JUUNI 2012

Kui uudiskiri näib e-mailis imelik, vaata seda veebis.

Uudiskirja saab endale elektrooniliselt tellida siin, loobumiseks palume saata teade aadressile k6k@k6k.ee

Hea lugeja!

Juunikuu olulisimaks sündmuseks on ilmselt järgmisel nädalal Brasiilias toimuv ÜRO säästva arengu maailmakonverents Rio+20, veidi vähem mastaapsemas plaanis jätkub EL seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi koostamine. Lisaks kajastame uudiskirjas lähemalt EL plaane lennukimüraga seotud probleemide vähendamiseks.

Eesti uudistest on olulisemaks ehk planeerimisseaduse muudatused seoses joonobjektide (sh riigimaanteede) rajamisega, mis muuhulgas puudutavad kinnisasjade sundvõõrandamise korda.

Uudiseid jätkub siiski ka teistel teemadel nagu energiatõhusus, looduskaitse, välisõhu kaitse, jäätmed, ohtlikud ained, kiirgusohutus.

Tegusat suve!

lühiuudised

11. juunil võeti EL Nõukogu istungil vastu EL seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi järeldused. Plaanitava seitsmenda tegevusprogrammi sisu kajastasime lähemalt aprillikuises uudiskirjas seoses 1. juunini kestnud avaliku konsultatsiooniga. Viimane – kuues keskkonnaalane tegevusprogramm – määratles ELi keskkonnastrateegia ja selle eesmärgid aastateks 2002-2012, keskendudes neljale esmatähtsale tegevusvaldkonnale: kliimamuutus, bioloogiline mitmekesisus, keskkond ja tervis ning loodusvarade säästev kasutamine ja jäätmehooldus. See aegub 22. juulil, mistõttu võetakse vastu uus programm. Tegevusprogrammis määratakse esmatähtsad eesmärgid ning näidatakse, kuidas keskkonnapoliitikaga saab toetada keskkonnasäästlikku majanduskasvu ja saavutada parem tervise kaitse ja heaolu. Keskkonnaalaseid tegevusprogramme on ELi keskkonnapoliitika kujundamisel järgitud alates 1970ndate algusest.

Seitsmes keskkonnaprogramm kehtiks kuni 2020. aastani. Euroopa Komisjoni hinnangul peaks programm kindlustama järgmiste kohustuste elluviimise:

1. tõhustada olemasoleva õiguse rakendamist, et tõsta keskkonna kvaliteeti;

2. integreerida kliima ja keskkond ka teistesse poliitikatesse ja tugevdada poliitika sidusust, et saada mitmesuguseid eeliseid ja kasu;

3. reguleerida olemasolevat poliitikat ja praktikat uusima teadusliku teabe järgi;

4. täita olulisi poliitilisi lünki keskkonna valdkonnas, kui see on õigustatud uusima teadusliku info alusel ja on kooskõlas ettevaatusprintsiibiga.

EL Nõukogu esitas seisukoha käsitleda programmis tegevusvaldkondadena looduse mitmekesisuse kaitset, vee kaitset, keskkonda ja tervist, puhast linnakeskkonda ning kliimamuutusi, arvestada liikmesriikide olukorda, võimekust ja vajadusi. EL Nõukogu pidas oluliseks keskkonnaprogrammi väljatöötamisel paika seada visioon aastaks 2050, tõhustada olemasoleva õiguse rakendamist ning ülevaatamist ning näha ette meetmeid rohelise ja konkurentsivõimelise majandusmudeli saavutamiseks.

Järgmise sammuna tuleb Euroopa Komisjonil esitada seitsmenda keskkonna tegevusprogrammi ettepanek Euroopa Parlamendile. EL Nõukogu istungil kinnitas Komisjon, et kavatseb seda teha enne käesoleva aasta lõppu.

