Keskkonnavastutus laiemas tähenduses hõlmab endast igasugust vastutust keskkonnale tekitatud kahju eest, muuhulgas võlaõigusseaduse § 136 sätestatud eraõiguslik vastutust keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju eest ning karistusseadustikus sätestatud vastutust keskkonnavastaste süütegude eest.
Foto: Silver Gutmann
Keskkonnavastutus kitsamas tähenduses on haldusvastutus, mis seisneb keskkonnakahju tekitaja kohustuses vältida kahju tekkimist ning hoolitseda selle heastamise eest looduses juhul, kui kahju siiski tekib. Sellist vastutust reguleerib keskkonnavastutuse seadus, mis põhineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 2004/35/EÜ (nn keskkonnavastutuse direktiiv).
Keskkonnavastutus kitsas tähenduses kohaldub kolme liiki kahjule – pinnasele, veele ning bioloogilisele mitmekesisusele tekkivale kahjule. Esiteks peab kahju ohu tekkimise korral ohu tekitanud isik viivitamata rakendama vältimismeetmeid. Kahju tekkimise korral peab kahju tekitaja töötama koostöös Keskkonnaametiga välja heastamismeetmed või hüvitama juba heastatud kahju korral vastavad kulud, samuti rakendama vältimismeetmeid kahju ulatuse piiramiseks. Juhul, kui isik on tegutsenud vastavuses talle antud loaga või kasutanud tehnikat, mille puhul ei olnud kahju tekkimise tõenäosus ettenähtav, on ta meetmete kohaldamise kohustusest vabastatud.
Juhul kui kahju
tekitajat ei ole võimalik kindlaks teha, ta keeldub vältimis- või
heastamismeetmeid rakendamast või on sellest kohustusest vabastatud, on
heastamismeetmete rakendamise õigus Keskkonnaametil.
Rahvusvahelised
Euroopa Liit
Eesti