Keskkonnaõiguse uudiskirja panid Sinu jaoks kokku Merlyn, Pille ja Siim.

Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.
Keskkonnaõiguse keskus Juuli 2019
SA Keskkonnaõiguse Keskus |  Telliskivi 60a/3, III k, 10412, Tallinn | k6k@k6k.ee   

Peateemad:

Euroopa Kohus selgitas KSH direktiivi kohaldamist Natura-alasid puudutavate otsuste puhul (C-321/18 ja C-43/18)

Euroopa Kohus tegi 12. juunil kaks otsust, milles selgitas, millised on Natura aladega seotud kavad ja programmid, mille keskkonnamõju hindamine on keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiivi (2001/42/EÜ, edaspidi KSH direktiiv) järgi kohustuslik. Täpsemalt oli küsimuseks, kas KSH korras tuleb hinnata selliste määruste keskkonnamõju, millega riik määrab Natura 2000 võrgustiku kaitseala ja/või selle kaitse-eesmärgid. Euroopa Kohus leidis, et vaid (soovituslikke) kaitse-eesmärke sisaldava otsuse puhul ei ole KSH kohustuslik. Kaitse-eesmärke ning ka tegevuste lubatavust käsitleva otsuse puhul sõltub KSH kohustus sellest, kas edasised otsused on loakohustuslikud, samuti sellest, kas otsuse mõju on juba varem samal või kõrgemal tasandil hinnatud.

Loe lähemalt


KESKKONNATASUD

Sotsiaaldemokraadid sooviksid suunata veerandi keskkonnatasudest Ida-Viru tegevusprogrammi

Juunis algatas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon keskkonnatasude seaduse muutmiseks eelnõu, mille eesmärgiks on jaotada riigieelarvesse laekunud keskkonnatasudest vähemalt 25 protsenti Ida-Virumaa tegevusprogrammi. Vabariigi Valitsus arutas eelnõu oma 11. juuli istungil, Keskkonnaministeerium ideed ei toetanud.

Praegu kehtiva regulatsiooni kohaselt jaotatakse keskkonnatasudest saadav raha riigieelarve ja kohaliku omavalitsuse üksuste eelarvete vahel. Kuna Eesti põlevkivitööstus on koondunud Ida- Virumaale, siis seal asuvad suurettevõtted (nt Eesti Energia AS, Viru Keemia Grupp jt) maksavad enamiku riigieelarvesse laekuvatest keskkonnatasudest. Arvestuslikult on Ida-Virumaalt pärit keskmiselt 70% keskkonnatasudest, millest eelnõu koostajate hinnangul vaid pisku suunatakse tagasi kohaliku Ida-Virumaa elukeskkonna parandamiseks (nt vaid 6.6% KIKi keskkonnaprojektide toetustest läks Ida-Viru maakonna projektide rahastamiseks).

Keskkonnaministeerium ideed ei toeta; nende hinnangul peaks rahastus lähtuma tegevusplaani sisust.

Ida-Virumaal on samas palju lahendamist vajavaid probleeme, sh kõrge tööpuudus, suhteliselt madal elatustase, madal sündimus, suur väljaränne ning selle tagajärjel Eesti keskmisega võrreldes kiiremini vananev elanikkond. Piirkonda on võimalik aidata läbi Ida-Viru programmi tegevuste elluviimise, kuid selleks on vaja stabiilset rahastamisallikat.

Eelnõuga nähaks ette, et riigieelarvesse laekuvatest keskkonnatasudest stabiilselt vähemalt 25% tuleks alates 2020. a jaanuarist suunata Ida-Viru programmi rahastamiseks. Eelnõu muudatus tooks igal aastal Ida- Viru programmi abil sinna piirkonda juurde umbes 20 miljonit eurot. Eelnõu koostajad rõhutavad, et raha peab tulema nendest riigieelarvesse laekunud keskkonnatasude vahenditest, mis on riigile üldiseks kasutamiseks, mitte Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) jaotatavast keskkonnaprojektide rahastamiseks mõeldud summast.