Vt seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi kohta ka KÕKi 2012. a aprillikuu uudiskirja

Vt EL Nõukogu seisukohta (pdf, ingl k)

Vt EL Nõukogu pressiteadet nõukogu istungi kohta (pdf, ingl k)

Vt ka Keskkonnaministeeriumi pressiteadet

20.-22. juunil toimub Brasiilias ÜRO säästva arengu maailmakonverents (Rio +20 konverents), mille eesmärk on kinnitada riikide poliitilist tahet säästva arengu elluviimiseks, hinnata Agenda 21 ja Johannesburgi tegevuskava eesmärkide täitmist ja kinnitada uued väljakutsed. Konverentsil püütakse leida vastus küsimusele, kuidas majanduskriisi ajal edendada ambitsioonikaid keskkonnakaitse plaane. Konverentsi peamised teemad on:

1. keskkonnasõbralik majandus säästva arengu ja vaesuse vähendamise kontekstis;

2. säästva arengu institutsionaalne raamistik.

Ülemaailmset säästva arengu alast tegevust juhib alates 1992. aastast Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) säästva arengu komisjon. Konverentsiga tähistatakse 20 aasta möödumist esimese rahvusvahelise säästva arengu konverentsi toimumisest Rio de Janeiros 3.–14. juunil 1992. a. Toonasel konverentsil võeti vastu Rio deklaratsioon keskkonnahoidliku arengu põhimõtete kohta, kliimamuutuste raamkonventsioon ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon, metsandust ja kõrbestumist käsitlevad dokumendid ning Agenda 21.

2002. aastal toimus juba Johannesburgis ÜRO säästva arengu maailmakonverents (Rio+10), kus riikide ja regioonide esitatud tegevusaruannete alusel võeti kokku kümne aasta jooksul säästva arengu vallas saavutatu ning määratleti edasised tegevused. Keskenduti reaalselt rakendatavate tegevuskavade ja koostööprogrammide ellukutsumisele ning kinnitati, et Agenda 21 seatud eesmärgid on jätkuvalt riikide poliitikakujundamise aluseks. Riigid võtsid vastu Johannesburgi poliitilise deklaratsiooni.

ÜRO säästva arengu alase tegevuse eesmärk on arendada ja tugevdada ülemaailmsete probleemide (nt kliimamuutused) lahendamiseks riikidevahelist koostööd ning määratleda selleks poliitilised suunad nii ülemaailmsel, regionaalsel kui ka riiklikul tasandil.

Vt ÜRO säästva arengu maailmakonverentsi Rio +20 lisainfot konverentsi veebilehelt (inglise keeles)

Vt ülevaadet ÜRO säästva arengu alase tegevuse kohta Keskkonnaministeeriumi kodulehelt

29. mail andis õiguskantsler Indrek Teder Riigikogule üle kirjaliku ülevaate 2011. a tegevuse kohta. Õiguskantsler kontrollib, kas seadused, määrused ja muud õigustloovad aktid on põhiseaduse ja seadusega kooskõlas ning et avalikke ülesandeid täitvad asutused ja ametnikud ei rikuks oma tegevuses ja inimesega suhtlemisel inimese põhiseadusest tulenevaid õigusi ja vabadusi, seadusi ja teisi õigustloovaid akte ning halduse hea tava.

Ülevaatest nähtub, et 2011. aastal algatas õiguskantsler kokku 44 Keskkonnaministeeriumi valitsemisala puudutavat menetlust, millest 10 olid sisulised menetlused. Nendest 41 juhul oli pöördumine seotud ministeeriumi tegevusega. Võrreldes eelmise aastaga on õiguskantsleri poolt oluliselt suurenenud algatatud menetluste arv (2010. aastal 28) keskkonnaministri valitsemisalas. Samas 31 korral jättis õiguskantsler Keskkonnaministeeriumi valitsemisala puudutava menetluse algatamata. Ülevaate kohaselt on keskkonnaõigusega seotud menetluste arv üheks enim kasvanud valdkonnaks 2010. aastaga võrreldes. Ülevaatest ei tulene, et õiguskantsler oleks mõnes keskkonnaasjas ka omaalgatuslikult küsimusi uurima asunud.

