Sissejuhatus

1. KeÜS 1. peatüki teises jaos on määratletud keskkonnaõiguse valdkonnaülesed põhimõisted. Eelkõige on seadustiku seisukohalt keskse tähtsusega mõisted keskkonnahäiring, keskkonnaoht ja keskkonnarisk. Need mõisted on vajalikud, et määratleda, millistel tingimustel võib lubada keskkonda mõjutavaid tegevusi. Keskkonnahäiring tähistab mis tahes inimtekkelist negatiivset keskkonnamõju, sh väheintensiivset ja normi piiresse jäävat mõju. Keskkonnaoht on olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisav tõenäosus. Mõiste keskkonnaoht hõlmab ka intensiivseid keskkonnamõjusid, mille tekkimise võimalikkuse osas ei ole kahtlusi. Keskkonnaohtu tuleb printsiibis vältida. Keskkonnarisk on vähendamist vajava keskkonnahäiringu tekkimise võimalikkus. Riski mõiste hõlmab mõjutusi, mille tekkimise tõenäosus ja kahjulikkus pole sellised, et neid saaks pidada keskkonnaohuks. Lisaks mõjule, mille tekkimise ja kahjulikkuse osas puudub teaduslik kindlus, loetakse keskkonnariskiks mõju, mille ilmnemine on kindlalt teada, kuid mille olulisus on vähene, ning mõju, mis võib küll olla võrdlemisi oluline, kuid mille ilmnemise tõenäosus on väike. Keskkonnariske tuleb võimaluste piires vähendada. Peatüki teises jaos määratletud mõisted, nagu saastamine ja käitis, on mõnevõrra väiksema kaaluga ning need seonduvad peamiselt keskkonnakaitselubadega. Osa neist mõistetest on määratletud ka tööstusheite seaduses (THS), miskuulub keskonnaseadustiku eriossa. KeÜS ja THS määratlused kattuvad kas täielikult või suures ulatuses. Erisused tulenevad THS rakendumisala spetsiifikast, nt on THS §-s 6 sätestatud käitise määratlus mõnevõrra kitsamalt kui KeÜS-s. Sisult kattuvad määratlused on THS-s taasesitatud, et tagada selle keeruka ja mahuka seaduse regulatsiooni parem jälgitavus.  

2. KeÜS keskkonnahäiringu, -ohu ja -riski määratlused ei pruugi kattuda enne KeÜS jõustumist kasutusel olnud sarnaste mõistetega. Kuigi keskkonnaohu ja keskkonnariski mõisted olid kasutuses juba varem, polnud need reeglina määratletud ning nende kasutus oli ebajärjekindel. Keskkonnahäiringu mõistet on kasutatud näiteks jäätmealases regulatsioonis, kuid seal oli selle ulatus piiratum. Teisisõnu ei saa enne KeÜS jõustumist kehtinud regulatsiooni sarnaste terminite sisustamisel üldiselt juhinduda KeÜS keskkonnaohu ja -riski mõistetest. Ka ülejäänud KeÜS üldmõistete määratlustes ja varasemas terminikasutuses on erisusi. Näiteks ei ole alati selgelt eristatud saastamise ja saastatuse mõisteid, mille erisused ei ole siiski nii põhimõttelist laadi kui tuumikmõistete osas.

3. Kuigi KeÜS-s kasutatakse läbivalt keskkonna mõistet, puudub seadustikus selle  legaaldefinitsioon. Seda seetõttu, et keskkonna mõistet pole võimalik ammendavalt määratleda. Kõige üldisemas tähenduses on keskkond kõik inimest ümbritsev, sh ka vaimne ja sotsiaalne keskkond. On ilmne, et KeÜS-s ei kasutata mõistet nii avaras tähenduses.

3.1 Kaudselt on keskkonda  määratletud keskkonnateabe mõiste määratluses (KeÜS § 24 lg 2 p 1 ja 2), mille mitteammendavate loetelude kohaselt käsitatakse keskkonnaelementidena õhku, atmosfääri, vett, pinnast, maad, maastikke ja looduslikke alasid, nagu märg-, ranna- ja merealad, looduslikku mitmekesisust ja looduse koostisosasid ning nende vastastikust toimet. Keskkonnaelemente mõjutavate teguritena käsitatakse aineid, energiat, müra, vilkuvat valgust, vibratsiooni, kiirgust ja jäätmeid. Keskkonnaorganisatsiooni mõiste määratluse kohaselt (KeÜS § 31) peetakse keskkonnakaitseks looduskeskkonna kaitset, aga ka keskkonnaelementide kaitset inimese tervise ja heaolu tagamise eesmärgil, samuti looduse ja loodusliku kultuuripärandi uurimist ja tutvustamist. Eeltoodu valguses tuleb keskkonnana KeÜS mõistes käsitada füüsilist keskkonda, eelkõige aga looduskeskkonda.

3.2 Loodus- ja tehiskeskkonna vahele on raske piiri tõmmata. KeÜS keskkonna mõistega on hõlmatud vähemalt tehiskeskkonna looduslähedasemad osad, nagu näiteks linnapargid. Samuti on keskkonna mõistega hõlmatud vähemalt looduslik kultuuripärand, nagu põlispuud ja ohvrikivid. Loodusliku kultuuripärandi hõlmatusele keskkonna mõistega viitab nii KeÜS § 1 p 1, mille kohaselt on seaduse eesmärgiks muu hulgas kultuuripärandi kaitse, kui ka KeÜS § 31 lg 2, mille kohaselt peetakse keskkonnakaitse edendamiseks ka loodusliku kultuuripärandi uurimist ja tutvustamist.