Vabariigi Valitsus arutas eelnõu oma 11. juuli istungil, kus Keskkonnaministeerium (KeM) leidis, et Ida-Virumaa programmi rahastuse mahtu peaks kujundama ikkagi vastavalt tegevusplaanile ja riigieelarve seaduse koostamise raames. KeM tõi välja, et Ida-Virumaa KOV-dele laekuv keskkonnatasu moodustab ca poole Eesti KOV-dele jagatavast keskkonnatasust, samuti on võimalik ka ilma eelnõus kavandatud seadusemuudatuseta praegu riigieelarvesse laekuvat raha kasutada Ida-Viru programmi tegevuste rahastamiseks. Valitus peab eelnõu kohta arvamuse andma 18. juuliks, kuid tundub, et olemasolev olukord on valitsuse jaoks rahuldav ning eelnõud heaks ei kiideta.

Eelnõu materjalid Eelnõude infosüsteemis





KLIIMAMUUTUS

Komisjoni hinnangul on EL riikide energia- ja kliimakavade tööversioonides toodud meetmed ebapiisavad

Euroopa Komisjon avaldas 18. juunil oma hinnangu liikmesriikide koostatud esialgsetele energia- ja kliimakavadele. Tegemist on dokumentidega, milles liikmesriigid peaks nägema ette meetmeid ELi 2030 energia- ja kliimaeesmärkide elluviimiseks. Energia- ja kliimakavade koostamist aastateks 2021-2030,nõuab liikmesriikidelt energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitlev uus EL määrus 2018/1999, mis on osa paketist „Puhas energia kõikidele eurooplastele“.

Kavad peavad kajastama üle-euroopalisi prioriteete milleks on energiatõhususe esikohale seadmine; täielikult integreeritud energia siseturg; majanduse CO2-heite vähendamine; energiajulgeolek, solidaarsus ja usaldus, teadusuuringud, innovatsioon ning konkurentsivõime. Energia- ja kliimakavade näol on tegemist instrumendiga, mis asendab teatud määral seni liikmesriikidele seatud kohustuslikke energia- ja kliimaeesmärke. Igale riigile teatud energiatõhususe ja taastuvenergia osakaalu eesmärkide ettenägemise asemel on vahemikus 2021-2030 siduvad eesmärgid seatud EL-ile tervikuna, liikmesriikide väljakäidud meetmed peavad aga olema piisavad nende saavutamiseks. Viimast kontrollib Euroopa Komisjon.

Taastuvenergia osas jääks kavade põhjal puudu 1,6% EL eesmärgist, energiatõhususe valdkonnas aga koguni 6,1%.

Komisjoni analüüsi kohaselt ei ole riiklikes energia- ja kliimakavades ettenähtud meetmed taastuvenergia ega energiatõhususe eesmärkide saavutamiseks piisavad. Esimese puhul võib puudujääk olla kuni 1,6, viimasel aga isegi kuni 6,2 protsendipunkti, kui võtta arvesse primaarenergia tarbimist. Pärast kavade ülevaatamist andis komisjon igale liikmesriigile soovitused, kuidas kavasid täiendada. Eestil soovitati näiteks täpsustada, kuidas plaanitakse vähendada kasvuhoonegaaside heidet 13% võrreldes 2005. aastaga ELi heitkogustega kauplemise süsteemi mittekuuluvate heitkoguste osas, aga ka seada kõrgem eesmärk lõpp- ja primaarenergia tarbimise vähendamiseks, samuti loetleda meetmed, mida on võetud ja mida kavandatakse energiatoetuste järkjärguliseks kõrvaldamiseks, eriti seoses fossiilkütustega. Kokku andis Euroopa Komisjon Eestile 11 soovitust.

Liikmesriikidel on aega energia- ja kliimakavasid vastavalt komisjoni soovitustele täiendada aasta lõpuni, mil need tuleb uuesti komisjonile esitada.

Euroopa Komisjoni pressiteade

Euroopa Komisjoni teabeleht

Euroopa Komisjoni soovituse Eestile


EL liikmesriigid ei ole jätkuvalt leidnud üksmeelt kliimaeesmärkide osas 2050. aastaks

Juunis toimunud kahel kohtumisel arutasid Euroopa Liidu riikide esindajad EL kliimaeesmärke 2050. aastaks. Sisuliselt jätkati selle aasta mais Rumeenias alustatud arutelu Euroopa Liidu pikaajalise kliimastrateegia 2050 üle. Kirjutasime sellest maikuu uudiskirjas. Võrreldes maikuuga on mitmed suured riigid, sh Saksamaa, asunud toetama Komisjoni ettepanekut saavutada sajandi keskpaigaks süsinikuneutraalsus. 20. juunil toimunud ülemkogul ega sellele nädal hiljem järgnenud keskkonnaministrite kohtumisel aga kokkulepet ei sündinud, kuna 4 liikmesriiki, sh Eesti, olid sellele vastu.