Lähemalt on õiguskantsleri ülevaates käsitletud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluste teemat. Õiguskantsler pööras seejuures tähelepanu, et looduskaitseala, sh püsielupaiga moodustamise menetlusele ei tulene seadusest tähtaega, mille jooksul tuleb haldusorganil teha vajalikud menetlustoimingud ja otsustada ala looduskaitse alla võtmise vajalikkus. Õiguskantsleri hinnangul ongi see viinud olukorrani, kus näiteks püsielupaikasid moodustatakse aastaid ning selle aja kestel riivatakse mitmeid põhiõigusi (eelkõige omandipõhiõigust ja ettevõtlusvabadust). Nimelt käsitles õiguskantsler juhtumeid, kus hoiuala või kaitseala koosseisu mittekuuluvalt kinnistult leitud püsielupaika kaitstakse looduskaitseseaduse (LKS) § 50 järgi, kuid see ei ole eraldi õigusaktiga kaitse alla võetud. Selle tulemusena moodustub püsielupaiga ümber automaatselt ringikujuline kaitsevöönd, mille piires on maaomanikul keelatud peaaegu igasugune tegevus. Sellisel kujul on tegemist aga ajutise meetmega ning mõistliku aja jooksul tuleb ala kaitse alla võtta. Õiguskantsleri hinnangul ei tagata seejuures parimat võimalikku kaitset ka loodusväärtustele, kuivõrd ajutine automaatne kaitserežiim või kaitsevööndi suurus püsielupaiga kaitseks ei pruugi olla sobiv. Õiguskantsler loodab, et LKSi muudatuste ettevalmistamise käigus kehtestatakse looduskaitseala moodustamisele ka menetlustähtajad.

Vt õiguskantsleri 2011. a tegevuse ülevaadet õiguskantsleri kodulehel

Vt õiguskantsleri pressiteadet õiguskantsleri kodulehel

12. juunil võttis Riigikogu menetlusse planeerimisseaduse (PlanS) muudatused, mis puudutavad  eelkõige joonehitiste (riigimaanteed, raudteed, kõrgepingeliinid ning torujuhtmed) planeerimist. Eelnõu seletuskirja kohaselt on muudatuste eesmärgiks lahendada praktikas riigimaanteede planeerimise käigus ilmnenud probleeme.

Esimese muudatusena nähakse eelnõus ette, et joonehitise asukoha valikuks tehtav maakonnaplaneering jõustub selle kehtestamisel maavanema korraldusega ning see tuleb kanda 30 päeva jooksul vastavatesse varem kehtestatud üldplaneeringutesse. Kehtiva PlanS §291 lg 5 kohaselt on maakonnaplaneeringu jõustumise eelduseks selle kandmine vastavatesse üldplaneeringutesse. Kuna seejuures ei ole ette nähtud ka tähtaega, mille jooksul kohalik omavalitsus (KOV) peab vastava muudatuse tegema, on see praktikas toonud kaasa viivitusi maakonnaplaneeringu jõustumisel. Selline viivitus pole SiseM ega ka KÕKi hinnangul samas põhjendatud, kuna kehtiva seaduse kohaselt peavad nad maakonnaplaneeringule enne viimase vastuvõtmist andma (siduva) kooskõlastuse – selle käigus peaks KOV-del olema võimalik planeeringu elluviimist hinnata ning aru saada, kas muudatuste sisseviimine üldplaneeringusse on võimalik või mitte.

Teise muudatusena tunnistataks eelnõu kohaselt kehtetuks PlanS § 30. Selle sätte kohaselt tuleb KOVil kinnisasja omaniku nõudel omandada hoonestatud kinnisasi või selle osa, kui detail- või üldplaneeringuga nähakse ette selle avalik kasutamine, piiratakse oluliselt kinnisasja senist kasutust või muudetakse see võimatuks. Eelnõu seletuskirjas on selle muudatuse esimese põhjendusena toodud, et riigimaanteede planeerimise puhul ei ole õige kohustada kinnisasju omandama KOVe, kuna kinnisasja omanike õiguste riive aluseks on mitte kohalikud, vaid riiklikud huvid. Ehkki põhjendus on mõistlik, ei ole see KÕKi hinnangul piisav, et selgitada PlanS § 30 kehtetuks tunnistamist tervikuna (see säte ei puuduta üksnes maanteid).

