§ 37. Veekogu avalik kasutamine

1. (1) Veekogu avalik kasutamine on suplemine, veesport, veel ja jääl liikumine, kalapüük, veevõtt ning muu veekogu kasutus, mis ei ole vee erikasutus vastavalt keskkonnaseadustiku eriosa seadusele.
   
2. (2) Mootorsõidukiga vees või jääl liikumine ei ole veekogu avalik kasutus.
   
3. (3) Veekogu avalikku kasutust võib piirata vastavalt keskkonnaseadustiku eriosa seadusele.
   
4. (4) Kõik veekogud on avalikult kasutatavad, välja arvatud keskkonnaseadustiku eriosa seaduses nimetatud kriteeriumidele vastavad veekogud ja nende osad ning sama seaduse alusel avalikust kasutusest välja arvatud veekogud või nende osad.
   
5. (5) Veekogu avalikku kasutust ei või kaldaomanik takistada, sealhulgas ei või ta sulgeda vooluveekogu veeliikluseks suuremas ulatuses kui üks kolmandik selle laiusest.
   
6. (6) Avalikult kasutatavast veekogust võib tasuta ja püügiõigust vormistamata püüda kala ühe lihtkäsiõngega, järgides keskkonnaseadustiku eriosa seadusega või selle alusel sätestatud piiranguid.
   
7. (7) Veekogu, mis ei ole avalikult kasutatav, võib kasutada üksnes omaniku loal. Luba veekogu avalikuks kasutuseks eeldatakse olevat, kui veekogu ei ole piiratud ega tähistatud viisil, millest ilmneb tahe piirata veekogu kasutamist, või kui tahe piirata veekogu kasutamist ei ilmne muudest asjaoludest.
   

1. KeÜS §-s 37 on sätestatud igaüheõigused veekogude kasutamiseks. Veekogude hulka kuuluvad püsivad või ajutised voolava veega (vooluveekogu – jõgi, oja jm) või aeglaselt liikuva (seisva) veega (seisuveekogu – meri, järv, veehoidla jm) täidetud pinnavormid (VeeS § 2 p 17).

2. KeÜS § 37 lg-s 1 on määratletud veekogu avalik kasutamine – igaüheõigusega hõlmatud veekogu kasutusviisid. Veekogu avalik kasutamine kätkeb selliseid tegevusi, mis veekogu seisundit eelduslikult oluliselt ei mõjuta ning veekogu omaniku huve ei kahjusta. Vee avaliku kasutamise alt jäävad välja kõik sellised tegevused, mis on VeeS-s määratletud vee erikasutusena, s.o vee kasutamine veekogu või põhjaveekihi seisundit mõjutavate ainete, ehitiste või tehnovahenditega. Vee erikasutuseks on vaja pädeva haldusorgani luba ja võõra maa kasutamise korral ka maaomaniku nõusolekut (VeeS § 8 lg 1).

3. Avaliku kasutuse alla kuuluvad erinevad vees ja veepinnal liikumist hõlmavad spordialad (lisaks ujumisele näiteks sukeldumine, sõudmine, aerutamine, veepall, purjetamine, purjelauasõit, lohesurf jm), samuti jääl liikumist hõlmavad alad (nt uisutamine, jääpurjetamine jm), kalapüük (lähemalt reguleeritud KeÜS § 37 lg-s 6) ja väiksemamahuline veevõtt (VeeS § 8 lg-s 2 on sätestatud, millisest piirist alates loetakse pinna- või põhjavee varumine vee erikasutuseks). Loetelu on lahtine, ning seega saab veekogu avaliku kasutuse alla lugeda ka muid eelloetletutega sarnase mõjuga kasutusviise.

4. Veekogu avalikul kasutamisel tuleb järgida võõra maatüki kasutamise reegleid, mis tulenevad KeÜS § 32 lg-test 3 ja 4, mh tuleb vältida keskkonnahäiringute põhjustamist ning kaldaomaniku omandi kahjustamist ja kodurahu häirimist. Järgida tuleb erinevates seadustes sätestatud piiranguid (nt MSOS-st ja selle alusel kehtestatud aktidest tulenevaid nõudeid veeliiklusele, LKS-st tulenevaid nõudeid kaitsealuste liikide kaitsele jm).

