Suurobjektidel (nt maanteedel, raudteedel, sadamatel, kemikaaliterminalidel, motoradadel, prügilatel) on keskkonnale märkimisväärne negatiivne mõju näiteks müra, õhusaaste, õnnetusriskide jms näol. Selliste mõjude vähendamiseks tuleks rajada suurobjektid paika, kus mõju keskkonnale oleks kõige väiksem. Võimalikult hea asukoha saab suurobjektidele valida vaid juhul, kui kaalutakse alternatiivseid asukohti suuremal territooriumil.
Seepärast näebki planeerimisseadus ette, et suurobjektide kavandamisel tuleb esmalt valida neile alternatiivide seast parim asukoht ja alles siis otsustada ehituslikud üksikasjad. 2015. aastal jõustunud planeerimisseaduse uue versiooni järgi tuleb selliste objektide puhul, mille asukoha valiku või toimimise vastu on suur riiklik või rahvusvaheline huvi, algatada ja koostada riigi eriplaneering. 2019. aasta alguse seisuga on riigi eriplaneering algatatud näiteks kaitseväe keskpolügooni ümberehitamiseks ning puidurafineerimistehase rajamiseks (lõpetati tulemusteta), samas peaks tulevikus seda kasutatama ka uute raudteede, maanteede, kõrgepingeliinide jms planeerimiseks.
Lisaks sellele on teatud objektidel ette nähtud neile alternatiivsete asukohtade kaalumine kohaliku omavalitsuse tasandil. Vastav loetelu on kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega, mille järgi tuleb seda teha näiteks suuremate jäätmepõletustehaste või prügilate, samuti tuuleparkide ja sadamate planeerimisel.
KÕKi strateegiline eesmärk suurobjektide valdkonnas on, et suurobjekte planeeritakse läbipaistvalt ja avatult ning selle käigus arvestatakse rajatava objekti kogumõjuga ja kaalutakse erinevaid lahendusi. Kuna suurobjektide rajamise nõudeid 2015. aastal põhjalikult muudeti, on eesmärgi saavutamiseks eelkõige oluline asjakohase praktika kujundamine.
