Vaidlused peaksid menetluslike nõrkuste asemel enam keskenduma sisule
Kunagised hirmud, et kohtud ummistatakse keskkonda puudutavate vaidlustega, pole täitunud. Vaidlus keskkonda puudutava otsuse sisu üle tundub mulle väikses riigis mõistlikum kui vaidlus selle üle, kuidas menetlustoimingud on läbi viidud ja keda ning kuidas kaasatud, sest enamjaolt ju tekitab erimeelsusi tehtud otsus ise, mitte see, kuidas teade edastati või kas ärakuulamise käigus anti isikule arusaadav vastus. Seetõttu loodan, et väheneb vaidluste hulk, milles peamine pole mitte sisu, vaid menetlus iseenesest. Need on vaidlused, kus sisulisele erimeelsusele lähenetakse peamiselt läbi menetluslike nõrkuste ning üritatakse “vastast” seeläbi “välja kurnata”, et see erimeelsusi põhjustavast projektist loobuks. Århusi sambad ja avatud menetlus loovad selleks ka head võimalused. Tasuks mõelda-uurida, kas nt Rootsis tegutsevad keskkonnakohtud lahendavad vaidlusi sisulisemalt ning kas me saaksime nende kogemustest midagi õppida ja seda rakendada võimude lahusust ohustamata.
Menetluslike vaidluste vastu aitab paljudel juhtudel täiuslik menetlus. See tähendab, et menetlust juhtivad ametnikud ei tohiks eksida. Või kui eksitakse, siis tuleks viga kohe korrigeerida. Kui vigu “matma” hakata, siis kaob poolte vahel usaldus, menetlus pikeneb vaidluse tõttu, et kas oli viga või polnud ning kas seda peab parandama või mitte. See võib viia väga pikkade menetlusteni, mis omakorda kahjustab tegevusruumi. Üldisemalt vaadates - me ei peaks end reeglitega kinni siduma. Ma ise eelistaks pigem paindlikumat lähenemist, sh ka nt menetlustähtaegadele. Kui mingil juhul piisab avalikustamiseks 5 päevast, siis võikski nii olla. Kui on vaja 15 päeva, siis võiks just nii palju olla. Paindlikkus eeldab loomulikult, et kõik osalised tegutsevad heas usus.
Parandamist vajavad teabe esitamine ja leidmine, argumentide selgus ning arutelukultuur
Kõige kehvemad juhtumid õigusemõistmisele juurdepääsu mõttes on sellised, mil õigusabita isik on riigiga vastamisi. Riik on selles vaidluses tugevam pool ning kahjuks ei käitu riiki esindavad ametnikud alati riigimehena. Juurdepääs teabele, otsustamisele ja paratamatult ka kohtumenetlusele halveneb samuti olukorras, milles isikul on võrreldes riigiga suur teabe asümmeetria. Näiteks välisõhu kvaliteeti puudutavad küsimused või kiirguskaitse küsimused. Selleks, et nendest valdkondadest pärinevat teavet mõista ja enda olukorda teabe abil mõtestada on vaja palju teavet ja palju teadmisi. Sellisel juhul on inimesel keeruline mistahes otsuseid ka vaidlustada ning neid vaidlusi kohtus pidada.
Lihtne on harjuda ja igapäevaelus tähelepanemata jätta meie otsusetegemise üldist läbipaistvust (info) ja avatust (kaasamine). Ilmselt menetlusosalised alati ei arva, et riigi tegevus on igal üksikjuhul läbipaistev ja avatud ning küllap ongi arenguruumi. Aga ma nimetaks avatuseks ja läbipaistvuseks ka seda, kui teavet saab päringuga kätte ning avalikkusel on juurdepääs haldusmenetlusele olemas. Paremini saab ja tuleb kindlasti korraldada teabe esitamist ja teabe leitavust. Kui teabe edastamist (nt haldusmenetluses) saab automatiseerida ja see jõuab seeläbi paremini teabest huvitatud inimesteni, siis tuleks vastavaid võimalusi ka juurde luua.
Ausad ja arusaadavas keeles esitatud argumendid võivad samuti kaasa aidata praeguste kitsaskohtade kõrvaldamisele ning aidata avalikkusel keerulistest teemadest paremini aru saada. Seejuures ei tohi avalikkust alahinnata ja diskussiooni lihtsustada. Lõpuks, keskkonda puudutavad teemad kutsuvad paratamatult esile emotsioone ning neid ma püüaks arutelu huvides vähendada, sest see takistab teiste osalejate kuulamist ja mõistmist.
Loo autor Evelin Lopman on õiguskantsleri nõunik.
Lugu ilmus veebruarikuu keskkonnaõiguse uudiskirjas
Samal teemal:
Euroopa Kohus: keskkonnaasjus tuleb kohtutel igas vaidluse etapis tagada, et kulud ei oleks kohtusse pöördumist takistavad