5. Mootorsõidukitega veel või jääl liikumine veekogu avaliku kasutamise alla ei kuulu (KeÜS § 37 lg 2). Seega ei laiene KeÜS-s sätestatud veekogu avaliku kasutamise regulatsioon mootorpaatidega veekogudel liiklemisele. See, kus ja kuidas mootoriga laevade ja väikelaevadega liigelda võib, on eraldi reguleeritud VeeS-s, MSOS-s ning viimase alusel kehtestatud määruses laevatatavatel sisevetel liiklemise korra kohta. Mootorsõidukitega veekogudel asuvail jääteedel liikumine on võimalik riigi- ja kohalikel taliteedel, mille rajamiseks sõlmitakse veekogu omanikuga eraldi leping (TeeS § 8 lg 3).

6. KeÜS § 37 lg 3 kohaselt võib KeÜS-s igaüheõigusena määratletud veekogu avalikku kasutust piirata, kui selleks on eriseadusega võimalus sätestatud. Näiteks võib kohalik omavalitsus ajutiselt piirata veekogu avalikku kasutust, kui see on vajalik inimeste tervise või turvalisuse tagamiseks (VeeS § 7 lg 4). Kaitseväe ja Kaitseliidu harjutusväljale jääva avalikult kasutatava vooluveekogu kasutamist on võimalik piirata taktikaliste harjutuste ja õppuste ning lahingutehnika katsetamise ajaks (VeeS § 7 lg 7). Looduskaitsealade sihtkaitse- ja piiranguvööndis on igasuguste ujuvvahenditega sõitmine ja kalapüük lubatud üksnes juhul, kui vastav luba on sätestatud kaitseala kaitse-eeskirjas (vt LKS §-d 30 ja 31).

7. KeÜS § 37 lg-s 4 on sätestatud see, millised veekogud on avalikult kasutatavad ja millised mitte. Avalikult kasutatavate veekogude kasutamist KeÜS § 37 lg-s 1 nimetatud tegevusteks ei tohi veekogu omanik takistada. Avalikult mitte kasutatava veekogu omanikul on aga õigus veekogu kasutamist piirata või keelata (vt KeÜS § 37 lg 7).

7.1. KeÜS § 37 lg-s 4 on sätestatud kehtivast VeeS-st mõnevõrra erinev lahendus avalikult kasutatavate veekogude kindlaksmääramiseks. Kehtiva VeeS kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus nimekirja avalikult kasutatavatest veekogudest ning muud veekogud ei ole avalikult kasutatavad. KeÜS regulatsiooni kohaselt on kõik veekogud aga eelduslikult avalikult kasutatavad. Keskkonnaseadustiku eriosas kehtestatakse kriteeriumid nende veekogude määratlemiseks, mis ei ole avalikult kasutatavad. Näiteks võivad sellisteks kriteeriumiteks olla veekogu väiksus, paiknemine vaid ühe kinnisasja piires, veekogu kasutamine joogivee võtmiseks jm. KeÜS regulatsiooni idee kohaselt ei ole vajalik eriosas sätestatud kriteeriumitele vastavate veekogude eraldi õigusaktiga avalikust kasutamisest välja arvamine. Kriteeriumitele vastavad veekogud ei ole avalikult kasutatavad otse seaduse alusel.

7.2. Lisaks saab eraldi õigusaktide alusel avalikust kasutusest välja arvata ka veekogud, mis avalikku kasutamist välistavatele kriteeriumitele ei vasta, kuid on muudel põhjustel tarvis privaatsena hoida. Kuidas ja millistel põhjustel veekogusid avalikust kasutamisest välja saab arvata, sätestatakse keskkonnaseadustiku eriosas.

8. Veekogu või kaldakinnisasja omanik ei tohi avalikult kasutatava veekogu kasutamist takistada (KeÜS § 37 lg 5). Omandiõiguse ulatus veekogudele on reguleeritud AÕS-s. Ühe kinnisasja piires asuv veekogu kuulub kinnisasja omanikule (AÕS § 131 lg 1). Mitme kinnisasjaga piirnev veekogu kuulub kaldakinnisasjade omanikele vastavalt AÕS § 131 lg-s 2 sätestatud jaotusele. Avalike veekogude puhul (VeeS § 5) ulatub kinnisomand veekogu kaldajooneni (AÕS § 133). Veekogu avalik kasutamine kujutab endast omandikitsendust, mida veekogu või kaldakinnisasja omanik on kohustatud taluma. Veekogu avaliku kasutamise regulatsiooni täiendab kallasraja regulatsioon, millega on sätestatud igaühe õigus avalikult kasutatava veekogu äärse kaldariba kasutamiseks (KeÜS §-d 38 ja 39).

