Sissejuhatus

1. KeÜS 1. peatüki teises jaos on defineeritud keskkonnaõiguse valdkonnaülesed põhimõisted. Eelkõige on seadustiku seisukohalt keskse tähtsusega mõisted keskkonnahäiring, keskkonnaoht ja keskkonnarisk. Keskkonnahäiring tähistab mis tahes inimtekkelist negatiivset keskkonnamõju, sh väheintensiivset ja normi piiresse jäävat mõju. Keskkonnaoht on olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisav tõenäosus. Mõiste keskkonnaoht hõlmab ka  intensiivseid keskkonnamõjusid, mille tekkimise võimalikkuse osas ei ole kahtlusi. Keskkonnaohtu tuleb printsiibis vältida. Keskkonnarisk on vähendamist vajava keskkonnahäiringu tekkimise võimalikkus. Riski mõiste hõlmab nii mõju, mille tekkimise või kahjulikkuse osas puudub teaduslik kindlus, kui ka mõju, mille osas kahtlused puuduvad, kuid mille tekkimise tõenäosus ja negatiivsus pole sellised, et seda saaks pidada keskkonnaohuks. Keskkonnariske tuleb võimaluste piires vähendada. Ülejäänud jaos defineeritud mõisted, nagu saastamine ja käitis, on mõnevõrra väiksema kaaluga ning need seonduvad peamiselt keskkonnakaitselubadega.

2. KeÜS keskkonnahäiringu, -ohu ja -riski  määratlused ei pruugi kattuda kehtiva õiguse sarnaste terminitega. Kuigi kehtivas õiguses kasutatakse keskkonnaohu ja keskkonnariski  mõistet, on need terminid reeglina määratlemata ning nende kasutus on ebajärjekindel. Keskkonnahäiringu mõistet kasutatakse näiteks jäätmealases regulatsioonis, kuid kehtiva õiguse termini ulatus on piiratum. Teisisõnu ei saa varasema regulatsiooni sarnaste terminite sisustamisel üldiselt juhinduda KeÜS definitsioonidest. Ka ülejäänud KeÜS üldmõistete definitsioonide ja kehtiva õiguse terminikasutuses on erisusi. Näiteks ei eristata kehtivas õiguses alati selgelt saastamise ja saastuse mõisteid. Erisused ei ole siiski nii põhimõttelist laadi kui tuumikmõistete osas. Mõned KeÜS terminid on defineeritud põhimõtteliselt samamoodi ka kehtivas õiguses. Näiteks kattub THS mõiste heite piirväärus täpselt KeÜS vastava terminiga ning käitaja mõiste on määratletud põhimõtteliselt samamoodi.

3. Kuigi KeÜS-s kasutatakse läbivalt keskkonna mõistet, puudub seadustikus selle  legaaldefinitsioon. Seda seetõttu, et keskkonna mõistet pole võimalik ammendavalt defineerida. Kõige üldisemas tähenduses on keskkond kõik inimest ümbritsev, sh ka vaimne ja sotsiaalne keskkond. On ilmne, et KeÜS-s ei kasutata mõistet nii avaras tähenduses.

Kaudselt on keskkonna mõistet seadustikus määratletud keskkonnateabe definitsioonis (KeÜS § 24 lg 2 p 1 ja 2), mille mitteammendavate loetelude kohaselt käsitatakse keskkonnaelementidena õhku, atmosfääri, vett, pinnast, maad, maastikke ja looduslikke alasid nagu märg-, ranna- ja merealad, looduslikku mitmekesisust ja looduse koostisosasid ning nende vastastikust toimet. Keskkonnaelemente mõjutavate teguritena käsitatakse aineid, energiat, müra, vilkuvat valgust, vibratsiooni, kiirgust ja jäätmeid. Keskkonnaorganisatsiooni definitsiooni kohaselt (KeÜS § 31) peetakse keskkonnakaitseks looduskeskkonna kaitset, aga ka keskkonnaelementide kaitset inimese tervise ja heaolu tagamise eesmärgil, samuti looduse ja loodusliku kultuuripärandi uurimist ja tutvustamist. Eeltoodu valguses tuleb keskkonnana KeÜS mõistes käsitada füüsilist keskkonda, eelkõige aga looduskeskkonda.

Loodus- ja tehiskeskkonna vahele on raske piiri tõmmata. KeÜS keskkonna mõistega on hõlmatud vähemalt tehiskeskkonna looduslähedasemad osad, nagu näiteks linnapargid. Samuti on keskkonna mõistega hõlmatud vähemalt looduslik kultuuripärand, nagu põlispuud ja ohvrikivid. Loodusliku kultuuripärandi hõlmatusele keskkonna mõistega viitab nii KeÜS § 1 p 1, mille kohaselt on seaduse eesmärgiks muuhulgas kultuuripärandi kaitse, kui ka KeÜS § 31 lg 2, mille kohaselt peetakse keskkonnakaitse edendamiseks ka loodusliku kultuuripärandi uurimist ja tutvustamist.