Rahvusvaheline Mereõiguse Kohus: riikidel on juriidiline kohustus
kaitsta ookeane kliimamuutuste põhjustajate ja mõjude eest
21. mail andis
Rahvusvaheline Mereõiguse Kohus (ITLOS) olulise nõuandva arvamuse seoses
kliimamuutustega. Tegemist on esimese rahvusvahelise kohtuga, mis on avaldanud
seisukoha, et riikidel on juriidiline kohustus kaitsta ookeane kliimamuutuste
põhjustajate ja mõjude eest. Kõnealuses kohtu seisukohas selgitatakse ÜRO
mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) osalisriikide kohustusi
kliimakriisi kontekstis ja toonitatakse, et riikide kohustused kliimaga seotud
meetmete võtmiseks ulatuvad kaugemale ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonist
ning Pariisi kliimaleppest tulenevatest kohustustest. Kohtu seisukoha kohaselt on
kasvuhoonegaasi (KHG) emissioon merereostuse vorm, mida riigid peavad ennetama,
vähendama ja kontrollima. Muuhulgas
rõhutab kohus Pariisi kliimaleppe 1.5 kraadi piirist juhindumise tähtsust ja
seda, et kliimamõjude hindamisel tuleb hinnata kavandatava tegevuse KHG mõju
mitte isoleeritult, vaid kumulatiivselt, arvestades selle koostoimet teiste KHG
tekitavate tegevustega.
Taust ja olulisus
2022. aastal pöördus
väikeste saareriikide kliimamuutuste ja rahvusvahelise õiguse komisjon (COSIS)
Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu poole nõuandva arvamuse saamiseks riikide
kliimamuutustega seotud kohustuste kohta. Vaatamata sellele, et väikesed
saareriigid aitavad kõige vähem kaasa inimtekkelisele kliimamuutusele, on nad
selle mõjude suhtes kõige haavatavamad. Nõuandva arvamusega püütakse ühtlasi
tähelepanu juhtida ookeani tähtsusele kliimamuutuste leevendajana. Maa pinnast
umbes 70 protsenti moodustab ookean. Ookean neelab 95 protsenti meie liigsest
soojusest ja üle 25 protsendi liigsest
süsinikdioksiidist. Ookean annab poole maa hapnikutoodangust ja pakub muid
olulisi ökosüsteemiteenuseid.
Mereõiguse Kohtu
seisukoht annab olulise tõlgendamise juhise ÜRO mereõiguse konventsiooni
sätetele ja suunab sellega rahvusvahelist kliimaõigust, tulevasi
kliimakohtuasju ning poliitilisi otsuseid. Eesti liitus ÜRO mereõiguse
konventsiooniga 2005. aastal. Ka Rahvusvaheliselt Kohtult on palutud
kliimakohustustega seotud nõuandvat arvamust (loe lähemalt 2023. a juunikuu uudiskirjast), mida on oodata
järgmise aasta jooksul. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevaid rahvusvahelisi kiimaalaseid
kohustusi selgitas aprillis avaldatud Euroopa Inimõiguste
Kohtu otsus KlimaSeniorinnen’i kohtuasjas, millest kirjutasime lähemalt ka kevadises
uudiskirjas.
Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu seisukoht
1) Inimtekkelised kasvuhoonegaaside heitkogused kujutavad
endast merekeskkonna reostust. ITLOS kinnitas, et
inimtekkelised KHG heitkogused on merereostuse üks vormidest, kuna ÜRO
mereõiguse konventsiooni artikli 1 kohaselt põhjustavad need ainete (st
süsinikdioksiidi) ja soojuse sattumist merekeskkonda, mis omakorda põhjustavad
kahjulikke mõjusid, nagu ookeanide soojenemine, merevee taseme tõus ning
ookeanide hapestumine. Riikidel on kohustus võtta kõik vajalikud meetmed, et
ennetada, vähendada ja kontrollida sellist reostust, olenemata sellest, kas see
pärineb maismaal asuvatest allikatest, laevadest või õhusõidukitest.
2) Oma juriidilise kohustuse täitmiseks peavad riigid
võtma meetmeid, mis vastavad rangele ja objektiivsele hoolsuskohustusele. ITLOS rõhutab, et kliimamuutused kujutavad endast
eksistentsiaalset ohtu ja mõjutavad oluliselt inimõigusi (p 66). Pöördumatu ja
tõsise kahju ohu tõttu on ka hoolsuskohustuse standard, mida riigid peavad
kliimamuutuse pidurdamiseks nõutavate meetmete võtmisel järgima, range.