9. Takistusteta veeliikluse tagamiseks ei tohi kaldaomanik sulgeda vooluveekogu (jõge või oja) suuremas ulatuses kui kolmandik selle laiusest. Tegemist on üldnormiga, mida tuleb vette ehitamisel järgida, kuid mis iseenesest ei anna kaldaomanikule õigust vette ehitamiseks ja veekogu 1/3 ulatuses sulgemiseks. Vette ehitamine on reguleeritud erinevate EhS (nt üle kaldakinnisasja piiri avalikku veekogusse ulatuva silla ehitamise kohta vt § 12 lg 2.1), VeeS (eelkõige ptk 4.1), LKS (eelkõige § 38) ja PlanS normidega.

10. Veekogu avaliku kasutuse alla kuulub KeÜS § 37 lg 6 kohaselt ka kalapüük. KPS § 3 lg 1 kohaselt hõlmab kalapüügi mõiste kala, jõesilmu ja teiste sõõrsuude; jõevähi, kreveti ning teiste kümnejalaliste; kalmaari ja teiste peajalgsete püüki. Veekogu avaliku kasutamise alla kuulub KPS tähenduses nii õngepüük kui ka harrastuspüük. KeÜS § 37 lg 6 kohaselt võib avalikult kasutatavast veekogust püüda kala ühe lihtkäsiõngega tasuta ja püügiõigust vormistamata. Seejuures tuleb aga arvestada KPS-s või selle alusel sätestatud piiranguid püügiaegade, püügikohtade, püütavate kalaliikide ja püütavate kalade suuruse (keeld püüda alamõõdulisi kalu) osas. Harrastuspüük (kalapüük näiteks spinningu, põhjaõnge, käsiõnge või rohkem kui ühe lihtkäsiõnge, harpuuni, nakkevõrgu, vähinata, vähimõrra jt KPS § 11 lg-s 3 nimetatud vahenditega) kuulub küll veekogu avaliku kasutuse alla ega nõua seega veekogu omanikult eraldi loa küsimist, kuid eeldab kalastuskaardi olemasolu või harrastuspüügiõiguse eest tasumist (KPS § 11 lg 1). Kutseline kalapüük (kalapüük kutselise püügi vahenditega, mis on loetletud KPS § 13 lg-s 2) veekogu avaliku kasutamise alla ei kuulu. Veekogud, kus on kalapüügiloa alusel lubatud kutseline kalapüük, on eraldi loetletud KPS § 13.1 lg-s 1 ja § 13.2 lg-s 1. Kalapüügiks avalikuks kasutamiseks määramata eraveekogus on vajalik veekogu omaniku luba (KPS § 13.5).

11. Veekogusid, mis ei ole avalikult kasutatavad, võib kasutada üksnes omaniku loal (KeÜS § 37 lg 7). Seejuures kehtib veekogu kasutamise puhul samasugune loa eeldus kui võõra maatüki kasutamise korral – luba veekogu avalikuks kasutamiseks (st kasutamiseks KeÜS § 37 lg-s 1 nimetatud viisidel) saab igaüks eeldada seni, kuni veekogu omanik ei ole veekogu piiranud või tähistanud viisil, millest saab järeldada tema tahet veekogu kasutamist keelata või piirata. Piiramise ja tähistamise viiside kohta vt lähemalt KeÜS § 32 lg 2 kommentaari p 5.1. Omanik võib veekogu kasutamise keelata ka vahetu suulise suhtluse teel. Lisaks on omanikul võimalik seada veekogu kasutamisele tingimusi või keelata veekogu teatud viisidel kasutamine. Keelu või seatud tingimuste rikkuja vastu võib veekogu omanikul tekkida kahju hüvitamise nõue, samuti õigus kasutada omaabi (vt lähemalt KeÜS § 32 kommentaari p 5.4). Avalikus kasutuses oleva veekogu kasutamist veekogu või kaldakinnisasja omanik seevastu kuidagi piirata ega takistada ei tohi (vt KeÜS § 37 lg 5).