§ 20. Teatamiskohustus

1. (1) Käitisest lähtuvast olulisest keskkonnahäiringust teatab käitaja viivitamata Keskkonnainspektsioonile või seaduses sätestatud juhul muule asutusele.
   
2. [RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]
3. (2) Kui käitaja soovib muuta tegevust, milleks talle on antud luba, ja muudatus võib kaasa tuua olulise keskkonnahäiringu, on käitaja kohustatud kavandatavast muudatusest loa andjat aegsasti teavitama.
4. [RT I, 08.07.2014, 3 - jõust. 01.08.2014]
   

1.1. KeÜS § 20 erinevad lõiked kannavad erinevaid eesmärke. Esimese lõike eesmärgiks on teavitada asutusi (ootamatult) tekkinud olulistest keskkonnahäiringutest, et selle tagajärgi võimalikult suures ulatuses piirata. Teise lõike eesmärgiks on tagada, et käitise muutmisel oleks võimalik hinnata vajadust võtta täiendavaid meetmeid oluliste keskkonnahäiringute ennetamiseks. Seetõttu erinevad sätted:

• kohustuse adressaadi poolest – lõikes 1 sätestatud kohustus kehtib kõigi käitajate suhtes, lõikes 2 esitatud kohustus vaid loa alusel tegutsevate käitajate suhtes;
• kohustuse tekkimise aja poolest – lõikes 1 sätestatud kohustus tekib käitajatel pärast olulise keskkonnahäiringu tekkimist. Lõikes 2 sätestatud kohustus seevastu olukorras, kus häiringut pole veel tekkinud, ent selle teke tulevikus on tõenäoline;
• teavitatava haldusorgani poolest – kui juba tekkinud keskkonnahäiringutest peavad käitajad reeglina teavitama Keskkonnainspektsiooni, siis lõikes 2 sätestatud kohustuse puhul on enamasti adressaadiks Keskkonnaamet kui suurema osa keskkonnakaitselubade väljastaja.

2. KeÜS § 20 lg-s 1 sätestatud teatamiskohustus (nn eriolukorrast teatamise kohustus) on vajalik selleks, et haldusorganid saaksid olulise keskkonnahäiringu esinemisel võtta võimalikult kiirelt tõhusaid meetmeid keskkonna ja inimtervise kaitseks. Vastavad meetmed võivad seisneda keskkonnahäiringu poolt mõjutatavate inimeste teavitamises (KeÜS § 25 lg 1) või evakueerimises, nende varustamises tervisekaitsevahenditega, käitise tegevuse peatamises vms tegevuses.

2.1. Käitajal on KeÜS § 20 lg 1 kohaselt kohustus teavitada Keskkonnainspektsiooni (või muud eriseadusega määratud asutust) mitte igast käitisest lähtuvast keskkonnahäiringust, vaid ainult neist häiringutest, mida loetakse oluliseks KeÜS § 3 lg 2 kohaselt (vt olulise keskkonnahäiringu osas ka KeÜS § 3 lg 2 kommentaari). Tegemist on sellise ulatuse või intensiivsusega keskkonnahäiringuga, mille tekkimise piisavat tõenäosust tuleb käitajal vajalike meetmete rakendamisega KeÜS § 16 lg 1 kohaselt vältida (vt ka KeÜS § 16 lg 1 kommentaari).

2.2.  Käitaja eriolukorrast teatamise kohustust, nagu ka teisi käitaja üldkohustusi, tuleb sisustada lähtuvalt KeÜS §-s 22 sätestatud mõistlikkuse kriteeriumist (vt selle kohta lähemalt KeÜS § 22 kommentaari). Mõistlikkuse kriteeriumist tulenevalt ei saa käitajatelt muuhulgas nõuda teatamist sellisest olulisest keskkonnahäiringust (nt lõhkamistöödega kaasnevast mürast, välisõhu saastamisest suure põletusseadme poolt), mille tekitamine on käitisele väljastatud keskkonnakaitseloa kohaselt erandlikult lubatud KeÜS § 52 lg 1 p 6 alusel. Juhul kui loa andja peab vajalikuks ka loa alusel lubatavast olulisest keskkonnahäiringust teatamist käitaja poolt, oleks mõistlik sätestada selline kohustus vastava loa tingimusena. Näiteks võidakse loas ette näha kohustus teavitada loa andjat (ja/või kohalikke elanikke) lõhketööde läbiviimise ajast vms. 