Et täita seda ranget
hoolsuskohustust võtta kõik vajalikud meetmed, et vältida, vähendada ja
kontrollida inimtekkeliste KHG heitkoguste põhjustatud merereostust, peavad
riigid tegema "kõik endast oleneva" (sh võtma vastu seadusandlikud
muudatused), et saavutada nende meetmete kavandatud tulemus: kasvuhoonegaaside
heitkoguste vähendamine atmosfääris. Kohus rõhutab, et vajalikud meetmed tuleks
kindlaks määrata objektiivselt; need ei saa olla pelgalt sellised meetmed, mida
riigid eelistavad (p-d 206, 257).
Riikidel tuleb
kasutada parimaid nende käsutuses olevaid praktiliselt võimalikke vahendeid
(UNCLOS artikkel 194). ITLOS selgitas,
et vajalike meetmete ulatus ja sisu võivad varieeruda sõltuvalt riikide
käsutuses olevatest vahenditest ning nende võimalustest, näiteks nende
teaduslikest, tehnilistest, majanduslikest ja rahalistest võimalustest,
märkides samas, et see ei õigusta ei edasilükkamist ega vabastamist kõigi
vajalike meetmete võtmisest (p-d 225, 441).
KHG heite
vähendamiseks võetavad meetmed ei tohi
põhjustada reostuse ülekandumist. ITLOS juhib tähelepanu UNCLOS
artiklile 195, mis sätestab, et võttes meetmeid merekeskkonna reostuse
vältimiseks, vähendamiseks ja kontrollimiseks, tegutsevad riigid nii, et nad ei
kannaks otseselt või kaudselt kahju või ohtu ühest piirkonnast teise ega
muudaks üht liiki reostust teiseks.
3) Riigid peavad lähtuma parimatest olemasolevatest
teaduslikest andmetest. ITLOS märgib, et
vajalikud meetmed peavad põhinema parimal võimalikul teaduslikul teadmisel.
Kliimamuutuste ja ookeanide hapestumise osas on parim olemasolev teaduslik
teave esitatud valitsustevahelise kliimamuutuste töörühma (IPCC) raportites,
mis kajastavad teaduslikku konsensust. ITLOS nõuab, et riigid võtaks oma
tegevuses arvesse ülemaailmset eesmärki piirata temperatuuri tõusu 1,5 kraadini
võrreldes industriaalühiskonna eelse tasemega ja Pariisi kokkuleppe kohast
ajakava selle eesmärgi saavutamiseks vajalike heitkoguste vähendamise tasemete
kohta. (p 63 ja 441) Ebakindlust tuleks seejuures käsitleda
ettevaatusprintsiibi alusel (p 213).
4) Pariisi kliimalepe ei määratle eranditult ega
ammendavalt riigi kohustusi seoses kliimamuutustega. ITLOS märgib oma seisukohas, et riigid ei täida oma
rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kliimakohustusi pelgalt Pariisi lepingus
sisalduvate kohustuste järgimisega, sest Pariisi leping ei asenda ÜRO
mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) ning pigem kehtestab UNCLOS eraldiseisvaid,
konkreetseid kohustusi. Seega, isegi kui osalisriigid järgivad Pariisi
lepingut, võivad nad, kui nad ei täida oma kohustust, võtta kõik vajalikud
meetmed inimtekkelistest KHG heitkogustest tuleneva merereostuse vältimiseks,
vähendamiseks ja kontrollimiseks, sattuda rahvusvahelise vastutuse alla.
Selline vastutuse alusel saab nõuda, et riik lõpetaks oma õigusvastase
käitumise, milleks on näiteks teod ja tegevusetus, mille tulemusel tekib KHG
emissioon sellises ulatuses, mis põhjustab kliimasüsteemile märkimisväärset
kahju (p 223, 286). Eeltoodu viitab ühtlasi sellele, et UNCLOS-i alusel on
võimalik esitada kahju hüvitamise nõudeid kahju eest, mis tuleneb KHG
heitkoguste põhjustatud merereostuse ebapiisavast reguleerimisest. 5) Riigid
peavad KHG heitkogustele piiranguid seades võtma arvesse ettevaatusprintsiipi
ja viima läbi keskkonnamõju hindamisi, võttes arvesse kumulatiivset mõju (p 340
jj). ITLOS märgib, et riigid peavad juhinduma
ettevaatusprintsiibist ja ökosüsteemil põhinevast lähenemisviisist, et tõhusalt
kaitsta ning säilitada ookeane kliimamuutuste mõjude eest. Keskkonnamõju
hindamisel on oluline hinnata kavandatava tegevuse KHG mõju mitte eraldi, vaid
kumulatiivselt, võttes arvesse selle koostoimet teiste KHG tekitavate
tegevustega. Keskkonnamõju hindamise kohustus kehtib nii maismaal kui ka merel
toimuva tegevuse suhtes.
Rahvusvahelise Mereõiguse Kohtu nõuandev arvamus
Kokkuvõte (Center for International Environmental Law)
|