Eelnõu seletuskirja kohaselt on muudatuse teiseks põhjuseks, et regulatsioon on sarnane kinnisasja sundvõõrandamise seaduses (KASVS) sätestatud sundvõõrandamisega ning seega põhjendamatu. Seletuskirjast ei tule aga selgelt välja, et regulatsioonidel on oluliselt erinev lähtekoht. PlanS § 30 kohaselt tekib kinnisasja omanikul kinnisasja võõrandamiseks nõudeõigus, KOVil aga kohustus kinnisasi omandada. KASVS regulatsiooni kohaselt omanikul selline nõudeõigus puudub – kuigi omanik võib teatud tingimustel (KASVS § 3 lg 2) taotleda oma kinnisasja sundvõõrandamist, ei ole riigil ega KOVil vastavat kohustust. Seetõttu kitsendataks seadusemuudatusega kehtiva õigusega võrreldes oluliseltkinnisasja omanike õigusi.  Ka selline muudatus võib olla põhjendatud, ent peaks olema seletuskirjas selgelt välja toodud ja põhjalikult ka huvigruppidega läbi arutatud.

Vt seaduseelnõu teksti ja seotud materjale Riigikodu kodulehel

Euroopa Komisjon tegi 16. mail otsuse, mille kohaselt võib Eesti jagada oma elektritootjatele tasuta kasvuhoonegaaside saastekvoote ka aastatel 2013-2019. EL kasvuhoonegaaside kauplemise süsteemi reguleeriva EL direktiivi 2009/29/EÜ üldreegli kohaselt peaksid elektrijaamad alates järgmisest aastast hankima kogu oma heitekogusele vastava saastekvootide hulga ostmise teel. Samas anti kümnele liikmesriigile (sh Eestile) direktiivi kohaselt erandlik võimalus taotleda Euroopa Komisjoni luba riigi poolt tasuta saastekvootide eraldamiseks. Komisjoni otsusega anti heakskiit Eesti taotlusele selles sisulisi muudatusi tegemata.

Elektritootjad peavad tasuta kvootide eest tegema investeeringuid oma tootmise moderniseerimisse; investeeringute väärtus peab olema vähemalt sama suur kui tasuta saadavate kvootide väärtus. Konkreetsed investeeringud tuli välja tuua Komisjonile esitatud taotluses. Tasuta jaotatavate kvootide hulk on aastal 2013. a maksimaalselt 70% energiatootmiseks vajalikust kogusest ning see väheneb igal aastal, jõudes aastaks 2020 nullini.

Vt ka Euroopa Komisjoni pressiteadet

Vt ka Euroopa Komisjoni heakskiidu saanud taotlust (ingl k, pdf)

25. mail avaldati Riigi Teatajas ehitusseaduse ja teiste seaduste muudatused, mis puudutavad hoonete energiatõhususe miinimumnõudeid. Muudatuste eesmärgiks on võtta üle EL direktiiv 2010/31/EL (hoonete energiatõhususe kohta), mis koondab varasema hoonete energiatõhususe direktiivi (2002/91/EÜ) koos vahepealsete muudatustega. Kajastasime direktiivi sisu ka oma 2010. a juuli uudiskirjas. Avaldatud seadusemuudatustega täpsustatakse mõningaid mõisteid ning muudetakse energiatõhususe miinimumnõuete kohaldamisala. Muudatused jõustuvad 9. jaanuaril 2013. a.

Hoonete energiatõhususe miinimumnõuete eesmärgiks on ühelt poolt võidelda kliimamuutuste vastu, teisalt aga vähendada hoonete ülalpidamisega (eelkõige kütmise ja jahutamisega) seotud kulutusi tarbijatele. EL-s tervikuna moodustab hoonete energiatarve umbes 40% kogu energiatarbimisest. Seetõttu on tegemist olulise valdkonnaga, saavutamaks EL eesmärki – suurendada aastaks 2020 energia kasutamise tõhusust 20% võrra.