Pikaajaline kliimastrateegia on Euroopa Komisjoni ettepanekul algatatud strateegia, mille eesmärgiks on jõuda 2050. aastaks süsinikuneutraalsuseni, ehk olukorrani, kus süsiniku sidumise ja heite summa oleks null. ELi kliimastrateegia vastuvõtmiseks on vaja aga kõigi liikmesriikide ühehäälset otsust. 20. juunil toimunud EL riigijuhtide kohtumisel ehk Ülemkogul ei toetanud kliimastrateegiat 4 liikmesriiki – Eesti, Tšehhi, Ungari ja Poola. Luxembourgis nädal hiljem toimunud keskkonnaministrite kohtumisel selgitasidki need neli riiki, miks nad kliimastrateegiat ei toetanud.

Eesti ja nn Višegradi riigid selgitasid juuni lõpus oma seisukohti - Eesti valitsus pole põhimõtteliselt 2050 eesmärgi vastu, soovib aga täiendavaid uuringuid.

Eesti valitsuse seisukoht on, et riik üldiselt toetab põhimõtet liikuda aastaks 2050 kliimaneutraalse majanduse poole, kuid leiab, et  otsust ei saa langetada kiirustades. Kliimaneutraalsuse saavutamine eeldab Eestilt ja teistelt liikmesriikidelt suuri ümberkorraldusi nii energiatootmises, transpordis, tööstuses kui ka teistes suure keskkonnamõjuga sektorites. Seetõttu on valitsusel esmalt kavas tellida 2019. a sügiseks valmiv analüüs kliimaneutraalsele majandusele ülemineku võimaluste ja lahenduste kohta ja alles seejärel otsustada kliimaneutraalsele majandusele ülemineku ajaliste eesmärkide osas.

Komisjon valmistab nüüd ette kava, kuidas kliimaneutraalsust on võimalik saavutada. Eesmärk on kliimaneutraalsele majandusele ülemineku strateegia ajakava kinnitada 2020. aasta alguses, ent selleks on vaja nelja praegu veto-hääle andnud riigi nõusolekut.

Keskkonnaministeeriumi pressiteade

Euractive artikkel (ingl k)





VESI

Õiguskantsler: riik ei tohi jätta lahendamata kodanike probleeme, mille lahendamine neile seadusega ülesandeks on seatud

Õiguskantsler analüüsis oma 2. juuli arvamuses, mida teha olukorras, kus ühe keset suuri põlde asuva talu salvkaevu joogivesi on saastatud nitraatidega ja seetõttu joogiks kõlbmatu. Senini ei ole selge, kes ja kuidas reostuse on põhjustanud ning probleemile pole lahendust leitud, kuigi talu elanikud on paari aasta jooksul oma murega pöördunud (senini tulutult) nii Keskkonnaameti, Keskkonnainspektsiooni kui ka kohaliku omavalitsuse poole.

Õiguskantsler leidis, et kui inimese probleemi lahendamine on riigi ülesanne, on selle lahendamata jätmine vastuolus hea halduse tavaga. Õiguskantsler selgitas, et keskkonnale tekitatava kahju vältimist ja heastamist, lähtudes saastaja maksab põhimõttest, reguleerib keskkonnavastutuse seadus (KeVS), mida saab teatud juhtudel kohaldada ka hajureostusest põhjustatud keskkonnakahju või keskkonnakahju ohu suhtes. Keskkonnakahju on muuhulgas oluline ebasoodne mõju veele. Olulise ebasoodsa mõju hindamiseks veele  tuleb arvesse võtta eri aspekte, sh välja selgitada, kas vees ületatakse kehtestatud piirväärtusi. Samuti esineb oluline ebasoodne mõju juhul, kui joogivee allikana kasutatava vee seisundit halvendatakse nii, et muutub joogivee kvaliteediklass. KeVS seletuskirjas on toodud, et kui kahju on tekitatud vaid joogiveele ühes kaevus, ilma et sellega kaasneks seisundiklassi muutus, võib olla tegemist keskkonnakahju ohuga, mis tuleb vältimismeetmetega likvideerida. Keskkonnakahju ja ohu, samuti kahju tekitaja tuvastamise ülesanne on seatud Keskkonnaametile (KeVS § 3 lg 5 ja § 6 lg 4), kes saab kahju tekitaja tuvastamisel rakendada heastamis- ja vältimismeetmeid, arvestades ka kaevu omaniku õigusi.