2.3. Kui käitaja põhjustab olulise keskkonnahäiringu loaga lubatust suuremas ulatuses või teistel tingimustel, peaks käitaja sellest üldjuhul haldusorganit teavitama. Teavitamine on mh reeglina kohustuslik, kui käitisest lähtuva keskkonnahäiringu tõttu ületatakse keskkonna kvaliteedi piirväärtust (erandiks võib olla olukord, kus piirväärtust ületatakse väga lühiajaliselt ning väheses mahus). 

2.4.  Käitaja eriolukorrast teatamise kohustus tuleks täita viivitamata. Kuna kohustus tuleb täita lähtuvalt mõistlikkuse kriteeriumist, peab käitaja seega teavitama Keskkonnainspektsiooni ilma ebamõistliku (põhjendamatu) viivituseta.

2.4.1  Hinnang sellele, kas teavitamine toimus ilma põhjendamatu viivituseta, sõltub muu hulgas teavitamise vormist. KeÜS § 20 lg 1 ei näe ette kindlat vormi, milles käitaja Keskkonnainspektsiooni teavitama peaks. Keskkonnainspektsiooni valvetelefon vastab ööpäev läbi, mistõttu võib eeldada, et käitaja peaks Keskkonnainspektsiooni teavitama koheselt pärast häiringust teadasaamist. Viivitus õnnetusest teadasaamise ning teatamise vahel võib olla põhjendatud vaid väga erandlikel asjaoludel. Näiteks võib viivitus olla põhjendatud, kui teatamiseks kohustatud isiku mobiiltelefoni aku oli tühi ning käitises ei leidunud lauatelefoni või kui isik oli sedavõrd hõivatud avariis vigastada saanud töötajale vältimatu esmaabi osutamisega, et ei saanud koheselt Keskkonnainspektsioonile keskkonnahäiringust teatada.

2.4.2. Viivituse keskkonnahäiringu esinemise (nt saasteainete välisõhku paiskumise) ja haldusorganite teavitamise vahel võib põhjustada ka asjaolu, et käitaja ei saa keskkonnahäiringu esinemisest koheselt teada. Sellise riski vähendamisele peaksid kaasa aitama nii käitaja muude üldkohustuste täitmine (eelkõige teadmiste omandamise kohustus KeÜS § 16 lg-s 2 ja töötajate väljaõppe tagamise kohustus KeÜS §-s 19) kui ka õigusaktides ja keskkonnakaitselubades sätestatud käitise omaseire kohustused.

2.5.  Keskkonnainspektsioon, keda käitaja on teavitanud olulisest keskkonnahäiringust, võib käitaja suhtes rakendada  KorS-s sätestatud meetmeid. Muu hulgas võib Keskkonnainspektsioon teha KorS § 28 lg 1 alusel ettekirjutuse käitise tegevuse ajutiseks peatamiseks või tegevusmahu vähendamiseks, kui see on vajalik käitisest lähtuva ohu tõrjumiseks. Samuti on Keskkonnainspektsioon KorS § 26 lg 1 alusel õigustatud teavitama keskkonnahäiringutest avalikkust, et mõjutatud isikud saaksid võtta enda kaitseks vajalikke meetmeid (vältida viibimist välisõhus, kasutada isikukaitsevahendeid või lahkuda piirkonnast).

2.6. Keskkonnainspektsioonile olulisest keskkonnahäiringust teatamise kohustuse näol on tegemist kõigi käitajate suhtes kehtiva üldkohustusega. Eriseadustes võidakse teatud tüüpi käitajate osas täpsustada nii asjaolusid, mille ilmnemisel tuleb haldusorganeid teavitada kui ka vastava teate sisu, samuti võib eriseaduse kohaselt olla teavitatav haldusorgan muu kui Keskkonnainspektsioon. Allpool on toodud mõned näited vastavatest eriregulatsioonidest.