Seadusemuudatustega tehakse kehtivasse õigusesse mitmeid olulisi muudatusi. Muuhulgas muudetakse olulise rekonstrueerimise mõistet. Kehtiva ehitusseaduse kohaselt loetakse oluliseks sellist rekonstrueerimist, mille maksumus on vähemalt 1/3 uue samalaadse hoone hinnast, muudatuste kohaselt on piirmääraks ¼ uue hoone hinnast. Muudatuste kohaselt peavad kõik oluliselt rekonstrueeritavad sisekliima tagamisega hooned pärast ehitustööde lõpetamist vastama energiatõhususe miinimumnõuetele. Sama kehtib kõigile hoonetele, mida laiendatakse selliselt, et laiendamise maksumus on enam kui ¼ uue samalaadse hoone hinnast. Hoonetele, milles asuvad kohaliku omavalitsuse asutused või riigiasutused, kohaldatakse seda nõuet alates 9. jaanuarist 2013. a, muudele hoonetele alates 9. juulist 2013. a. Kehtiva õiguse kohaselt peavad ehitustööde järel energiatõhususe miinimumnõuetele vastama vaid oluliselt rekonstrueeritud hooned, mille pind on suurem kui 1000 m2.

Vt muudatuste teksti Riigi Teatajast

Vt eelnõu teksti ja seotud materjale Riigikogu kodulehelt

3. juunil jõustus majandus- ja kommunikatsiooniministri uus määrus nr 42, millega seatakse nõuded energiamõjuga toodete ressursitarbimise märgistamisele. Muudatuste eesmärgiks on võtta üle EL direktiivist 2010/30/EU tulenevad üldised nõuded. Direktiivi vastuvõtmist oleme varem kajastanud 2010. a juulikuu uudiskirjas. Täpsemad toodete märgistamise nõuded sisalduvad direktiivi alusel antavates EL määrustes, mis on Eestis otsekohaldatavad, st ei vaja täiendavate õigusaktide vastuvõtmist. Seetõttu tunnistati uue määrusega kehtetuks varasemad, konkreetsete tootegruppide märgistamist puudutavad määrused.

Energiamõjuga toodeteks on tooted, mis tarbivad ise olulisel määral energiat (nt pesumasinad) või mõjutavad oluliselt energiatarbimist (nt aknad). Nende toodete puhul kasutatakse ühelt poolt energiatõhususe miinimumnõudeid, mille täitmine on eelduseks nende turule lubamisele. Vastavatest nõuetest kirjutasime seoses neid ülevõtva majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega nr 25 ka käesoleva aasta aprilli uudiskirjas. Teiselt poolt kohaldatakse mõningatele sellistele toodetele ka täiendavat märgistamist (nt teleri või külmkapi energiatarbimise klassi väljatoomist), mis võimaldab tarbijatel lihtsalt eristada energiat ja teisi ressursse (nt vett) säästlikumalt kasutavaid tooteid. Uus määrus nr 42 reguleeribki sellise märgistuse suhtes kehtivaid üldnõudeid.

Uue määruse nr 42 kohaselt on tarnija – tootja, selle esindaja EL-s või toote Eestisse importija – kohustatud varustama toote eestikeelse energiamärgistuse ja tootekirjeldusega vastavalt konkreetse tootegrupi kohta käiva EL määruse nõuetele. Reeglina sisaldab vastav EL määrus ka märgistuse vormi. Müüja peamiseks kohustuseks on teha see info tarbijatele kättesaadavaks.

Vt määruse teksti Riigi Teatajas

Vt ka määruse eelnõu ja seletuskirja Eelnõude Infosüsteemis

Vt ka Euroopa Komisjoni veebilehte energiamõjuga toodete märgistamise kohta

23. mail kiitis EL riikide alaliste esindajate komitee heaks kompromissleppe Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu vahel, mille alusel vähendatakse tulevikus laevades kasutatavates kütustes lubatavat väävlisisaldust. Kokkuleppe kohaselt muudetaks EL direktiivi 1999/32/EÜ, mis reguleerib vastavate kütuste väävlisisaldust. Laevaliikluse tekitatav väävliühendite heide on EL-s välisõhu kaitse seisukohalt oluliseks küsimuseks, kuna see põhjustab nii tervisekahjustusi kui ka happevihmade esinemist.