Õiguskantsler leidis, et riigiasutused peavad oma ülesandeid kodanike kaitsel aktiivselt täitma, mitte vastutust omavahel veeretama.

Lisaks reguleerib veekogu ja põhjavee kaitset reostamise eest, sh põllumajandustootmisest pärineva reostuse eest, veeseadus (VeeS). Seadus näeb ette, et kui reostunud vee seisund on halb või väga halb, peab selle seisundit parandama reostaja; kui reostajat ei ole võimalik tuvastada, on vee seisundit kohustatud parandama põhjavee puhul riik, veekogu puhul omanik (VeeS § 38 lg 6). Põhjaveekihi või veekogu kahjustamisel peab kõrvaldama tekitatud kahju või selle uuesti tekkimise ohu (VeeS § 391 lg 1). Teatud juhtudel võib Keskkonnaamet määrata kahju kõrvaldama ka kolmanda isiku. Järelevalve teostajaks veeseaduse nõuete täitmise üle on koostöös teiste ametitega Keskkonnaamet (VeeS § 394 lg 1).

Seega on keskkonnaametnikel mitmeid seadusest tulenevaid võimalusi veereostusele reageerimiseks. Keskkonnaameti kohustus on kindlaks teha, kas tegemist on keskkonnakahjuga või ohuga keskkonnavastutuse seaduse tähenduses või kuulub kohaldamisele hoopis veeseadus ning võtta vastavalt meetmeid probleemi lahendamiseks. Sellest tulenevalt palus Õiguskantsler Keskkonnaametil 1. augustiks teada anda, kuidas nad kavatsevad probleemi lahendada.

Õiguskantsleri arvamus




JÄÄTMED

Euroopa Kohus: „jäätmete“ mõiste sisustamisel on oluline nii kindlus korduvkasutamise suhtes kui ka esemete veo korraldus (C-624/17)

Euroopa Kohus tegi 4. juulil otsuse kohtuasjas C‑624/17, milles analüüsis, kas kolmandatesse riikidesse saadetud ja jaemüügiks mõeldud elektriliste või elektrooniliste seadmete partiid, mis on tarbijate või jaemüüjate poolt tarnijale tagastatud, on jäätmesaadetised jäätmesaadetiste määruse ((EÜ) nr 1013/2006) tähenduses. Määrust kohaldatakse jäätmesaadetistele ekspordil Euroopa Liidust kolmandatesse riikidesse ning selle eesmärgiks on tagada jäätmete taaskasutamine ja kõrvaldamine viisil, mis ei sea ohtu inimeste tervist ja mille käigus ei ohustata ka keskkonda.

Antud kohtuasjas oli Madalmaade esimese astme kohus määranud rahatrahvi jäätmesaadetiste määruse sätete rikkumise eest elektriseadmete hulgimüüjale Tronex BV, mis kavatses Tansaanias asuvale kolmandale isikule vedada elektrilisi või elektroonilisi seadmeid, mille tarbijad olid tagastanud või mis kaubavaliku muutumise tõttu olid kaubavalikust välja jäänud. Lisaks olid saadetise seas mõned defektsed tooted. Osad neist  seadmetest olid originaalpakendis, osad pakendamata. Prokuratuur oli seisukohal, et seadmed ei sobinud enam tavakorras tarbijatele müümiseks, mistõttu olid ettevõtte tarnijad need määruse tähenduses „ära visanud“. Ettevõte sellega ei nõustunud, vaid leidis, et tarnijad on need tooted talle müünud kui teatava turuväärtusega tavalise kauba. Asja lahendav Haagi apellatsioonikohus pöördus juhiste saamiseks eelotsuse taotlusega Euroopa Kohtu poole.

