Euroopa Kohus: keskkonnaasjades tuleb kohtutel igas vaidluse
etapis tagada, et kulud ei oleks kohtusse pöördumist takistavad (C-470/16)
Euroopa Kohus selgitas märtsi keskpaigas
tehtud lahendis, millistel juhtudel ning kuidas tuleb EL riikidel tagada, et
kohtusse pöördumisel ei oleks kaasnevad kulud isikutele üle jõu käivad ja ei
takistaks seetõttu kohtusse pöördumist. Euroopa Kohus selgitas uues otsuses,
millistel juhtudel tuleneb vastav nõue juba otseselt EL KMH direktiivist (2014/52/EL) ja millistel
juhtudel kohaldub Aarhusi konventsioon. Samuti vastas kohus küsimusele, kas
vastavaid nõudeid tuleb kohaldada juba eelmenetluses ning kas neid võib jätta
tähelepanuta, kui kohus leiab, et kaebus oli alusetu. Kohtu peenekoelise
argumentatsiooni põhisõnum on seejuures lihtne – riikidel tuleb igas
kohtumenetluse etapis tagada, et keskkonnaõigusega seotud vaidlused ei oleks
takistavalt kallid.
Vaidluse
taust
Vaidlus sai alguse seoses plaaniga rajada Iiri
saarele Põhja-Iirimaad ja Iiri vabariiki ühendav kõrgepingeliin. Liini vastu olevad
maaomanikud ning elanikud koondusid surverühma North East Pylon Pressure
Campaign (NEPP). Surverühm pöördus juba elektriliini loa andmise menetluse ajal
kohtusse, taotledes selle peatamist. Kohus otsustas kaebuse jätta menetlusse
võtmata, kuna lõplikku otsust liini rajamiseks veel ei olnud ning seega oli
kaebus enneaegne.
Kuna menetluses osalesid kohalike elanike
vastu nii elektrivõrku rajav ettevõte kui mitmed riigiasutused, olid
menetluskulud kokku üle 500 000 euro. Iiri kohus pöörduski Euroopa
Kohtusse, et saada juhiseid, kas ja millistele argumentidele tuginedes tuleks
NEPPilt välja mõistetavat summat vähendada.
Kohtukulude
hindamise nõue ja eelmenetlus
Esiteks rõhutas Euroopa Kohus, et
KMH-direktiivist tulenev nõue, et kohtukulud ei tohi olla üle jõu käivad,
kehtib ka taolise eelmenetluse osas, kus otsustatakse kaebuse lubatavuse üle. Kohus
argumenteeris, et nii Aarhusi konventsioon kui selle EL õigusesse ülevõtmiseks
mõeldud KMH direktiiv sätestavad, et kohtusse pöördumise võimalused peavad
olema tõhusad, sh ei tohi kulud olla üle jõu käivad. Seejuures ei ole
sisuliselt vahet, millises menetluse etapis need kulud tekivad. Võimalikke
kaebajaid pelutab ka see, kui vaid eelmenetlusega seotud kulud on
ebamõistlikult suured.
KMH direktiivi
ja Aarhusi konventsiooni kohaldamine
Euroopa Kohus leidis oma uues otsuses, et nõue
vältida üle jõu käivate kulude väljamõistmist kehtib KMH direktiivist
tulenevalt vaid selliste kaebuste või kaebuste osade kohta, mis puudutavad direktiivis
sätestatud avalikkuse kaasamise nõudeid. Kui kaebuses on ka muid argumente (nt etteheited
planeerimismenetluse reeglite rikkumise kohta), tuleb kohtutel KMH-direktiivi
kohaldades eristada erinevate argumentide esitamise ja neile vastuvaidlemisega
seotud kulusid.
Samas rõhutas kohus, et Aarhusi konventsiooni
kohaselt tuleb tagada, et ka muud EL keskkonnaõigusega reguleeritud
valdkondades peetavad vaidlused, mille sisuline eesmärk on nõuda
keskkonnaõiguse õigel viisil rakendamist, ei tohi olla ülemääraselt kallid.
Selline eristamine on oluline eelkõige
õigusteoreetilisest vaatepunktist. KMH direktiivi tuleb kohtutel kohaldada
tingimusteta, jättes vajadusel siseriikliku õiguse rakendamata. Olukorras, kus
üle jõu käivate kulude vältimise nõue tuleneb vaid Aarhusi konventsioonist, on
liikmesriikidel mõnevõrra suurem mänguruum ning siseriiklikku õigust tuleb tõlgendada
võimalikult „Aarhusi-sõbralikul“ viisil. Eestis, kus kohtud keskkonnaasjades
menetluskulude väljamõistmisel lähtuvad sageli Aarhusi konventsioonist ning
tõlgendavad seda senini kaebajatele soodsal viisil, ei ole see vahetegu
praktilisest seisukohast kuigi oluline.
Võimalikud
erandid kulude hindamise kohustusest
Lisaks sedastas Euroopa Kohus, et kohtukulude
väljamõistmisele kehtivad piirangud ka juhul, kui kaebus leitakse olevat
siseriikliku kohtu poolt alusetu või pahatahtlik või juhul, kui kaebaja ei
suuda näidata, kuidas kahjustas keskkonnaõiguse normide rikkumine keskkonda. Euroopa
Kohus rõhutas, et vastavasisulise Aarhusi konventsiooni sätte eesmärk on
vältida mitte keskkonnakahjusid, vaid keskkonnaõiguse normide rikkumist
laiemalt. Seega ei saa siseriiklik kohus jätta teatud põhjustel kohtukulude
vastavust konventsiooni nõuetele hindamata. Samas ei tähenda Aarhusi
konventsioonis seatud nõue, et kulud ei tohi olla takistavalt kallid, et
kaebuse rahuldamata jätmisel kaebajatel üldse mingeid kulusid kanda ei tule.
Kulude täpse suuruse määramisel võib seejuures arvestada ka nt seda, kui
perspektiivne/põhjendatud kaebus oli.
Kokkuvõtteks
Euroopa Kohus on kohtukulude teemal seisukohti
võtnud ka varem, leides nt kohtuasjas C-530/11,
et keskkonnaasjades ülemääraseid kulusid välistavad sätted tuleb kehtestada
siseriikliku õigusaktiga, pelgalt soodsast kohtupraktikast ei piisa (vt ka meie
2014. märtsi uudiskirja
artiklit).
Uue lahendi põhiline väärtus seisneb selles,
et kohus rõhutas selgelt vajadust kohtumenetluse üle jõu käiva kulukuse
hindamisel arvestada kõigi võimalike kohtumenetluse etappidega. Seega ei tohi
takistavalt kulukas olla mitte vaid põhivaidlus, vaid ka eelmenetlus, kus alles
otsustatakse asja menetlusse võtmise üle.
Teiselt poolt on lahend uudne selle poolest,
et kohus selgitas, millal tuleb kohtukulude ülevaatamise ja vajadusel
vähendamise nõue KMH-direktiivist ja millisel juhul Aarhusi konventsioonist.
KÕKi hinnangul on tegemist pigem õigusteoreetilise vaheteoga, kuna lõppastmes
on (nagu Euroopa Kohus rõhutas) liikmesriikide kohtud kohustatud vältima
õigusmõistmisele juurdepääsu takistavalt suurte kulude väljamõistmist kõigis
keskkonnaasjades.
Viimaks – kuigi Euroopa Kohus ei võtnud
seisukohta selles küsimuses, kas antud juhul olid ligi poole miljoni euro
suurused kulud mõistlikud või ei, siis Aarhusi konventsiooni kontrollikomitee
praktika kohaselt oleks sellised kulud ilmselgelt kohtumenetlusele juurdepääsu
takistavaks. 2015. aastal peeti komitee poolt eelmenetluse kohta ülemäära
suureks juba 8000 Briti naela suuruseid kulusid (vt ka meie 2015. a aprilli uudiskirja
uudist).
Kohtulahendi
tekst
|
