustele liikidele sobivaks.

Euroopa Kohus leidis, et kuna uue elupaiga loomise kasulik mõju avaldub pikema aja jooksul, on tegemist kompensatsiooni-meetmega

Projekti elluviimiseks anti luba põhjendusel, et see ei kahjusta erikaitseala terviklikkust. Kaebajate arvates eeldavad projekt ja kaitsekorralduskava kompensatsioonimeetmete rakendamist, mistõttu oleks projekti tohtinud lubada vaid direktiivi art 6 lg-s 4 ette nähtud erandkorras. Otsusetegija hinnangul tuli aga rakendada vaid mõjusid leevendavaid meetmeid, mistõttu piisas nn Natura hindamisest ilma erandite kaalumiseta. Iirimaa kõrgeim kohus pidas vajalikuks enne asja lõplikku lahendamist küsida Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, kas tõlgendada meetmeid leevendus- või kompensatsioonimeemetena.

Euroopa Kohus selgitas, et loodusdirektiiv näeb Natura hindamise ette kahe-etapilisena. Esimeses peab liikmesriik asjakohaselt hindama kava või projekti mõju kaitsealale, kui on tõenäoline, et see kava või projekt avaldab alale olulist mõju. Teine etapp toimub pärast mõjude väljaselgitamist ning selle käigus võib sellisele kavale või projektile anda loa üksnes tingimusel, et see ei avalda kaitstava ala terviklikkusele negatiivset mõju või rakendades art 6 lg-s 4 sätestatud erandeid.

Kohtu selgituste kohaselt tuleb vahet teha mõjude leevendamise ja kompenseerimise meetmetel. Projektis ette nähtud meetmeid, mille eesmärk on kompenseerida negatiivset mõju Natura 2000 alale, võidakse Natura hindamise käigus arvesse võtta ainult siis, kui esineb piisav kindlus selles, et meede aitab kahju tekkimist vältida. Uue elupaiga loomisega sama elupaigatüübi kao kompenseerimiseks tulevikus kaasnev positiivne mõju on aga raskesti ettenähtav ja see ilmneb igal juhul alles mõne aja pärast, mistõttu ei saa seda loa andmisel nõutava kindlusega ette näha ja seega ei ole tegemist mitte leevendus- vaid kompensatsioonimeetmega. Taoliste meetmetega Natura hindamise käigus, enne erandi kohaldamise kaalumist, arvestada ei tohi.

Kohtuotsus kohtuasjas C‑164/17

JÄÄTMED

Valitsus kehtestas pakendiregistri põhimääruse uue teksti

Augusti alguses kehtestas Valitsus uue pakendiregistri põhimääruse. Pakendiregister (PAKIS) alustas tööd juba 2004. aastal, kuid on praeguseks vananenud. Registrisse esitatavate andmete loetelu on vaja laiendada seoses plastkandekottide aruandluse sisseseadmisega, mis tingib vajaduse registrit edasi arendada ja viia see tänapäevasele platvormile.

Pakendiregistri põhimäärusega sätestatakse registri pidamise kord ja põhimõtted. Pakendiregistrisse kantakse andmed, mis võimaldavad arvestada, millises mahus pakendijäätmeid kogutakse, taaskasutatakse, kõrvaldatakse ja eksporditakse, ning andmeid õhukeste ja eriti õhukeste plastkandekottide tarbimise kohta. Registriandmete alusel saab kontrollida, kuidas pakendiettevõtjad ja taaskasutusorganisatsioonid täidavad pakenditest tekkivate jäätmete käitlemise ja taaskasutamise kohustust.

Enamik põhimääruse muudatusest puudutavad pakendiregistri andmete kogumise ja töö korraldust. Näiteks tuleb ettevõttel, kes taaskasutab või vahendab pakendijäätmete taaskasutamist (nt taaskasutusorganisatsioon), määruse jõustumisel esitada taaskasutamise tõend ise pakendiregistrisse. See tagab, et pakendiregistrisse esitatavad andmed on õiged, ning muudab ka järelevalve lihtsamaks ja vähem aega nõudvaks. Seni kehtinud määruse kohaselt pidi taaskasutamise tõendi esitama pakendiettevõtja (ettevõtja, kes müüb või vahendab pakendatud kaupa, nt jaekauplusekett)

Uude määrusesse on lisatud andmete esitamise kohustus õhukeste ja eriti õhukeste plastkandekottide tarbimise kohta. See kohustus tuleneb EL õhukeste plastkandekottide tarbimist reguleerivast direktiivist (EL) 2015/720. Pakendiettevõtja, kes müüb või annab tasuta plastkandekotte, peab kandma registrisse enda andmed ja eriti õhukeste plastkandekottide koguse tükkides. Andmed õhukeste ja eriti õhukeste plastkandekottide tarbimise kohta tuleb pakendiettevõtjal registrisse esitada hiljemalt iga aasta 1. märtsil.

Registri andmete töötleja on Keskkonnaagentuur, kelle koostatud andmekoondi alusel saadab Keskkonnaministeerium igal aastal aruande Euroopa Komisjonile. Eelnõu kohaselt peaks põhimääruse muudatuste jõustumisel parema andmekvaliteedi ja mugavama andmehalduse tõttu vähenema registri andmete töötlejate halduskoormus.

Kuna varasemalt ei olnud pakendiettevõtjatel kohustust õhukeste plastkandekottide üle arvestust pidada, siis võib suureneda mõnevõrra ettevõtjate halduskoormus. Samas on eelnõu koostajate sõnul uude registrisse andmete sisestamine tehtud lihtsamaks ja vähem aeganõudvamaks. Lisaks on arvestatud väikese ja keskmise suurusega ettevõtetega ning nende halduskoormuse vähendamiseks on pakendiregistrisse andmete esitamise kohustusest vabastatud müügikohad pindalaga kuni 100 m².

Määruse uus terviktekst jõustub 2. septembril.

Eelnõu materjalid Eelnõud Infosüsteemis

Pakendiregistri põhimäärus

GMOD

Euroopa Kohus: uute mutageneesi protsesside teel loodud kultuurid on GMOdeks (C-528/16)

Euroopa Kohus tegi 25. juulil otsuse kohtuasjas C‑528/16, milles andis seisukoha küsimuses, milline õiguslik staatus on mutageneesi abil saadud organismidel. Tavapärase mutageneesi in vivo (elusas rakus või orgamismis) meetodeid on kasutatud aastakümneid, ilma et need oleksid tekitanud kindlakstehtud riske keskkonnale või tervisele. Pärast direktiivi 2001/18 geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta (nn GMO direktiivi) vastuvõtmist on saadud aga uusi herbitsiidiresistentseid sorte tänu juhusliku mutageneesi in vitro (kontrollitud keskkonnas väljaspool elusorganismi) rakendamisele taimerakkude suhtes ning suunatud mutageneesi menetlustele/meetoditele, milles kasutatakse uusi geenitehnoloogia menetlusi (nt oligonukleotiid-suunatud mutagenees või nukleaasi suunatud mutagenees). Kuna tegemist on uue tehnoloogiaga, siis GMO direktiivis selliseid organisme otsesõnu ei käsitleta.

Kaebajad, Prantsusmaa talunike ühendus ja veel kaheksa ühendust esitasid kaebuse, millega palusid tühistada Prantsuse peaministri otsuse. Vaidlusaluse otsusega jäeti rahuldamata ühenduste nõue tunnistada kehtetuks siseriiklik säte, millega võeti üle nn GMO direktiiv 2001/18 ja mille kohaselt ei peeta mutageneesi geneetilist muundamist põhjustavaks meetodiks. Otsusega jäeti samuti rahuldamata ühenduste nõue keelata mutageneesi teel saadud herbitsiidiresistentsete rapsisortide kasvatamine ja turustamine.

Eelotsusetaotluses paluti Euroopa Kohtul selgitada, kas direktiivi 2001/18 artikli 2 punkti 2 tuleb tõlgendada nii, et mutageneesi menetluste/meetodite abil saadud organismid on selle sätte tähenduses GMOd. Nimetatud sättes on GMO määratletud kui „organism, välja arvatud inimene, mille geneetilist materjali on muudetud sellisel viisil, mis loomuliku paaritumise ja/või rekombinatsiooni teel ei ole võimalik“

Kohus leidis, et mutageneesi menetluste/meetodite abil saadud organismid vastavad GMO mõistele, mistõttu tuleb neid pidada GMOdeks. See tähendab, et  neile kohalduvad samad reeglid kui GMOdele, kuid et tegemist on uue tehnoloogiaga, mille ohutust ei ole veel tõestatud, on nõuded veelgi rangemad.