Euroopa Kohus selgitas, et mõiste „jäätmed“ tähendab direktiivi kohaselt mis tahes aineid või esemeid, mille valdaja ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama. Väljendit „ära viskama“ on Euroopa Kohus oma varasemas praktikas tõlgendanud selliselt, et see hõlmab nii taaskasutamist kui ka kõrvaldamist. Kui ese või aine ei ole enam selle valdajale vajalik ja ta soovib seetõttu sellest vabaneda, siis tuleb direktiivi kohaselt korraldada taaskasutamine või kõrvaldamine viisil, mis ei ohusta inimeste tervist ega kahjustata keskkonda. Oluline on ka aine või toote eelneva töötlemiseta korduskasutamise tõenäosus – kui seda on lihtne ja soodus korduskasutada, siis on korduskasutuse tõenäosus suur ning toodet tuleb käsitleda ehtsa tootena ja mitte koormana, mida valdaja üritab ära visata. Kohus toonitas, et määruse eesmärki arvestades ei ole selle sätete kohaldamine kuidagi põhjendatud toodete suhtes, mida valdaja kavatseb talle soodsatel tingimustel kasutada või turustada. Jäätmeteks ei ole kaubandusliku väärtusega ained ja esemed, mida võib majanduslikus mõttes korduvalt kasutada.

Euroopa Kohtu hinnangul ei saanud asja materjalide põhjal teha järeldust, et seadmete valdajatel oli kavatsus need direktiivi mõttes „ära visata“. Tarbija poolt tootegarantii alusel ja ostuhinna hüvitamise eest elektriliste seadmete tagastamist ei saa võrdsustada selle äraviskamisega. Küll aga tuleb teha kindlaks, kas garantii korras tagastatud defektseid seadmeid on võimalik ilma parandamata müüa nende kasutamiseks algsel eesmärgil, samuti kas selline korduskasutamine on kindel. Kui seadmel on parandamist vajavad defektid ja seda enam algsel eesmärgil kasutada ei saa, on tegemist valdaja jaoks koormaga, seega jäätmetega direktiivi tähenduses, sest pole kindel, et valdaja selle ära parandab, mitte ei viska ära. Seda, kas valdaja viskab kauba ära, kavatseb seda teha või on selleks kohustatud, võib näidata ka see, kuidas valdaja suhtub kauba defekti – kui ta müüb selle kolmandale isikule ilma kontrollimata, kas kaup on töökorras, annab see mõista, et kaup on talle koormaks, millest ta vabaneb, mistõttu see kvalifitseerub jäätmeteks. Tõendamaks, et puudustega seadmed ei ole jäätmed, peab toodete valdaja näitama, et nende korduskasutamine ei ole mitte ainult võimalik, vaid kindel, ning tegema seejuures kindlaks, et seadmeid on kontrollitud ja vajadusel parandatud. Ka peab selliste seadmete valdaja nende kolmandale isikule lähetamisel kandma hoolt selle eest, et need on sobivas pakendis ega lähe veo ajal katki. Ilma pakendita seadmete puhul tuleb järeldada, et valdaja kavatseb need ära visata, sest ta lepib ohuga, et need võivad veo ajal kahjustada saada.

Eeltoodu põhjal leidis kohus, et antud juhul oli tegemist jäätmesaadetistega jäätmesaadetiste määruse tähenduses nende toodete puhul, mille osas polnud tehtud kindlaks, kas nad on töökorras või mis polnud nõuetekohaselt vedamise käigus tekkivate kahjustuste vältimiseks pakendatud. Kaubavalikust välja jäänud kinnises originaalpakendis kaupa aga jäätmeteks pidada ei saa, kui pole vastupidiseid tõendeid.

Kohtuotsus kohtuasjas C‑624/17



Jäätmeseaduse, jäätmeseaduse muutmise seaduse ning jäätmeseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse muutmise seadus

Riigi Teatajas avaldati jäätmeseaduse jt seaduste muudatused, millega täpsustati laiendatud tootjavastutusega hõlmatud jäätmete regulatsiooni. Muudatused puudutavad elektri- ja elektroonikaseadmeid, mille tootjad ja edasimüüjad on kohustatud tagama kasutusest välja langevate seadmete kokku kogumise. Täpsemalt kirjutasime muudatustest tänavuse maikuu uudiskirjas.