2.6.1  Olulise keskkonnahäiringu tekkimist eeldatakse KeÜS § 3 lg 2 p 3 kohaselt muu hulgas keskkonnakahju põhjustamisel KeVS tähenduses (kahju elupaigale, liigile, kaitstavale alale, veele või pinnasele). Sellisel juhul võib käitaja Keskkonnainspektsiooni asemel teavitada Keskkonnaametit ning kui keskkonnakahju võib mõjutada inimese tervist, siis peab teavitama ka Terviseametit.

2.6.2. THS kohaldamisalasse kuuluvate käitiste (kompleksloa kohustusega käitiste ja teatud orgaanilisi lahusteid kasutavate käitiste) käitajate suhtes kohaldatakse teatud juhtudel KeÜS § 20 lg 1 asemel erisättena THS § 17. Erisätte kohaselt peab käitaja teavitama Keskkonnainspektsiooni keskkonda oluliselt mõjutava avarii või vahejuhtumi esinemisest. Kui avarii või vahejuhtumiga kaasneb keskkonnaoht, peab käitaja võtma meetmeid tagajärgede piiramiseks ning tulevaste vahejuhtumite ja avariide vältimiseks ja teavitama võetud meetmetest Keskkonnaametit.

2.6.3. Suurõnnetuse ohuga ettevõtete puhul kehtivad erisätetena KemS alusel kehtestatud määruse nõuded. Nende kohaselt peab käitaja kõigist õnnetustest viivitamata teavitama Häirekeskust numbril 112, Tehnilise Järelevalve Ametit ja kohaliku omavalitsuse üksust. Suurõnnetuse korral peab käitaja tagama suurõnnetuse mõju piirkonda jäävate isikute kohese teavitamise õnnetusest ja esmastest käitumisjuhistest. Õnnetuse võimaliku mõju piirkond tuleb käitajal määratleda juba käitise riskianalüüsi koostamisel.

3. KeÜS § 20 lg 2 käsitleb olukordi, kus loa alusel tegutsev käitaja soovib muuta oma tegevust viisil, mis võib muuta käitisest lähtuvate häiringute laadi ja ulatust. Kui muudatus võib kaasa tuua olulise keskkonnahäiringu, peab käitaja sellest loa andjat aegsasti teavitama.

3.1. Kohustus puudutab vaid loa alusel tegutsevaid käitajaid. Sõna luba tähendab KeÜS seletuskirjast nähtuvalt eelkõige keskkonnaluba (nt vee erikasutuseks, maavara kaevandamiseks). 

3.2. Kohustuse esmane eesmärk on võimaldada KeÜS § 59 lg 2 p 4 ja KeÜS § 62 lg 2 p 1 rakendamist praktikas. Nende sätete kohaselt on loa andjal käitaja tegevuse muutumise korral kaalutlusõigus muuta loa tingimusi või luba kehtetuks tunnistada. Loa andja võib loa kehtetuks tunnistada vaid juhul, kui loa tingimuste muutmise abil ei ole võimalik avalikku või kolmanda isiku huvi tõhusalt kaitsta. 

3.2.1. Nii KeÜS § 59 lg 2 p 4 kui ka KeÜS § 62 lg 2 p 1 kohaldamise esmaseks eelduseks on, et loa andja saab käitise muutmise soovist teada. Vastava info tõhusaks kogumiseks on ainumõeldav viis see, kui käitaja ise teavitab loa andjat kavandatavatest muudatustest.

3.2.2. Kuna käitaja peab loa andjat teavitama kavandatavatest muudatustest aegsasti ehk enne muudatuste elluviimist, siis ei saa loa andja nõuetekohase teavituse saamisel luba KeÜS § 62 lg 2 p 1 kohaselt üldse kehtetuks tunnistada. Avalikke ning kolmandate isikute huve on KeÜS § 20 lg-s 2 sätestatud kohustuse korrektsel täitmisel võimalik kaitsta ka käitaja suhtes vähem kahjulikul viisil – jättes loa muutmata või seades tegevusele täiendavaid tingimusi.