Kokkuleppe kohaselt lubataks 2014. a lõpuni Läänemerel, Põhjamerel ning Inglise kanalis kasutada laevakütust, mis sisaldab kuni  1%  väävlit, 1. jaanuarist 2015. a väheneks lubatav väävlisisaldust 0,1 %-ni (hetkel lubatud 1,5%). Aastaks 2020 vähendatakse mujal EL vetes kasutatavate kütuste lubatavat väävlisisaldust 0,5 %-ni (praegu kehtib vaid reisilaevadele piirang, mille kohaselt lubatakse kuni 1,5% väävlisisaldust). EL liikmesriikide territooriumile lubatakse tuua vaid kütuseid, mille väävlisisaldus on kuni 3,5%. Lisaks väävlisisalduse piirangutele näevad muudatused ette ka karistuste rakendamist liikmesriikide poolt.

Saavutatud kokkulepe peab jõustumiseks läbima veel esimese lugemise Euroopa Parlamendis ning saama EL Nõukogu (formaalse) heakskiidu. Direktiivi avaldamise ning jõustumise järel on liikmesriikidel vajalike siseriiklike normide kehtestamiseks aega 18 kuud.

Vt Euroopa Komisjoni pressiteadet (ingl k)

Vt ka ülevaadet EL kütuste väävlisisalduse alasest seadusandlusest (ingl k)

7. juunil andis EL Nõukogu mitteametliku heakskiidu Euroopa Komisjoni poolt 1. detsembril 2011. a esitatud määruse eelnõu põhiaspektidele, mis käsitlevad lennumüraga seotud käitamispiiranguid. Tegemist on lennujaamade töö tõhustamist käsitlevasse paketti kuuluva ühe õigusakti eelnõuga. Paketti kuuluvad ka lennundusalast teenindust kätlevate õigusaktide eelnõud. Selle ajendiks on asjaolu, et müra suhtes kehtestatud piiranguid ei kohaldata kogu Euroopas ühtviisi. Piirangutega kaitstakse lennujaamade lähistel elavaid inimesi lennukimüra mõjude eest ja nendeks on peamiselt: müra vähendamine selle tekkekohas (vaiksemad lennukid), maakasutuse planeerimine ja korraldamine, müra vähendavad lennumeetodid (nt välditakse üle lendamist teatavast piirkonnast) ning käitamispiirangud (nt öine lennukeeld). Kuna need meetmed võivad vähendada lennujaamade läbilaskevõimet ning mõjutada ELi mittekuuluvate riikide lennuettevõtjaid, tuleb otsustusprotsessis järgida rahvusvahelisi müra kontrollimise põhimõtteid.

Hetkel on lennumüraga seotud käitamispiirangute kehtestamine reguleeritud EL direktiiviga 2002/30/EÜ. Selle kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagama, et müraga seotud käitamispiiranguid käsitlevate otsustega leitakse sobiv tasakaal selle vahel, kuidas kaitsta lennujaama lähistel elavaid inimesi müra eest ning võtta samal ajal arvesse piirangute mõju lennuliiklusele. Seejuures tuleb hinnata müra, kuid ka müraga seotud käitamispiirangute proportsionaalsust, kulutõhusust ja läbipaistvust.

Uue määruse eelnõu kohaselt tunnistatakse direktiiv 2002/30/EÜ kehtetuks ning asendatakse uue määrusega. Eelnõu eesmärk on parandada ELi lennujaamades müraga seotud käitamispiirangute kehtestamise menetlust – suurendada selle läbipaistvust ning paremini järgida tasakaalustatud lähenemisviisi. Sellega luuakse kogu Euroopat hõlmav ühine lähenemisviis piirangute kehtestamisele. Eesmärk on täiustada mürapiirangute kehtestamise korda, mitte aga seada kahtluse alla õigustatud vajadust kaitsta elanikke lennujaama tekitatud liigse müra eest. Eelnõu kohaselt hakkaks Euroopa Komisjon selle otsustusprotsessi kvaliteeti kontrollima.

Enne õigusaktina vastuvõtmist peavad Euroopa Komisjoni poolt esitatud uue määruse eelnõu ametlikult heaks kiitma nii Euroopa Parlament kui ka EL Nõukogu.