Uuringu kohaselt ei ole põlevkivituhk ohtlik jääde

Keskkonnaministeeriumi tellitud uuringu kohaselt ei ole põlevkivituhk ohtlik jääde ja edaspidi peaks seda käsitlema tavajäätmena. Selline seisukoht annab võimaluse põlevkivituhka senisest oluliselt rohkem kasutada ja eksportida.

Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlased uurisid erinevat tüüpi põlevkivituhkade omadusi. Uuringu kohaselt sõltuvad põlevkivi põletamisel tekkivate tuhkade koostis ning omadused otseselt põletamistehnoloogiast ja temperatuurist. Viimastel kümnenditel on põlevkivi otsepõletamise tehnoloogia oluliselt muutunud. Kasutusele on võetud keevkihtpõletustehnoloogia, mis on tunduvalt keskkonnasäästlikum kui varasemalt kasutusel olnud tolmpõletustehnoloogia.

Uuringu tulemusel plaanitakse teha  reeglitesse muudatused, mis võimaldaks tuhka nii Eestis kui mujal hõlpsamalt toorainena kasutada.

Töö peamine järeldus on, et põlevkivi põletamisel tekkivaid kolde- ja lendtuhkasid tuleks käsitleda sarnaselt söe põletamisel tekkivate kolde- ja lendtuhkadega, mis ei ole klassifitseeritud ohtliku jäätmena. Käesoleval ajal on Eesti põlevkivituhale määratud eraldi jäätmekoodid ja neid käsitletakse ohtlike jäätmetena. Uuringu järelduste kohaselt ei ole aga põhjust põlevkivituhka eraldiseisvalt ohtlikeks jäätmeteks liigitada.

Eesti põlevkivitööstuses tekib aastas kokku ligikaudu 9,5 miljonit tonni põlevkivituhka, millest enamik ehk 9,3 miljonit tonni ladestatakse prügilasse. Kuna põlevkivituhk on siiani olnud ohtlik jääde, siis on selle kasutamisele seatud olulisi piiranguid. Tavajäätmeks liigitamine tähendaks aga senisest suuremat võimalust selle taaskasutamiseks. Peamine kasutusvaldkond tuhale on ehitus (tsemendi asendajana, teedeehituses). Samuti saaks põlevkivituhka kasutada väetisena ja kaevanduste tagasitäitmiseks. Põlevkivituha mitteohtlikuks liigitamine hõlbustaks ka selle piiriülest transporti, sest ohtlikke jäätmeid tohib eksportida ainult kirjaliku nõusoleku alusel Euroopa Liidu ja OECD riikidesse.

Keskkonnaministeeriumi pressiteade

Põlevkivituhkade ohtlikkuse uuring




OHTLIKUD AINED

EL uuendas püsivate orgaaniliste saasteainete määrust

15. juulil jõustus uuesti sõnastatud püsivate orgaaniliste saasteainete määrus ((EL) 2019/1021), millega karmistati mürgiste orgaaniliste kemikaalide regulatsiooni. Püsivad orgaanilised saasteained on keemilised ained, mis võivad kanduda kaugele nende algallikast ning on keskkonnas püsivad ja bioakumuleeruvad, ohustades sel moel inimeste tervist ja keskkonda. Olulisematest kavandatud muudatustest kirjutasime meie märtsikuu uudiskirjas.

Uuendustega lisati ohtlike ainete loetellu leegiaeglusti deka-BDE, mis aeglustab materjali süttimist ja põlemist, ning seati kõikide polübroomitud difenüüleetrite (PBDE) kontsentratsiooni summaks kuni 500 mg/kg. Määrus näeb ette, et PBDE-de piirväärtus vaadatakse üle hiljemalt aastaks 2021, et piirnormi alandada. Prantsusmaa ja Rootsi pöördusid juba Euroopa Komisjoni poole, palvega alustada seda protsessi esimesel võimalusel.

Muudatustega viidi regulatsioon kooskõlla Stockholmi püsivate orgaaniliste saasteainete konventsiooni viimaste täiendustega, samuti ühildub see nüüd paremini ELi kemikaalide üldise regulatsiooniga, mis peaks aitama luua läbipaistvust ja selgust regulatsiooni kohaldamisel.

Püsivate orgaaniliste saasteainete määrus

Euroopa Komisjoni pressiteade (inglise keeles)

 



KALANDUS

EL kiitis heaks uued tehnilised nõuded kalapüügile

13. juunil kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks määruse, mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil. Määrusega reguleeritakse, kuidas, kus ja millal võivad kalurid püügiga tegeleda. Tehnilisi meetmeid käsitlev määrus aitab saavutada ELi ühise kalanduspoliitika eesmärke, sh soovimatu püügi ja tundlike liikide püügi vähendamist ning kalandustegevuse mõju vähendamist laiemalt. Määrus reguleerib püüki kõigis ELi vetes.

Täpsemalt hõlmavad vastuvõetud õigusnormid selliseid küsimusi nagu kalavarude püük ja lossimine, püügivahendid ja võrgusilma suurus, püügikeelualad ja hooajalised püügikeelud. Nende eesmärk on vähendada kalanduse mõju mereökosüsteemidele ja –keskkonnale. Näiteks aitavad need vähendada püütud noorkalade hulka ja vähendada kalandustegevuse mõju merepõhjale. Samuti peaks vähenema tundlike mereliikide, sealhulgas selliste imetajate nagu vaalad, delfiinid ja pringlid, aga ka merelindude ja mereroomajate kaaspüük.

Määrus toob kaasa ka mitmeid karmid keelud. Näiteks keelatakse haruldaste liikide (teatavad haid ja raid) püük. Lisaks on alates 1. juulist 2021 on täiesti keelatud elektriimpulsstraalidega kalapüük. Keelustatakse ka muud vee keskkonda häirivad püügimeetodid, nt lõhkeainete, mürkide, uimastavate ainete, elektrivoolu, suruõhuhaamri vms kasutamine, samuti selliste vahendite kasutamine, mis võivad kahjustada koralle.

Määrus jõustub 20 päeva pärast Euroopa Liidu Teatajas avaldamist.

Euroopa Liidu Nõukogu pressiteade





KESKKONNAÕIGUSE KESKUS


Siim Vahtrus: kaevandamine ajab kohalikud riigiga tülli

Mai viimastel päevadel tegi riigikohus otsuse Tallinna lähedal Jõelähtme vallas loodud Ruu kohaliku kaitseala asjas. Otsus on järjekordne vahefiniš juba 15 aastat kestnud saagas, kus ühelt poolt soovivad AS Väo Paas ja riik pealinna lähedal paekivi kaevandada, kohalik kogukond ning Jõelähtme vald aga võitlevad sellele vastu.

Seesuguseid vaidlusi peetakse ka kümmekonnas muus kohas üle Eesti. Kuna omavalitsuste õigus takistada kaevandamist kohalikke kaitsealasid luues tekitab jätkuvalt küsimusi, on hea, et riigi kõrgeim kohus nüüdseks küsimust arutanud on.

Loe edasi »


Kadi-Kaisa Kaljuveer: kliima kaitseks kohtusse

Samal ajal kui Eestis koguvad jõudsalt tuure kodanikuliikumised, avaldatakse üha enam arvamust siinse kliimapoliitika ambitsioonikuse ja eesmärkide üle, on maailmas juba tehtud palju julgemaid samme ning pöördutakse üha enam oma õiguste tagamiseks ka kohtute poole. Üheks esimeseks positiivseks lahendiks on Haagi ringkonnakohtu 2015. a juunikuus tehtud otsus, mille kohaselt peab Holland aastaks 2020 CO2 heite taset vähendama vähemalt 25% võrreldes 1990. aastaga. Haagi apellatsioonikohus jättis 2018. a oktoobrikuus selle otsuse jõusse. Hollandi riik kaebas küll otsuse Riigikohtusse edasi, kuid on lubanud varasemate kohtuotsustega seatud kohustustest kinni pidada. Tänaseks on kohtusse jõudnud sarnaseid juhtumeid mitmel pool üle maailma. Nüüd, kus valitsuse järjekindla tegevuse tulemusena on e-Eesti võtnud suuna c-riigile, nagu Kaarel Tarand hiljuti tabavalt kirjutas, kostub Eestiski nii avalikus ruumis kui ka omavahelistes vestlustes sagedamini mõtteid kliima kaitseks kohtusse pöördumise võimalustest. Kas ja kuidas sellega siis on?

Loe edasi »