3.3. KeÜS § 20 lg 2 ei kohusta käitajat teavitama loa andjat mitte üksnes sellistest muudatustest, mis toovad kindlasti kaasa olulise keskkonnahäiringu, vaid ka neist muudatustest, mis „võivad” olulise keskkonnahäiringu kaasa tuua. Arvestades KeÜS § 5 sõnastust, mille kohaselt võib väikese esinemistõenäosusega keskkonnahäiring olla keskkonnarisk, mitte keskkonnaoht, peab käitaja loa andjat teavitama ka teatud keskkonnariskiga tegevustest. Määravaks ei ole mitte niivõrd tagajärje realiseerumise tõenäosus, kui võimaliku häiringu ulatus. Mida olulisem keskkonnahäiring võib muudatuse tulemusena tekkida, seda olulisem on sellest loa andjale teada anda, isegi kui häiringu tekke tõenäosus on väike. Näiteks tuleks loa andjat teavitada tehase juurde kuuluvate kütuse- või ohtlike kemikaalide mahutite olulisest laiendamisest (uute mahutite rajamisest) ka juhul, kui käitaja plaanib juba omal algatusel võtta ulatuslikke ohutusmeetmeid, mis vähendavad häiringute tõenäosust.

3.4. Sarnaselt teiste käitaja kohustustega tuleb KeÜS § 20 lg-s 2 sätestatud kohustust sisustada, lähtudes KeÜS §-s 22 sätestatud mõistlikkuse põhimõttest. Samas on adressaatide näol tegemist käitajatega, kelle tegevust on peetud piisavalt oluliseks häiringute allikaks, et kehtestada loakohustus. Selliste käitajate suhtes kehtib seetõttu kõrgendatud hoolsusstandard. KeÜS § 16 lg 2 kohustab käitajat hankima ka piisavad teadmised enne tegevuse alustamist ja see kohaldub ka tegevuse muutmisele. Seega peaks käitaja muudatusi kavandades konsulteerima võimalike häiringute osas keskkonnaeksperdiga (kui sellist eksperti käitaja töötajate hulgas ei ole). Tegevuse muutmisest teatamata jätmine on õigustatav vaid neil juhtudel, kui olulise keskkonnahäiringu teket ei suuda ette näha ka keskkonnaekspert. 

3.5. KeÜS §-s 22 sätestatud mõistlikkuse põhimõte aitab määratleda ka kohustuse täitmise aega. Käitaja peaks tegevuse muutmisest teatama aegsasti, st niipea kui kavandatav muudatus on omandanud piisava konkreetsusastme, et sellega kaasnevaid häiringuid on võimalik hinnata ja otsutada nende olulisuse üle. Erinevalt KeÜS § 20 lg-s 1 sätestatud kohustusest ei pea käitaja teatama muutusest viivitamatult – see ei ole ka sätte eesmärgist tulenevalt vajalik. Samas ei ole õigustatud teavitamisega ilma põhjuseta viivitamine. Kindlasti on õigusvastane loa andja teavitamine tegevuse muutmise kavatsusest alles siis, kui käitaja on asunud seda juba ellu viima.

3.5.1. Loa andja võimalikult varajane teavitamine muudatustest on seejuures ka käitaja huvides. Saadud informatsiooni põhjal võib loa andja algatada loa muutmise menetluse. Algatatud loa muutmise menetlus lõpeb seda varem, mida varem loa andjat teavitatakse. Seega sõltub loa andja teavitamise ajast see, millal käitaja saab lõpliku kindluse kavandatava muudatuse lubatavuse kohta.

3.6. Loa muutmise menetlus algatatakse igal juhul olukorras, kus kavandatav muudatus avaldab mõju loas kindlaksmääratud parameetritele (nt heitkogustele, jäätmekäitluse mahule vms). Sellisel juhul tasub käitajal, kes soovib loa kiiret muutmist, esitada ka loa muutmise taotlus, kuna siis kohaldatakse menetlusele KeÜS §-s 49 sätestatud tähtaegu. Kui menetlus algatatakse loa andja initsiatiivil, siis vastavad tähtajad ei kehti ning loa muutmine võib võtta kauem aega.