Vt Euroopa Komisjoni pressiteadet

Vt uue määruse eelnõu seletuskirja ja teksti Euroopa Liidu Teatajas (pdf)

Vt Lennujaamade töö tõhustamise paketi kohta ülevaadet ja  pressiteadet  Euroopa Komisjoni kodulehel

Vt EL direktiivi 2002/30/EÜ lennumüraga seotud käitamispiirangute kehtestamise kohta

Vt lähemalt ka Euroopa Komisjoni lennujaamateemalist veebilehte (ingl k)

21. mail möödus 30 aastat EL loodusdirektiivi (täpsema nimetusega EL direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta) kehtestamisest. 1992. aastal võtsid ELi liikmesriigid ühehäälselt vastu loodusdirektiivi, et kaitsta kõige ohustatumaid liike ja elupaikasid kogu Euroopas. Selle ajendiks oli eluslooduse ja looduslike elupaikade kiire vähenemine maakasutuse muutuse, saaste ja valglinnastumise tulemusena. Direktiiviga kehtestati Natura 2000 kaitsealade võrgustik, et liigid ja elupaigad saaksid taastuda ning rahastamisvahendiga LIFE nähti ette strateegiline toetus võrgustiku arendamiseks.

Euroopa Komisjon märgib, et Natura 2000 ei ole rangete looduskaitsealade süsteem, vaid see põhineb palju laiemal maa- ja veekasutuse korraldamise põhimõttel. Majandustegevus on lubatud tingimusel, et see ei ohusta alade kaitse-eesmärki. Euroopa Komisjoni hinnangul pakuvad Natura 2000 alad palju uusi puhkuse- ja turismivõimalusi, mida hinnanguliselt külastab igal aastal 1,2 kuni 2,2 miljardit inimest ning selle puhkemajanduslik kasu ulatub viie kuni üheksa miljardi euroni aastas. Arendusprojektide korral tuleb teha Natura hindamine ning võimalikke kahjulikke projekte tohib ellu viia ainult juhul, kui alternatiivsed lahendused puuduvad, projekt on üldiste huvide seisukohast vältimatu ning alal tekitatav kadu või kahju korvatakse.

Allikas: Euroopa Komisjon

Vt Euroopa Komisjoni pressiteadet

Vt loodusdirektiivi aastapäevale pühendatud brošüüri Euroopa Komisjoni kodulehelt (ingl k)

Vt loodusdirektiivi (pdf)

25. mail jõustusid muudatused keskkonnaministri määruses, millega seatakse nõuded elektri- ja elektroonikaseadmete romude käitlemisele. Muudatuste kohaselt asendati sõna „valmistised“ läbivalt sõnaga „segu“, mis on vajalik EL direktiivi 2008/112/EÜ ülevõtmiseks. Sisulist tähendust sõnastuse muutmisel ei ole.

Lisaks sellele täpsustati, et elektri- ja elektroonikaromudest tuleb eraldada ja liigiti koguda vaid sellised tulekindlad keraamilised komponendid, mille kirjeldus on esitatud EL määruse (EÜ) nr 1272/2008 (ainete ja segude klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise kohta, nn CLP-määrus) VI lisa 3. osas. Tegemist on ainetega, mida rahvusvahelise klassifikatsiooni kohaselt loetakse „ohtlikeks“. Varem tuli keskkonnaministri määruse sõnastuse kohaselt eraldada ja liigiti koguda kõik tulekindlad keraamilised komponendid.

Vt muudatuste teksti Riigi Teatajast

Vt ka muudatuste eelnõud ja seotud materjale Eelnõude Infosüsteemist

10. mail kiitis Euroopa Parlament heaks uued tingimused mürkkemikaalide eksportimiseks. Need täiendused kehtestatakse senise ELi määruse (EÜ) 689/2008/EÜ (ohtlike kemikaalide ekspordi ja impordi kohta) uues kodifitseeritud versioonis koos aastate jooksul tehtud muudatustega. Määrus puudutab Rotterdami konventsioonis loetletud rahvusvaheliselt kaubeldavate ohtlike kemikaalide ja pestitsiidide suhtes kohaldatavat „eelnevalt teatatud nõusoleku” (prior informed consent) protseduuri, et kaitsta keskkonda ja inimeste tervist võimaliku kahju eest ning aitab kaasa ohtlike kemikaalide keskkonnaohutule kasutamisele.