Kohtuotsus kohtuasjas C‑528/16

Riigikogu menetleb eelnõu, mis kohustaks GMOde kasvatajaid lähikonna mesinikelt nõusolekut küsima

Riigikohus võttis menetlusse seaduseelnõu, millega muudetakse geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimise seadust (GMOVS) ja taimekaitseseadust. Muudatustega loobutaks uue GMOde registri loomisest ning annab mesinikele parema kaitse GMO-de kasvatajate eest.

Eestis, nagu ka mujal Euroopa Liidus on lubatud kasvatada vaid üht geneetiliselt muundatud (GM) põllukultuuri, milleks on mais MON 810. Kuna maisisort on mõeldud soojemasse kliimasse, ei ole siiani Eesti põllumajandustootjad selle vastu huvi tundnud. Seetõttu puudub ka vajadus GM põllukultuuride asukohtade ja käitlejate uue riikliku andmekogu asutamiseks, mida nägi ette praegu kehtiv GMOVS. Eelnõuga vastavast nõudest loobutaks. Lisaks ajakohastataks GM põllukultuuride käitlemisega alustamise regulatsiooni. Muudatusettepaneku kohaselt loetakse GM põllukultuuri käitlemine majandustegevuseks, millega alustamise kohta tuleb esitada majandustegevusteade Põllumajandusametile, kes kannab teates esitatud andmed taimetervise registrisse.

Muudatusettepaneku kohaselt pole senine mesinike teavitamiskohustus piisavalt tõhus ega eesmärgipärane

Viimane muudatus puudutab mesinikke, keda vastavalt kehtivale seadusele tuleb GM põllukultuuri kasvatajal enne GM põllukultuuri kasvatamisega alustamisest teavitada, kui mesinikud on teavitamist soovinud ja nende mesilaspered jäävad vastavast põllust kuni kolme kilomeetri kaugusele. Eelnõukohane muudatus näeb aga ette, et  GM põllukultuuri kasvataja peab enne GM põllukultuuri kasvatamisega alustamist saavutama mesinikega kokkuleppe, et mesinik on nõus mee võimaliku saastumisega GMO-dega ja arvestab sellega kaasnevate tagajärgedega. Kui kokkulepet ei saavutata, siis mesilastarule lähemal kui kolm kilomeetrit (linnulennult) ei tohi GM põllukultuuri kasvatada. Teavituskohustus asendatakse nõusoleku küsimise kohustusega, sest mesitarust kolme kilomeetrise lennuraadiuse juures on mee saastumine GMO-dega üsna tõenäoline ning üksnes mesiniku teavitamine ei anna vajalikku tulemust ega aita ära hoida hilisemaid vaidlusi.

Eelnõu materjalid

KIIRGUS

Keskkonnaminister kinnitas määruse, mis nõuab radoonitaseme mõõtmist tööruumides

Alates 6. augustist kehtib uus keskkonnaministri määrus, mis sätestab tööruumide õhu radoonisisalduse viitetaseme ja õhu radoonisisalduse mõõtmise korra ning tööandja kohustused vähendamaks radoonist lähtuvat töötaja terviseriski.

Radoon on looduslik radioaktiivne gaas, mille peamiseks allikaks Eestis on pinnas. Radoon tekib loodusliku radioaktiivse lagunemise käigus maapinna sees ning see võib levida kümnete meetrite kaugusele, jõudes ka maapinnale ja hoonete siseruumidesse, kui seda võimaldab kehv ehituskvaliteet või vananemisel hoonesse tekkinud praod. Radoonirikka õhu sissehingamisel suureneb risk haigestuda kopsuvähki, mistõttu on oluline inimeste kaitse radooni kiirguse eest. Kõrget radoonisisaldust esineb Eestis peaaegu kõikjal, kuid eriti Põhja-Eestis.

Määrus sätestab õhu radoonisisalduse viitetase tööruumides (300 Bq/m³) ja selle mõõtmise korra. Tööandja peab korraldama õhu radoonisisalduse mõõtmise tööruumis, mis asub kõrgendatud radooniriskiga maa-alal ja paikneb maa all, hoone maa-alusel korrusel või hoone esimesel korrusel, kui maa-alune korrus puudub. Tööandjal on ka kohustus teavitada sellises tööruumis töötavat töötajat radooni pikaajalise mõjuga seonduvast terviseriskist, radoonisisalduse mõõtmiste tulemustest ning töötaja radooniga kokkupuute vähendamiseks rakendatavatest abinõudest.

Kõrgendatud radooniriskiga maa-alade loetelu on toodud määruse lisas ning sinna kuuluvad: Alutaguse vald, Haljala vald, Harku vald, Jõelähtme vald, Jõgeva vald, Jõhvi vald, Kadrina vald, Kastre vald,Kiili vald, Kohtla-Järve linn, Kose vald, Kuusalu vald, Luunja vald, Lääne-Harju vald, Lüganuse vald, Maardu linn, Narva linn, Narva-Jõesuu linn, Peipsiääre vald, Põhja-Sakala vald, Põltsamaa vald, Põlva vald, Rae vald, Rakvere linn, Rakvere vald, Saarde vald, Sillamäe linn, Tallinn, Tapa vald, Tartu linn, Tartu vald, Toila vald, Türi vald, Viimsi vald, Viljandi vald, Viru-Nigula vald ja Väike-Maarja vald. Lisaks tuleb Keskkonnaministeeriumi hinnangul veel uurida radoonisisaldust järgmistes omavalitsustes: Anija vald, Antsla vald, Elva vald, Haapsalu linn, Järva vald, Kanepi vald, Keila linn, Kihnu vald, Mulgi vald, Paide linn, Ruhnu vald, Rõuge vald, Setomaa vald, Tõrva vald, Valga vald, Viljandi linn, Vinni vald, Võru linn, Võru vald. Keskkonnaministeerium tegeleb nende alade radooniohu kaardistamisega aastatel 2019–2024.

Õhu radoonisisaldus loetakse viitetasemele vastavaks, kui aasta aega katkematult kestnud mõõtmise tulemus ei ületa viitetaset või kui ajavahemikul 1. novembrist kuni 30. aprillini vähemalt kaks kuud katkematult kestnud mõõtmise tulemus ei ületa viitetaset rohkem kui 20% võrra. Kui radoonisisaldus tööruumis ületab viitetaset, peab tööandja vajadusel rakendama ehituslikke parandusmeetmeid või tööaja piirangut vastavalt määruses antud valemile. Kui ka pärast ehituslike parandusmeetme rakendamist ületatakse viitetaset, peab tööandja teavitama Keskkonnaametit, samuti arvutama korra aastas töötaja efektiivdoosi ja korraldama töötajale tervisekontrolli üks kord aastas, kui töötaja efektiivdoos ületab 6 millisiivertit aastas.

Määrusega ette nähtud radoonisisalduse mõõtmised tööruumides tuleb teostada hiljemalt 2023. aasta 1. juuliks. Määruse nõuete täitmise üle teeb järelevalvet Tööinspektsioon.

Määruse tekst

Keskkonnaministeeriumi infoleht radooni kohta

Keskkonnaministeeriumi uudis määruse kohta

KESKKONNAÕIGUSE KESKUS

Mismoodi aitab looduskaitse nõuandla maaomanikel ja ametnikel õigusest ja loodusest aru saada?

Käesolevast kevadest pakuvad Keskkonnaõiguse Keskus (KÕK) ja Eestimaa Looduse Fond (ELF) tasuta õigus- ja looduskaitsealast nõu maaomanikele ning kohalike omavalitsuste ametnikele. Nõu saab nii selle kohta, kuidas oma tegevusi looduskaitsealadel, sh Natura2000 aladel, õiguspäraselt ellu viia kui ka selle kohta, kuidas kaitseväärtusi kõige paremini hoida. Nõuandla ongi loodud selleks, et looduskaitseliste piirangutega seotud arusaamatusi ennetada ja lahendada.

Uudiskirja väljaandmist toetas
Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kõiki ilmunud uudiskirja numbreid saad vaadata meie temaatilisest andmebaasist

Uudiskirja saab endale elektrooniliselt tellida siin