Täiendatud regulatsiooni kohaselt peavad sihtriigis olema mürkkemikaalid litsentseeritud, registreeritud või saanud loa muul alusel, kui see riik ei anna 60 päeva jooksul ELi nõudel „eelnevalt teatatud nõusolekut“ selliseks impordiks (nt tööstuslikuks või põllumajanduslike pestitsiididena kasutamiseks). See tähendab, et mürkkemikaale eksportida sooviv ettevõte peab sihtriigilt saama otsese nõusoleku importimiseks. Vastupidisel juhul peavad olema täidetud kolm järgmist tingimust:

1. peavad esinema ametlikud tõendid, et neid kemikaale on viimase 5 aasta jooksul sihtriiki kasutamiseks imporditud või seal kasutatud;

2. sihtriigis ei tohi olla kehtestatud keelde või piiranguid kemikaali otstarbekohase kasutamise osas;

3. kemikaalid ei tohi olla Rotterdami konventsiooni kemikaalide mustas nimekirjas ega ELi ohtlike kemikaalide täiendavas nimekirjas.

Parlamendi heakskiit ei tähenda veel nõuete kehtestamist õigusnormidena - järgmise sammuna peab ka ELi Nõukogu andma ametliku heakskiidu ekspordi tingimuste täiendamisele, seejärel on võimalik nõuded õigusaktina vastu võtta.

Vt Euroopa Parlamendi pressiteadet (ingl k)

Vt heakskiidetud määruse teksti ja Euroopa Parlamendi otsust Euroopa Parlamendi kodulehelt (ingl k)

Vt ELi määrust (EÜ) 689/2008/EÜ ohtlike kemikaalide ekspordi ja impordi kohta

Vt Rotterdami konventsiooni teksti Riigi Teatajas

24. mail kiitis Vabariigi Valitsus heaks „Kiirgusohutuse riikliku arengukava 2008–2017“ rakendusplaani aastateks 2012–2015. Kiirgusohutuse riikliku arengukava (KORAK) eesmärgiks on vähendada radioaktiivsete jäätmete ja nende käitlemisega seotud ohte; tagada valmisolek kiirgushädaolukorrale reageerimiseks; suurendada teadlikkust kõrgenenud looduskiirguse allikatest; tagada kiirguse optimeeritud kasutamine meditsiinis ning luua kiirgusohutuse tagamise optimeeritud süsteem.

KORAKi rakendusplaani eesmärgiks on sätestada arengukava eesmärkide täitmiseks vajalikud tegevused koos vastutajate ja maksumustega perioodiks 2012-2015. Rakendusplaanis on nende tegevustena ette nähtud näiteks kiirgusseaduse muutmine ja sellest tulenevate tööde teostamine, radioaktiivsete jäätmete käitlemise ja kiirgusallikate ohutustamise süsteemi arendamine, võimalike kiirgushädaolukordade tekitatud ohu hinnangute ja tegutsemise kava koostamine, inimeste teavitamine võimalikest ohtudest ning käitumisest kiirgushädaolukorras, täiendava teabe kogumine looduslike kiirgusallikate kohta ja inimeste teavitamine. Keskkonnaministri sõnul on rakendusplaanis välja toodud rahamahukamad tegevused radioaktiivsete jäätmete käitlemine, erinevate seadmete ja vahendite soetamine ning nende käigushoidmine.

KORAKi rakendusplaan ei sisalda õiguslikult siduvaid norme, vaid tegemist on eelkõige täitevvõimule suunatud tegevuskavaga.

Vt Kiirgusohutuse riiklikku arengukava 2008-2017, rakendusplaani ja sellega seotud muid dokumente Keskkonnaministeeriumi kodulehelt

Vt heakskiitmise otsust Riigi Teatajast

Vt rakendusplaani seletuskirja Eelnõude Infosüsteemist (EIS)

Vt  Keskkonnaministeeriumi pressiteadet

Fotode autorid: